Marko Mihkelsoni blogi

Venemaa välispoliitika arsenali kuulub eriti viimasel ajal üha enam niinimetatud pehme jõu kasutamine, mõjutamaks erineval viisil ja vahenditegai kas sihitud riikide sisepoliitilist olukorda või välispoliitilisi valikuid. Sageli on sellisel käitumisel soovitule risti vastupidine tulemus. Seepärast võib ka rääkida , et Venemaa sekkumispoliitikal on bumerangiefekt. Viimastel  nädalatel oleme seda näinud nii Ukraina, Gruusia, Moldova kui Armeenia suunal seoses Viilniuse tippkohtumise lähenemisega. Viimasega seoses on üles võetud ka  kaubandustüli Leeduga.  Eesti koahlike valimiste eel on aga Krossi kaasus ühemõtteliselt seotud asjaoluga, et Ühtse Venemaa truu lepingupartneri Keskerakonna võim Tallinnas on silmnähtavalt murenemas. Keskerakonna enda liidrite kiire ja valuline reageering vaid kinnitab, kelle huve tegelikult teenitakse. Tegemist pole siiski esmakordse juhtumiga, kui Venemaa varjamatult püüab mõjutada meie valimiste tulemusi. 1993. aasta kohalike valimiste kün

Eestit külalised tunnevad sageli huvi, kuidas küll nii väike riik suutis pärast Nõukogude võõrvõimu kokkuvarisemist sedavõrd kiiresti teha läbi suure muutuse ning jõuda juba teistelegi eeskuju näitavalt maailma edumeelsemate riikide sekka. Mis seal salata, Eesti tänase elu murede juures kipume ise teinekord unustama, et veel kaks kümnendit tagasi oli meie majandus täielikus kaoses ning unistused elementaarsegi heaolu järele näisid talongikaubasabas seistes kättesaamatutena. Sellistele küsimustele võib vastata ju mitmeti, sest muutustel ongi erinevad põhjused. Ometi on väga keeruline jätta tähelepanuta, et Eesti hakkamasaamise üheks oluliseks eelduseks ning ka tõuketeguriks on olnud meile positiivne väliskeskkond ning  tulemuslik välispoliitika. Arvestades asjaolu, et meie välisteenistus, nagu ka kaitsevägi, loodi vähem kui 25 aastat tagasi sisuliselt nullist, on eriti algaastatel saavutatu seda enam märkimisväärne. Eesti arengukiirust mõjutasid vaie