Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2022 postitused

UKRAINA VÕIDUPÜHA OOTUSES

Kujutis
Kaasaegses maailmas on riikidel tavapäraselt nende kõige olulisemaks rahvuspühaks iseseisvuspäev või riiki loova murrangulise sündmuse – nagu näiteks revolutsioon – tähistamine. Eestil on selleks 24. veebruar, Ameerika Ühendriikidel 4. juuli, Soomel 6. detsember, Prantsusmaal 14. juuli, Saksamaal 3. oktoober ja nii edasi. Venemaa on ainus suurriik maailmas, kelle olulisimaks pühaks on teiste riikide ja rahvaste anastamise tähistamine ehk 9. mai võidupüha.   Muidugi võib keegi viimasele väitele vastu vaieldes kohe rõhutada, et Punaarmee ohvrite hinnaga vabanes maailm Natsi-Saksamaa painest ja terrorist. See on osaliselt tõsi. Kuid eestlastele pole vaja kaks korda meelde tuletada, milline terror meil siin algas 1940. aastal ja jätkus 10. maist 1945 rohkem kui 46 aasta jooksul.    Putini Venemaa orjalik kiindumus võidupüha vastu on  mõistetav ja kirjeldab hästi naaberriigi tegelikku minapilti. 9. mai esitlemine “suure võiduna” kätkeb endas korraga mitut Venemaa olemust ja tema rahvusvahel

BALTIC SECURITY CHALLENGES

Kujutis
What is the difference between NATO enlargement and the expansion of Russia? While the first takes place on voluntary terms and with the agreement of its members for the sake of defending democratic countries, the second shows an authoritarian nuclear power in the grip of nostalgia for its empire trying to extend its limits (of influence) through a brutal breach and self-serving interpretation of international law.   In all this, Russia has not been provoked by the enlargement of NATO, which has created a peaceful and stable neighbourhood around the Russian borders, but rather by the pain of losing a totalitarian empire and witnessing the success of its former vassals in building democratic and free societies. And that poses an existential threat to the authoritarian regime in Russia. Through the decades since the end of WWI, Russia has painted the democratic Western countries as a scary enemy figure who is trying to obtain access to its riches and destroy the “thousand year old civili

RUSSIA FEELS PROVOKED BY DEMOCRACY AND LOSS OF EMPIRE

Kujutis
What is the difference between NATO enlargement and the expansion of Russia? While the first takes place on voluntary terms and with the agreement of its members for the sake of defending democratic countries, the second shows an authoritarian nuclear power in the grip of nostalgia for its empire trying to extend its limits (of influence) through a brutal breach and self-serving interpretation of international law. In all this, Russia has not been provoked by the enlargement of NATO, which has created a peaceful and stable neighbourhood around the Russian borders, but rather by the pain of losing a totalitarian empire and witnessing the success of its former vassals in building democratic and free societies. And that poses an existential threat to the authoritarian regime in Russia. Some days ago, between meetings in Moscow, I took a moment to lay flowers on the spot where one of the best known democrats of modern Russia – Boris Nemtsov – was killed on Bolshoi Moskvoretsky Bridge in th

VENEMAAD PROVOTSEERIB DEMOKRAATIA JA IMPEERIUMI KAOTUS

Kujutis
Mis vahe on NATO laienemisel ja Venemaa laienemisel? Kui esimene toimub vabatahtlikkuse alusel ja liikmete nõusolekul demokraatlike riikide kaitseks, siis teisel juhul püüab impeeriumi nostalgias autoritaarne tuumariik oma (mõju)piire laiendada brutaalse jõuga rahvusvahelist õigust rikkudes või enda tahtmise järgi seda tõlgendades. Seejuures pole Venemaad provotseerinud mitte NATO laienemine, mis on loonud Venemaa piiridele rahumeelse ja stabiilse naabruse, vaid seda on teinud totalitaarse impeeriumi kaotusvalu ning endiste vasallide edu demokraatliku ja vaba ühiskonna loomisel. See on aga eksistentsiaalne oht isevalitsejalikule korrale Venemaal.   Mõned päevad tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmispaigale Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga palju puudu. Võimud

LÄÄNEL ON AEG KOOPAST VÄLJA TULLA

Kujutis
Mõned päevad tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmispaigale Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga palju puudu. Võimud teevad kõik, et Nemtsovi venemaalaste mälust kustutada, sest totalitaarsusele kalduvas riigis ei saa eksisteerida kodanike väljendusvabadust ega vaidlust alternatiivsete arenguteede üle. Venemaal on demokraatlikest lääneriikidest aastakümnetega loodud hirmutav vaenlasekuju, kes justkui püüab saavutada juurdepääsu tema rikkustele ning hävitada „tuhandeaastane tsivilisatsioon“. Inimestele on maast madalast püütud selgeks teha, et Ameerika Ühendriigid ja NATO püüavad Venemaad ümber piirata ning tema riikluse hävitada. Selle valega on manipuleeritud miljoneid nii kodus kui piiri taga, et õigustada oma agressiivset välispoliitikat demokraatliku läänemaa

KUIDAS PEATADA PUTINI SÕJAVANKER?

Kujutis
Need, kes on oma silmaga näinud Vene sõjavankri veeremist, tajuvad ilmselt hästi, et selle peatamiseks pelgalt headest sõnadest ei piisa. Noore ajakirjanikuna kogesin Tšetšeenia esimest sõda (1994-96) kajastades, milleks Venemaa juhtkond võimeline on. Groznõi vaippommitamistes hukkusid tuhandete kaupa mitte üksnes sõjaväelased, vaid ka oma riigi kodanikud. Mille eest? Selle eest, et impeerium ei laguneks.   Venemaa on peaaegu vahet pidamata olnud sõjas või sõja kursil alates 1979. aastast, kui toonased Kremli peremehed otsustasid anda “vennalikku abi” Afganistanile. Nõukogude impeeriumi lagunemine polnud sugugi veretu, nagu petlik narratiiv püüab väita. Lahingud impeeriumi päästmiseks algasid veel enne selle lagunemist. Verised üleminekukonfliktid (Almatõst Vilniuseni, Tbilisist Moskvani, Mägi-Karabahhist Moldovani)) päädisid Tšetšeenia sõdadega, kusjuures KGB ohvitseride võimuhaare 1999. aastal sai võimalikuks üksnes sõja ja terroriga. Seejärel lisandusid Gruusia, Süüria, Ukraina, Wag