Õppetund, millest me ei taha õppida

Ma olen tõsimeeli jahmunud, millise valelikkuse ja kriitikameele puudumisega käsitleb välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas tänases Eesti Päevalehe artiklis oma ametkonna suhtlemist Riigikogu väliskomisjoniga seoses aprillisündmuste analüüsiga. Sellisest küünilisest hoiakust kumab rohkem isikliku (ja ehk ka ministri) positsiooni kaitsmist, kui Eesti riigi julgeolekule oluliste küsimuste tajumist ning vajalike sammude seadmist.

Kuid võtame kõik järjekorras. Maasikas kirjutab, et Riigikogu väliskomisjon olevat „rahulolematu välisministeeriumi analüüsiga oma aastataguse toimimise kohta“. Ta lisab, et see väide põhinevat „tundmatuks jääda soovinud komisjoniliikme koridoris poetatud sõnal“.

Selgitamaks oma tehtud tööd, kirjeldab Maasikas, et „ministeerium on komisjonile esitanud meie kõige olulisema töö tulemuse: nimekirja Eesti toetuseks tehtud avaldustest 35 leheküljel. Oleme väliskomisjoniga sel teemal korduvalt kohtunud ja ainus kriitika kõlas – olgu ta kord nimega mainitud – komisjoniliikmelt Marko Mihkelsonilt. Tema teada jõudis info Eesti tegevuse kohta Jaapanisse liiga hilja. See on kõik.“

Juba üksi seesugune alusetu rünnak on minu arvates täiesti kohatu ühele diplomaadile, kelleks siiski Maasikat võib pidada. Kummastav, kuid sellisest hoiakust peegeldub ilmne lahmimine, milles Maasikas ajakirjanik Poomi nii väga süüdistab.

Riigikogu väliskomisjon pöördus konsensuslikult esimehe Sven Mikseri kirjaga läinud aasta septembris välisministeeriumi poole palvega, et viimane tooks komisjoni ette analüüsi aprillisündmustega seoses tehtud järeldustest. Sellele vastuseks saime „kõige olulisema töö tulemuse“ – kiidulaulu Eestile laekunud toetuste kohta.

Kuidas need toetused laekusid; milline oli infovahetus saatkondade ja teiste Eesti ametkondadega; kuidas analüüsiti olukorda sündmuste eel, ajal ja järel; milline oli töö ajakirjandusega; kuidas kaitsti Eesti seisukohti ning mis kõige tähtsam – mida õpiti nendest sündmustest – kõik see jäi vastamata.

Maasikas laseb kui kauboi puusalt, süüdistades Riigikogu liikmeid liigses uudishimus. Et mis see olgu, et te valitsuse tegemistesse sekkute. Ta teab hästi, et jaanuari alguses peetud väliskomisjoni istungil, kus ta ka ise kohal viibis, palus väliskomisjon konsensuslikult uuesti välisministeeriumilt analüüsi aprillisündmuste kohta. Ikka ja ennekõike selleks, et nende erakordsete sündmuste põhjal riigile olulisi järeldusi teha.

Loodetavasti ei määra meie riigi tulevikku siiski üksikute ametnike kohmakad egod. Meil on vaja julgust enesekriitikaks ning valmidust õppimiseks. Iseenda vigadest.