UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED
Eesti järjekindla välispoliitika põhitelg jääb samaks ka uue valitsuse ametisse astumisel. Selleks on julgeolek, julgeolek ja veelkord julgeolek. See on kõige tähtsam eesmärk, mille nimel peab nii lähikuudel kui -aastatel töötama meie diplomaatia. Nii kaua, kuni meie naabriks olev Venemaa peab sõda terve rahva ja riigi hävitamiseks; nii kaua, kuni nende eesmärgiks on purustada meie julgeolekut tagav liitlasruum; nii kaua, kuni Putini režiim pole kandnud vastutust sooritatud kuritegude eest, on ka meie riigi iseseisvus, rahva heaolu ja julgeolek ohus.
Kiire ajarännak minevikku kinnitab, et Eesti senine välispoliitiline kurss on olnud õige ja kasutoov, kindlustanud meie sisulist kuulumist läänemaailma ja avanud seeläbi ka võimaluse vabaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks arenguks. Pole mingit põhjust, miks peaks sellelt teelt maha pöörama. Samas ei püsi maailm staatiliselt paigal. Globaalsed tektoonilised nihestumised mõjutavad paratamatult ka meid ning see esitab välispoliitikale uusi väljakutseid.
Meil on vedanud, et sedavõrd põhimõtteliste muutuste ajastul on Eesti mitte ainult iseseisev, vaid ka diplomaatiliselt aktiivne riik, mis osaleb mõjuka hääleõigusega uue Euroopa kujundamisel ja meile rahvusvahelist edu taganud maailmakorra kaitsmisel. Viimase aastaga Vene agressiooni vastustamisel kogutud diplomaatiline kapital tuleb nüüd targalt meie julgeoleku tugevdamisse investeerida.
Eesti rahvusvahelist julgeolekukeskkonda mõjutavad kolm kõige olulisemat tegurit – kunagise impeeriumi piire ja mõju taastada püüdevVenemaa, maailmakorda muuta ihkav autoritaarne Hiina ning Lääne suutlikkus pretsedenditu rahvusvahelise surve all ühtseks jääda.
Venemaa kui eksistentsiaalne oht
Unistus impeeriumi taastamisest pole Venemaal pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hetkekski kustunud. Kremlist vaadates on seis lootustandev. Võrreldes näiteks värviliste revolutsioonide algushetkega paarkümmend aastat tagasi on Valgevene de facto täielikult Venemaa kontrolli all, viiendik Gruusiast on okupeeritud ja võimu teostav oligarhi partei lööb edukalt kiilu suhetesse Läänega, Ukrainas käib Lääne kurnamissõda ning mõjutusoperatsioonid avatud ühiskondades on sotsiaalmeedia tingimustes varasemast palju viljakamad.
Vaatamata suurtele kaotustele Ukrainas ja NATO laienemisele Põhjalas pole Venemaa juhtkond loobunud oma peamisest eesmärgist. Ukraina riikluse hävitamisele peab järgnema Euroopa julgeolekuarhitektuuri lammutamine ja selleks sobib ühe võimalusena Balti riikide kui NATO liikmete julgeoleku vahetu ohustamine.
Venemaa on nähtavas tulevikus nii meile kui kogu lääne liitlasruumile kõige suurem eksistentsiaalne oht. Eesti välispoliitika peab seetõttu lähiajal keskenduma sellele, kuidas Ukrainat nende vabadussõjas võidule aidata ning seeläbi Venemaa strateegilise lüüasaamiseni viia. Lääne strateegiliseks eesmärgiks peab olema Vene impeeriumi taastekkimise välistamine. Igasugune poolik rahu Ukrainas või hallide alade püsimine Euroopas sillutaks teed Venemaa uutele agressioonidele. Agressioonikuriteo legitimeerimisega mureneks rahvusvahelise õiguse autoriteet ja võimaldaks Venemaa, aga ka Hiinal, see oma käega ümber kirjutada.
Meie sõnum peab olema lihtne, selge ja järjekindel kui mantra. Kestev rahu Euroopas ei saabu enne, kui Ukraina on vaba, temast on saanud NATO liikmesriik ning Venemaa on surutud tagasi oma rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse.
Eestis on siin-seal kostunud arvamusi, et meie välispoliitika ei tohiks olla nii jõuliselt Ukraina saatusega seotud. Isegi koalitsioonikõnelustel kõlas hetkeks taoline väide. Muidugi ei piirdu meie rahvusvaheline aktiivsus Ukrainaga, kuid siin on abiks üks lihtne tõdemus – kui meie ei tegele agressiivse Venemaaga, siis agressiivne Venemaa tegeleb meiega. Teisisõnu – kui me jätame täna koos liitlastega kasutamata võimaluse toetada Ukraina võitlust oma ja meie vabaduse eest võiduka lõpuni, siis jätame kasutamata unikaalse võimaluse kujundada ise Vene impeeriumi taastamist välistav Euroopa.
Seega peab Eesti jätkama aktiivset ja liitlasi innustavat välispoliitilist liini rahvusvahelise toetuse hoidmisel ja kasvatamisel Ukrainale. Kiievis peetakse meid ameeriklaste, brittide ja poolakatega võrdväärselt diplomaatiliseks suurriigiks – ee on tunnustus reaalsete tegude eest. Kui võtta arvesse SKP näitajad, siis Eestist on Ukrainasse jõudnud aastaga abi rohkem kui seda on suutnud anda suurriigid kokku.
Eestlaste Euroopa Liidus toetust leidnud miljoni mürsu idee näitab, et väikeriigina on meie sõnal suur kaal. Loomulikult ei tohi siinkohal jalgealune kaduda ning me peame oma võimete piire hästi tajuma, kuid sellise mõjuga muutuste keskel oleks passiivsus kuritegu. Tähtis on, et meie sõnad, kavatsused ja teod välispoliitikas oleksid pidevalt sünkroonis.
Lähiaja tegevustest on kaalukamad Vene agressiooni hinna jätkuv tõstmine sanktsioonide ja muude piiravate meetmete kaudu, agressioonikuritegusid uuriva eritribunali moodustamiseks vajaliku rahvusvahelise toetuse saavutamine ning Vilniuse NATO tippkohtumise eel liitlaste veenmine Ukrainale selge liitumisperspektiivi andmises.
Hiina suunal on tähtis Lääne ühtsus
Hiina ja Venemaa strateegilised eesmärgid kattuvad. Mõlemad autoritaarsed impeeriumid vajavad enese pikaajalise eksistentsi kindlustamiseks maailmakorra muutmist ehk demokraatliku läänemaailma seatud mängureeglitele uue sisu ja vormi andmist. Nii Moskvas kui Pekingis tajutakse, et Teise maailmasõja järel kujundatud maailm on murenemas ning lääneriikide globaalse jõu ja mõju suhtelise vähenemise tingimustes on võimalik võtta initsiatiiv. Venemaa teeb seda jõhkralt jõudu kasutades ja impeeriumi piire laiendada püüdes. Majanduslikult ja poliitiliselt tunduvalt enesekindlam Hiina mängib palju kavalamat mängu, pöörates lisaks jõu projitseerimisele suuremat tähelepanu rahvusvahelise õigusvõitluse (inglise keeles lawfare või legal warfare) pidamisele, see tähendab õiguse ja õigussüsteemi kasutamist vastase kahjustamiseks tema poliitiliste eesmärkide saavutamisel ning enda huvide elluviimisel.
Hiina rahvusvaheline mõju maailmas on sõltumata sealsetest võimalikest sisemistest karidest kasvukursil. See seab lääneriikidele eesotsas Ameerika Ühendriikidega väga suure väljakutse, millele sarnast ei suutnud omal ajal pakkuda ka mitte Nõukogude Liit. Punane Moskva võis küll kosmoserallis taktikalise võidu saavutada, kuid ei suutnud kunagi motiveerida oma orjaühiskonda tehnoloogilises konkurentsis Läänega innovaatiline olema.
Samas on Hiina jõudnud juba praegu olukorda, kus tema rahvusvahelised edulood Huaweist ja Alibabast TikTokini, rääkimata tehisintellektist ja suurandmetest, kõigutavad tõsiselt Lääne liidripositsiooni maailma tehnoloogilises arengus. Olukorras, kus Euroopa ja Ida-Aasia demokraatlikud heaoluühiskonnad ei saa endale lubada kurnavat kaubandussõda Hiinaga, tekib paratamatult dissonants Lääne välispoliitilises diskursuses. Eesti huvides on töötada siin selle nimel, et Hiina mõju kasvu tingimustes jääks Lääs võimalikult ühtseks ja suudaks uutele tehnoloogiatele ühiseid standardeid kehtestava koostöö kaudu tasakaalustada Pekingi ambitsioone. Samuti oleks suureks abiks, kui Euroopa Liit ja USA suudaksid ületada sisemised takistused vabakaubanduskõneluste taasalustamiseks.
Seepärast oli igati loogiline Eesti hiljutine otsus taanduda nn 16+1 formaadist suhetes Hiinaga ja keskenduda kahepoolsete suhete kõrval Lääne Hiina-poliitikas suurema ühtsuse taotlemisele. Eesti suhted Hiinaga on viimastel aastatel olnud sisuliselt külmutatud olekus, mille tingisid nii koroonapandeemia piirangud kui ka nn huntsõdalase diplomaatia viljelemine Pekingi poolt selle kõige laiemas tähenduses. Hiina luure- ja mõjutustegevuse aktiivsus on samuti oma jälje jätnud.
Eeloleva nelja aasta perspektiivis eksisteerib tõenäosus, et Hiina suhted Ameerika Ühendriikidega muutuvad pingelisemaks ning Taiwani küsimusest võib saada kogu maailma julgeolekut mõjutav tulipunkt.
Kui Taiwani saatuse peaks määrama sõjaline konflikt ja sellesse on kaasatud USA koos liitlastega, võib tekkida olukord, kus mingiks ajaks kaotavad kehtivuse kõik senised jõudu piiravad kokkulepped. Just see ongi kõige ohtlikum stsenaarium Eesti julgeolekule, sest liitlaste tähelepanu hajumine ja seotus strateegiliselt üliolulise konfliktikoldega võib avada tee Venemaa agressiivsete plaanide rakendamiseks oma läänepiiridel.
Milline peaks olema siin Eesti välispoliitiline hoiak? Esiteks tuleks meil Hiina teemasid käsitleda senisest asjatundlikumalt ja ettenägelikumalt ning Lääne liitlastele, eriti USA kolleegidele, argumenteeritult oma vaatenurki esitada. Meil tuleb töötada selle nimel, et Washingtonis tajutaks Euroopa ja Aasia suunda võrdväärselt olulistena Ühendriikide rahvusliku julgeoleku tagamisel. See pole praegu üheselt kindel, sest Hiina lihtsalt on USA-le kordades suurem konkurent kui Venemaa.
Nii nagu Ameerika Ühendriigid ja teised meie liitlased, järgib ka Eesti suhetes Pekingiga endiselt „ühe Hiina“ poliitikat.Eesti huvides on vältida niigi keeruliste Venemaa suhete kõrvale sama pingeliste suhete tekkimist Hiinaga. Samas on selge, et meie kahepoolsete suhete õhustiku määrab ära laiem kontekst ja siin saab meil olla vaid oma liitlastega joonduv hoiak. Eestile oleks kasulik, kui lähiaastatel panustaksime senisest rohkem majandus- ja teaduskontaktide laiendamisse Taiwaniga.
Lääne ühtsus ja Põhja-Euroopa jõuõlg
Soome ja Rootsi liitumine NATOga muudab kogu Põhja-Euroopa (julgeoleku)poliitilist kaarti viisil, mida pole varem ajaloos kogetud. Suurbritanniast Karjala ja Peipsini laiub nüüd ühtne ja jagamatu julgeolekuväli. Lisaks tähendab neutraliteedist loobumine Soome ja Rootsi palju aktiivsema ja julgeolekus tabudeta välispoliitika kujundamist muuhulgas ka Euroopa Liidus.
Nii on Venemaa agressioon Ukraina vastu aidanud konsolideerida kogu Põhjala (pean Eestit ja teisi Balti riike laiema Põhjala osaks), luues sellega Lääne julgeolekupoliitiliste otsuste mõjutamiseks arvestatava jõuõla. Kui sellele lisada ka Poola strateegilise kaalu kasv Ukraina aktiivsel toetamisel ja oma kaitseinvesteeringute mitmekordistamisel, siis on meie lähimast regioonist kujunemas Euroopa arengu mõistes üks dünaamilisemaid piirkondi.
Eesti jaoks on oluline jätkata diplomaatilisi jõupingutusi Põhja-Euroopa riikide omavahelise välis- ja julgeolekupoliitilise koostöö tihendamiseks. Viimase paarikümne aastaga on edukalt toiminud NB8 (Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi) koostöö formaat nii valitsuste kui parlamentide tasandil. Uus kujunenud julgeolekuolukord ja aktiivne välispoliitika annavad Eestile hea võimaluse kinnistada meie kuvandlikku kuulumist Põhjalasse, kusjuures parima raamistiku selleks annavad meie ühised liikmelisused NATOs ja Euroopa Liidus.
Põhja-Euroopa julgeolekupoliitilise ühtsuse kujunemine ja seeläbi lääneriikide seas arvestatava mõju saavutamine annab Eestile hea võimaluse olla näiteks üks eestvedajaid mõjusfäärideta Euroopa kujundamisel. Kui Rootsi ja Poola välisministrid Bildt ja Sikorski tegid 2008. aasta kevadel ettepaneku luua Euroopa Liidu idapartnerlusprogramm (Valgevene, Moldova, Ukraina, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), lähtus see soovist tasakaalustada ühenduse naabruspoliitikat lõunas ja idas. Nii sel ajal kui ka aastaid hiljem rahustati Brüsselist Moskvat, et tegemist pole geopoliitilise projektiga, kuigi tegelikult just nii see oli. Venemaa nägi seda tungimisena tema “mõjusfääri” ning lääneriikide kartlikkus väljendada oma avatust nendele riikidele sillutas osaliselt tee ka praeguse katastroofini Ukrainas.
Praegu on aeg jätta idapartnerluse etapp tema algses tähenduses minevikku ning keskenduda konkreetselt nii Euroopa Liidu kui NATO laienemisele. See kannab endas palju laiemat tähendust kui lihtsalt riikide reformidele abiks olemine. Selle eesmärgiks on kujundada ise Euroopa tulevikku nii, et me ei peaks elama püsivas hirmus oma iseseisvust kaotada. Mida vähem jääb tulevikus halle alasid autoritaarse Venemaa ning vaba Euroopa vahele, seda lähemal oleme oma strateegilisele eesmärgile tasalülitada kurjuse impeeriumi taastamise kavatsused. Eesti võiks siin koos sarnaselt mõtlevate riikidega esitada ambitsioonika tulevikukava Euroopast, mille nimel võiksime koos nende riikidega töötada.
Eesti julgeoleku süstemaatiline tagamine ja püsiva rahu taastamine Euroopas on võimalikud siis, kui Lääs hoiab kokku, investeerib pikaajaliselt kaitsetegevustesse ning viib ellu aktiivset ja sihikindlat välispoliitikat. Lähiajalugu on näidanud, et vaatamata kohatistele pingetele liikmesriikide vahel või siin-seal tekkivatele sisepoliitilistele võngetele on peatelg ikka paika jäänud. Lähemate aastate suurimateks väljakutseteks selle ühtsuse säilitamisel on peamiselt presidendivalimised 2024. aastal USAs ja 2027. aastal Prantsusmaal.
Eesti on viimase aastaga saavutanud märkimisväärse positsiooni nii Euroopa Liidus kui NATOs, olles jõudmas uue Euroopa kujundamisel ja meie ühistel julgeolekuteemadel eestkõnelejate sekka. See omakorda eeldab nii valitsuse, presidendi kui parlamendi aktiivset ja koordineeritumat tegevust ühiselt seatud eesmärkide saavutamise nimel. Keskne roll jääb mõistagi meie diplomaatidele, kuid väikeriigina peaksime olema paindlikud kõigi ressursside targaks kasutamiseks.
Edu tagab avatud ja motiveeritud välisteenistus
Eesti välispoliitika edukus seatud eesmärkide saavutamisel tugineb ennekõike meie kogenud diplomaatide igapäevasel tööl. Enam kui 30 aastaga on karjääridiplomaatia süsteemis peale kasvanud mitu põlvkonda väga professionaalseid diplomaate. See peab kindlasti jätkuma.
Ametisse astuva valitsuse üks ülesandeid on uuendada välisteenistusseadust selliselt, et meie diplomaatide karjääritingimused vastaksid rahvusvahelistele standarditele, teenistus ise oleks avatum ja töökeskkond võimaldaks keskenduda välispoliitiliste eesmärkide täitmisele.
Lähtuvalt meie välispoliitika suurtest ülesannetest peaks senisest teadlikumalt ka diplomaatide seas generalistide kõrval kasvatama Venemaa, Hiina ja rahvusvahelise õiguse eksperte, kelle teadmised praktilises igapäevatöös on olulised argumenteeritud seisukohtade ja poliitikasoovituste kujundamisel.
Julgeoleku tagamise eesliinil on diplomaatidel tööülesannetena katta kõrvuti teisigi Eestile olulisi valdkondi. Avatud majandusega väikeriigi puhul on ülioluline, et suudaksime olla edukad meie ettevõtjatele ekspordivõimaluste avardamisel ja välisinvesteeringute meelitamisel. Siin on viimase paari aastaga toimunud oluline edasiminek, sest Team Estonia lipu all on majandusdiplomaatide ja EASi välisesindajate töö selgemini sünkroniseeritud. Uus valitus peab oluliseks globaalse eestlaskonna arendamist ja Eesti passist maailma ühe atraktiivsema reisidokumendi kujundamist.
Järgmised neli aastat saavad Eesti välispoliitika kujundajatele ja elluviijatele olema keerulisemad kui varasemad aastad. Turbulentses väliskeskkonnas meie julgeoleku kindlustamine eeldab nii poliitikutelt kui diplomaatidelt väga suurt ühist jõupingutust.
Kommentaarid