VENEMAA KUI TERRORISMI KASUTAV RIIK

Aastaid tagasi Venemaa võimuladvikule lähedal asunud inimesega vesteldes vaatas ta mulle ühel hetkel kavalalt silma ja ütles muheledes: “Marko, kas sa tõesti usud, et me oleme Kurdi Töölisparteiga (PKK) sidemed katkestanud”? Tema vihje ei jätnud ruumi kahtlustele – Putini režiim mitte ainult ei soovinud kuulutada PKK terroristlikuks organisatsiooniks, nagu seda olid tolleks hetkeks teinud enamik lääneriike, vaid jätkas nende ja teiste kunagi KGB kaasabil loodud terroristlike võrgustike kasutamist oma rahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks. 

 

PKK loodi 1978. aastal suure tõenäosusega KGB erioperatsiooni tulemusel selleks, et kurdi iseseisvusliikumist oma huvides ära kasutades mõjutada Lähis-Ida arenguid ning võidelda USA ja teiste lääneriikide huvide vastu regioonis, sealhulgas NATO liikme Türgi sisepingete kultiveerimiseks. Võimalik, et PKK-d aitasid luua toona Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Aserbaidžaani juhid eesotsas kindralmajor Heidar Alijeviga, kes enne Aserbaidžaani parteibossiks tõusmist 1969. aastal oli teeninud veerand sajandit KGBs, tõustes 1967. aastal liiduvabariigi KGB juhiks. 

 

Esimesed PKK võitlejad said sissitegevuse kogemuse Süüria kontrolli all olnud Bekaa orus Liibanonis, kus Nõukogude Liidust sõltunud Hafez al-Assad võimaldas KGB-l rajada väljaõppelaagri. 2006. aastal Londonis FSB terroristide poolt tapetud FSB endise ohvitseri Aleksander Litvinenko kinnitusel sai ka PKK juht Abdullah Öcalan vastava väljaõppe KGB poolt. Aastaid hiljem, 1998. aastal põgenes Öcalan Damaskuse kaudu Moskvasse, kuid pidi sealt siiski edasi liikuma, kuna Tšetšeenia sõja tõttu surve all olnud Venemaa valitsus eelistas häid suhteid Türgiga. 

 

Venemaa salateenistuse ajaloolised seosed PKKga on vaid jäämäe imepisike tipp, mille all laiub aastakümnete jooksul KGB osalusel loodud rahvusvahelise terrorismi laiaulatuslik võrgustik. Terror kui poliitilise võitluse meetod oli Venemaal tuntud juba 19. sajandi lõpul, kuid rahvusvahelise mõõtme sai see ikkagi alles pärast enamlaste võimupööret 1917. aastal. Unistus maailmarevolutsioonist ja selle tagant tõukamine jõuga esile kutsutud riigipöördekatsete kaudu (nende seas ka 1924. aasta detsembrimäss Eestis) polnud miskit muud, kui juuretise tekitamine rahvusvaheliseks terrorismiks. Samal ajal jälitasid ja likvideerisid tšekistid režiimivastaseid üle maailma, millest mõistagi kõlavaimaks oli Lev Trotski tapmine Mehhikos 1940. aastal. 

 

Tšekistliku Vene impeeriumi toimimise algoritmiks on terror. Enamlaste võimupöörde järel tervete ühiskonnakihtide karistamatu hävitamine kujundas hilisemates põlvkondades teadmise, et massivägivald ja genotsiid on õigustatud, kui see on vajalik oma “püha õigeuskliku impeeriumi” huvide kaitsmiseks. Just seda me näeme kahjuks kõige ehedamal moel praegu ka Ukrainas, kus Venemaa peab koletuslikku hävitussõda terve riigi ja rahva hävitamiseks. Sealjuures rakendatakse võitlusse ka enda loodud terrorirühmituse Wagner palgasõdureid. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et lääneriigid võiksid viivitamatult lisada Wagneri rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide nimistusse ning käsitleda nende tegevust üle maailma Venezuelast Süüriani kui süstemaatilist terroritegevust.

 

Sihipärasema vormi võttis KGB tegevus terrori kui läänevastase rahvusvahelise võitlusvahendi kasutuselevõtmiseks siis, kui selle uueks juhiks tõusis Juri Andropov. Rumeenia kommunistliku salateenistuse Securitate üks kunagistest juhtidest Ion Mihai Pacepa (1928-2021), kes põgenes 1978. aastal Läände, on oma raamatutes ja artiklites näiteks detailselt kirjeldanud, kuidas KGB Andropovi juhtimisel ja muuhulgas ka Rumeenia teenistust kasutades pani 1970. aastate alguses aluse rahvusvaheliste terrorirühmituste loomisele islamimaailmas. 

 

Vahetuks ajendiks oli olnud 1967. aasta juunis toimunud Kuuepäevane sõda, mille käigus Iisrael suutis korralikult alandada Venemaa eriteenistuste mõju all olnud Egiptust ja Süüriat. Sellele vastureaktsioonina otsustati KGB peakorteris Lubjankal kasutada palestiinlaste kannatusi ja viha ning varustada nad võitluseks Iisraeli ning laiemalt USA mõjude vastu terroristliku taktikaga. Nii õnnestus KGB-l luua Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO) ja leida sellele sobiv liider Yasser Arafati näol. 

 

Pacepa meenutab, et rahvusvahelise terrorismi loomise üks juhtfiguure, KGB kindral Aleksander Sahharovski öelnud talle sageli sõna-sõnalt: ”Praeguses maailmas, kus tuumarelvad on muutnud sõjajõu aegunuks, kujuneb meie peamiseks relvaks terrorism”. 1972. aastal otsustati KGBs esimeste edusammude järel pöörata kogu islamimaailm Iisraeli ja USA vastu. Andropov oli Pacepale maininud, et üks miljard moslemit suudab ära teha palju rohkem kui mõni miljon. Eesmärgiks oli süstida islamimaailma Iisraeli-vastast emotsionaalset viha nii palju ja nii järjekindlalt, et see hakkaks terrorismi ise taastootma. Vähem kui kümnendiga oli KGB koos satelliitidega suunanud islamimaailma umbes 4000 agenti mõjutustööd tegema, sealhulgas terrorismi õhutama ja suunama.

 

Vahemikus 1968-78 saatis ainuüksi Securitate palestiinlastele Liibanoni igal nädalal kaks kaubalennukitäit sõjavarustust. Vaclav Haveli kinnitusel vahendasid KGB kontrolli all olnud Tšehhoslovakkia eriteenistused Lähis-Itta tuhat tonni lõhnatut Semtex-H  lõhkeainet, mida jätkuks vabalt 150 aastaks. 

 

Kindral Sahharovski leiutas 1968. aastal terroritaktika, mida on paljud terroristid hiljem edukalt rakendanud – lennukiröövid. Ainuüksi 1969. aastal toimus maailmas 82 lennukiröövi. 1971. aastal, kui Pacepa kohtus Sahharovskiga viimase kabinetis Lubjankal, olevat seinal rippunud kaardil punaste lipukestega tähistatud kõik maailma lennukiröövid. Sahharovski oli uhkusega rõhutanud, et “lennukikaaperdamine on minu leiutis”. 

 

Ajas edasi kerides on kohane vähemalt korrakski mõelda ja küsida, mida õppis hiljuti Kabulis USA droonirünnakus tapetud Al Qaeda liider Ayman al-Zawahiri FSB treeninglaagris Dagestanis, kui ta seal Litvinenko kinnitusel 1997. aastal kuus kuud viibis. Pärast Dagestani suundus al-Zawahiri Afganistani ja temast sai Osama bin Ladeni parema käena 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute üks peaarhitekte. Õhku jääb ka teadmine, et 2013. aasta Bostoni maratoni pommipanijad vennad Tsarnajevid olid tšetšeenid, keda FSB samuti “kogemata” kahe silma vahele jättis.

 

Väitele, et praegune Putini tšekistlik režiim Venemaal on valmis kasutama terrorit ja terroristlikke rünnakuid oma eesmärkide saavutamiseks nii kodumaal kui piiri taga, leiab viimasest paarikümnest aastast palju näiteid. Seejuures kõige otsustavama ja hilisemaid arenguid mõjutavamana võiks eraldi välja tuua 1999. aasta septembris FSB korraldatud nelja kortermaja õhkulaskmised Moskvas (pildil), Buinakskis ja Volgodonskis. 307 hukkunu ja enam kui 1000 haavatasaanu hinnaga viis Venemaa salateenistus lõpule võimupöörde, mille nimel oldi sihikindlalt tegutsetud aastakümneid. Sellest on väga huvitavalt ja paljudele faktidele toetudes kirjutanud oma eelmisel aastal valminud mahukas uurimuses ajaloolane Juri Felštinski.

 

Kogu selle pildi taustal on täiesti õigustatud küsimus – kuidas on vabal ja demokraatlikul maailmal võimalik ennast kaitsta, kui tuumariiki juhib maailma ohtlikem terroriorganisatsioon? Tšekistidel õnnestus Tšetšeenia sõdade ajal tekitada osava desinformatsioonikampaaniaga Lääne liidrite seas võltsmulje, et Kreml on võitluses rahvusvahelise terrorismiga samal pool rindejoont, et me oleme liitlased. Putin oli esimene, kes 2001. aasta septembris avaldas kaastunnet USA presidendile vahetult pärast terrorirünnakuid ning Venemaa oli kaasamängiv Afganistani suunal lääneliitlastele logistilise toetuse andmisel. Kuid tegelikkuses oli see vaid silmamoondus. Kremlile oli hädavajalik Lääne vaikus Tšetšeenia teemadel, mis omakorda võimaldas KGB korporatsioonil konsolideerida võim riigis.

 

Praeguseks on asi jõudnud niikaugele, et Lääne kunagine “liitlane” sõjas rahvusvahelise terrorismi vastu kasutab oma eesmärkide saavutamiseks ei rohkem ega vähem kui tuumaterrorismi, ähvardades õhku lasta Euroopa suurimat tuumaelektrijaama Zaporižžjas. Sellega püüavad Vene okupatsioonijõud hirmutada Ukrainat alustamaks vastupealetungi vallutatud alade vabastamiseks.

 

Venemaa terroristlik hävitussõda Ukrainas on avanud viimaks teema, mida veel hiljuti peeti täielikuks tabuks. Kui Venemaad juhib terroristlik salateenistus, kas poleks asjakohane kuulutada nad terrorismi toetavaks riigiks? USA vastavas nimekirjas on hetkel reas Süüria, Iraan, Põhja-Korea ja Kuuba. Venemaal oleks küllaga põhjust olla nende seas.

 

Loomulikult eksisteerib terve rida ratsionaalseid argumente, miks hoiduda ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme kuulutamisest terrorit toetavaks riigiks. Sisuliselt tähendaks sellise seisukoha võtmine Venemaaga suhete katkestamist ning maailma paiskamist veelgi ohtlikumasse teadmatusse. Kuid samas võib ka küsida, kas sõda Ukrainas ja tuumaterrorismi rakendamine Venemaa tegevuses pole siis piisavaks argumendiks, et lõpuks on vaja jõuda rahvusvahelist julgeolekut krooniliselt ähvardava haiguse põhjustajani. On ilmne, et kosmeetika enam ei aita, veel vähem naiivne lootus, et tšekistlik süsteem ise meelemuutuse läbib. Seepärast on esmaoluline, et lääneriigid rakendaksid kogu oma poliitilise energia Venemaa strateegilise lüüasaamise kindlustamiseks Ukrainas. See on esimene kõige olulisem samm ka terrorismi väljajuurimiseks Venemaal.