Marko Mihkelsoni blogi

Eesti järjekindla välispoliitika põhitelg jääb samaks ka uue valitsuse ametisse astumisel. Selleks on julgeolek, julgeolek ja veelkord julgeolek. See on kõige tähtsam eesmärk, mille nimel peab nii lähikuudel kui -aastatel töötama meie diplomaatia. Nii kaua, kuni meie naabriks olev Venemaa peab sõda terve rahva ja riigi hävitamiseks; nii kaua, kuni nende eesmärgiks on purustada meie julgeolekut tagav liitlasruum; nii kaua, kuni Putini režiim pole kandnud vastutust sooritatud kuritegude eest, on ka meie riigi iseseisvus, rahva heaolu ja julgeolek ohus. Kiire ajarännak minevikku kinnitab, et Eesti senine välispoliitiline kurss on olnud õige ja kasutoov, kindlustanud meie sisulist kuulumist läänemaailma ja avanud seeläbi ka võimaluse vabaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks arenguks. Pole mingit põhjust, miks peaks sellelt teelt maha pöörama. Samas ei püsi maailm staatiliselt paigal. Globaalsed tektoonilised nihestumised mõjutavad paratamatult ka meid ning see esitab välispoliitik

Hiina ja Venemaa strateegilised eesmärgid kattuvad. Mõlemad autoritaarsed impeeriumid vajavad enese pikaajalise eksistentsi kindlustamiseks maailmakorra muutmist ehk demokraatliku läänemaailma seatud mängureeglitele uue sisu ja vormi andmist. Xi Jinpingi märtsis toimuv ja kogu maailma tähelepanu all olev riigivisiit Moskvasse peab Pekingi arvates sillutama teed edasisele taktikalisele koostööle Ameerika Ühendriikide pikaajalisel tõrjumisel globaalselt liidripositsioonilt. See on tektooniline muutus, mille suunas on liigutud vähemalt paar viimast aastakümmet.   Vaatamata sellele, et Moskva ja Pekingi vereringed näivad kattuvat, ei sõlmi Hiina kunagi kellegagi ühtegi pikaajalist strateegilist kokkulepet. Kõik, mida me näeme, teenib üksnes ja ainult Hiina enda huvisid ning seepärast tuleb Xi Moskva visiiti käsitleda just sellest vaatenurgast.   Nii Moskvas kui Pekingis tajutakse, et Teise maailmasõja järel kokkulepitud maailm on murenemas ning lääneriikide globaalse jõu ja mõju suhtelise