MAAILMASÕJA VÕIMALIKKUSEST TUUMASÕDA PIDAMATA
Kui ma hiljuti Ukraina rindepiirkonnas käisin, tunnetasin vabadussõja võitlejatega rääkides korraga nii nende kurnatust kui alistamatut võidutahet. Ukraina elab, võitleb ja loodab vaba maailma püsivale abile. Kuid samas on vastas Venemaa oma lämmatada püüdva kurjuse ja kurnamisega, kes naudib tuumariigi näiliku puutumatuse staatust ja loodab, et Lääs suure sõja hirmus väsib. Aktiviseerunud on ka Hiina, kes pakub oma rahuplaani, millega ilmselt püütakse luua eeldusi Taiwani jõuga haaramiseks. Äsjane Müncheni julgeolekukonverents jättis kahetised tunded. Võrreldes 2007. aastaga, kui Vladimir Putin kuulutas Baierimaa pealinnas peetud kõnes läbi ridade välja hübriidsõja USA ülemvõimu vastu ja keegi seda toona tõsiselt ei võtnud, on nüüd lääneriikide seas jagatud arusaamine Venemaast kui tõsisest ja kestvast ohust. Ometi näitasid mitmed esinemised ja kuluaaridest kuulda olnud arvamused, et Lääs on endiselt nõutu, mida teha sõdiva diktatuurse või isegi fašistliku tuumariigiga. Viimas