Marko Mihkelsoni blogi

Kas nii lõpebki Angela Merkeli ajastu Saksamaa ja Euroopa poliitikas? Pauk tuli sealt, kust keegi seda oodata ei osanud. Juba näis, et Euroopa on saanud üle Brexiti referendumiga kaasnenud segadusest, aga Saksamaal lahvatanud sisepoliitiline kriis võib mõjuda Euroopale lühiajaliselt isegi rusuvamalt kui Brexit. Eelmisel nädalal Berliinis Kantsleramt i avarasse vestibüüli astudes märkasin, et suursuguse maja kõrged ja laiad koridorid olid inimtühjad. Kantsler Merkeli välisnõuniku asetäitja, kellega kohtusin, tunnistas, et õhus on ootusärevust – kas ja millal saab Saksamaa endale uue valitsuse. Täna on selge, et mitte niipea. 24. septembril toimunud parlamendivalimised andsid Angela Merkeli juhitud paremtsentristidele küll võidu, kuid oodatust väiksema eduga. Kuna kaotuses pettunud sotsid kuulutasid kohe opositsiooni minekust, jäi Merkelil enamusvalitsuse moodustamiseks üle vaid nn Jamaika koalitsioon koos roheliste ja vabade demokraatidega (FDP). Jamaika nimetus tuleneb ko

Eesti iseseisvusaja üks piinlikumaid hetki leidis aset 1939. aasta 7. novembril Estonia kontserdisaalis. Oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva auks oli pidulikule koosviibimisele saabunud sisuliselt kogu Eesti toonane juhtkond. Kuulati püstiseistes Nõukogude Liidu hümni Internatsionaali ning aplodeeriti Venemaa suursaadiku Kuzma Nikitini tervituskõnele lootuses, et see sõbralik žest suurendab tõenäosust, et juba alanud suur sõda Eestist mööda läheb. Aga pugemine Eestit ei päästnud. Vabatahtlikule tseremooniale järgnes hilisematel okupatsiooniaastatel juba sunniviisiline rituaal. Tänasel päeval ei pane Eestis mõistagi keegi tähele, milline oli 1917. aasta sügisel Venemaal enamlaste poolt läbiviidud riigipöörde (stalinistlikus ajalooteadvuses kui   Suur oktoobrirevolutsioon) mõju meie endi saatusele. Retooriliselt võiks ju isegi küsida: kas Eestil oleks õnnestunud 1918. aastal iseseisvuda, kui poleks olnud Punast oktoobrit? Ajaloos oleksid muidugi ei kehti, kuid toonaste sün