Postitused

KAS IDA JA LÄÄNE VAHEL ON KERKIMAS UUS RAUDNE EESRIIE?

Kujutis
Läänes imestatakse, et Venemaa nõuab tagasi kontrolli endisaegse impeeriumi üle, nõuab sõnaõigust     Euroopa julgeolekupoliitikas ja manipuleerib gaasitarnetega. Seda kõike võis näha ja tajuda sisuliselt kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Venemaa strateegia ja tegevus on olnud sarnased nii Jeltsini kui Putini ajastul. Samal ajal on aga Lääne suurriigid elanud lootuses, et Venemaa on muutumas ja aktsepteerib uusi lääneriikide seatud mängureegleid. See oli mõistetav 1990. aastatel, kui USA mõjuvõim maailmas oli tipus ning   fukuyamalikus  pettekujutelmas ajaloo lõpust võeti Euroopas kuhjaga välja rahudividende. Jagamatu ja ühtne Euroopa näis teostunud tõsiasjana.   See oli aeg, kui USA president Bill Clinton võis rahulikult öelda Venemaa presidendile “ei”, kui Jeltsin soovis keelata NATO laienemise Balti riikidesse. See juhtus 1997. aasta märtsis Helsingi tippkohtumise käigus.    Venemaa sõdis kurja sõna ja ähvardustega ka Balti riikide võimaliku liikmelisuse vastu NATOs. Mäletan m

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

Kujutis
Putin valmistub andma demokraatlikule Ukrainale surmahoopi. Sõnades on ta seda juba korduvalt teinud. Krimmi annekteerides ja Donbassi rünnates on ta näidanud, et tuhanded kaotatud inimelud on tühised ohverdused Vene impeeriumi taastamise nimel. Ukraina läänemeelse kursi likvideerimine ning riigi allutamine Kremli tahtele või tükeldamine on kriitilise tähtsusega Venemaa juhtkonna ammu seatud strateegilistes eesmärkides. Ameerika Ühendriikide luureteenistustel on väidetavalt olemas  informatsioon , mille kohaselt on Venemaa valmis lähenevatel talvekuudel (eeldatavalt jaanuari lõpus või veebruari alguses) Ukrainat lisaks poliitilisele, majanduslikule ja informatsioonilisele survele ka senisest laiaulatuslikumalt sõjaliselt mõjutama. Avalikkusele teadaoleva informatsiooni kohaselt näevad Putini võimalikud plaanid ette erioperatsioone ja sõjalisi rünnakuid, mille eesmärgiks võib olla Ukraina juhtkonna neutraliseerimine ning suurema osa Dnepri idakalda ja Odessa piirkonna hõivamine.   Oluko

BALTIC COOPERATION IN A CHANGING WORLD

Kujutis
On 23 August 1989, as a young history student, I was standing with my university mate Urmas in the Baltic Way on the Estonian-Latvian border, completely unaware of the enormous energy field I was connecting myself to. It was simply impossible to grasp the extent of the event or its international and historical significance at the time, on that gravel road among the fields and woods of Lilli. I still get goosebumps today when I think that it took only three weeks of planning to bring together over one million people and form a human chain over 600 kilometres long through the three occupied countries.   The Baltic Way took place exactly 50 years after the signing of the secret Stalin-Hitler Pact (the M olotov Ribbentrop Pact – MRP) which triggered World War II. The disintegration of the world order in the aftermath of the Treaty of Versailles and the consequent international catastrophe cast Estonia, Latvia, and Lithuania into a struggle for survival which lasted for several decades. Thi

TAIWANI KÜSIMUS JA EESTI JULGEOLEK

Kujutis
Eesti julgeolek on lahutamatult seotud rahvusvahelise julgeolekuga. Lihtne reegel - mida ebastabiilsem on maailm, seda keerulisem on meie julgeolekukeskkond. Kuna Venemaa pole loobunud oma naabruses piiride nihutamise ideest, aga sõda iseseisva Ukraina hävitamiseks kestab juba enam kui seitse aastat, ning Moskvas nähakse oma julgeolekule sõjalist ohtu vaid NATOs, siis peame valmis olema erinevateks ohustsenaariumiteks. Seejuures võivad need käivituda näiliselt meid mitteohustavate konfliktide tekkel.   Viimasel ajal on palju juttu olnud Afganistanist, lääneliitlaste ülepeakaela lahkumisest ja Talibani võimuletuleku mõjudest. Afganistani lööklaine rahvusvahelistes suhetes alles raputab. Kuhu see meid kõiki asetab, näitab aeg. Küll on aga selge, et autoritaarsed suurjõud nagu Hiina ja Venemaa võivad tunnetada, et ajaaken on nende strateegiliste eesmärkide elluviimiseks soodsalt valla. Samal ajal kipub meie peamiste liitlaste avalik arvamus hoiduma uuest interventsionismist, mis tõstatab

EESTI VÕIKS TÕSISELT KAALUDA SAATKONDA KEENIAS

Kujutis
Maailma kiire muutumine, rahvusvahelise koostöö ja kaubanduse laienemine ning kriiside globaliseerumine, nagu näiteks pandeemiad, kliimaküsimused või küberjulgeolek, lähendavad ka kaugetel distantsidel asuvaid riike. Seetõttu on loomulik, et Põhja-Euroopas asuv väikeriik Eesti, keda tuntaks maailmas kui digitaalse pöörde eesrindlast, uurib võimalusi oma diplomaatilise missiooni avamiseks Keenias.   Kuigi Eesti ja Keenia diplomaatiliste suhete rajamisest möödub järgmisel kuul kõigest 20 aastat, ulatuvad meie inimeste esimesed kontaktid misjonitegevuse kaudu juba 19. sajandisse. Kaubavahetus tegi esimesi samme 20. sajandi esimesel poolel, kui Eesti oli 1918. aastal saanud iseseisvaks riigiks.     Kuid suhete tõeline elavnemine sai alguse alles selle sajandi esimesel kümnendil ning on tõusvas joones jätkunud tänaseni. Selleni on viinud mitmed tegurid. Esiteks on nii Keenia kui paljud teised Aafrika riigid tervikuna tegemas väga kiiret arenguhüpet. Aafrika Liidu koostatud kogu kontinenti h

MAAILM ON DIPLOMAATILISE ILMASÕJA KOIDIKUL

Kujutis
Suurriikide mõõduvõtt rahvusvahelistes suhetes muutub üha pingelisemaks. Seni reeglipäraselt kulgenud malemäng on hoolimatult laualt pühitud. Senised reeglid ei kehti enam, sest autoritaarsed suurriigid eesotsas Hiinaga otsivad enda jõule kohaseid mõjutusvõimalusi. Rahvusvahelise õiguse õgvendamine annab ohtliku tegutsemisruumi ka Venemaale, kes püüab Pekingi surve varjus oma lagunenud impeeriumit reanimeerida.   Demokraatlik läänemaailm ning majanduslikult ja sõjaliselt enesekindlamaks muutunud autoritaarsed suurriigid on olnud diplomaatilisel kokkupõrkekursil juba pikemat aega.  Kui Venemaa on selles suunas liikunud alates kunagise peaministri Jevgeni Primakovi kurikuulsast kannapöördest Atlandi kohal 1999. aastal, mil ta pöördus teelt Washingtoni tagasi protestiks NATO rünnakute vastu Serbias, siis Hiina lõi oma kaardid avalikult lauda alles nüüd.   Kaasaegse diplomaatia üks šokeerivamaid episoode leidis aset käesoleva aasta 18. märtsil külmas Alaska linnas Anchorages. USA ja Hiina

LIIMETSA KÕNEST LAVROVIGA JA EESTI-VENE SUHETEST

Kujutis
Ükskõik, kui keerulised ka riikidevahelised suhted ei oleks või kui habras poleks rahvusvaheline julgeolekupilt, on just välisministrite ja diplomaatide roll hoida kontakte ning püüelda pingete maandamise või olemasolevate probleemide lahendamise suunas. Seda eriti veel sellistes suhetes, mis mõjutavad Eesti ja kogu regiooni julgeolekut.    See, et Eesti ja Vene välisministrid ei olnud enne eilset Liimetsa ja Lavrovi telefonikõnet suhelnud enam kui viis aastat, on väga kõnekas. Küsimus pole selles, et telefonikõned või kohtumised lahendaksid sügavalt juurdunud probleeme. Seda eeldada oleks naiivne. Kuid samas on fakt, et ka kõige vastandlikumaid positsioone on võimalik tasandada kannatliku ja sihikindla diplomaatilise tegevuse kaudu. Kui Jaan Poska oleks omal ajal lähtunud arvamusest, et enamlastega ei tohiks mingil juhul läbi rääkida, sest tegemist on ju terroristidega, siis poleks meil täna Tartu rahu ega selle artikkel II tähenduslikku alust kogu Eesti-Vene suhete ajaloole.   Minist