Marko Mihkelsoni blogi

Eesti järjekindla välispoliitika põhitelg jääb samaks ka uue valitsuse ametisse astumisel. Selleks on julgeolek, julgeolek ja veelkord julgeolek. See on kõige tähtsam eesmärk, mille nimel peab nii lähikuudel kui -aastatel töötama meie diplomaatia. Nii kaua, kuni meie naabriks olev Venemaa peab sõda terve rahva ja riigi hävitamiseks; nii kaua, kuni nende eesmärgiks on purustada meie julgeolekut tagav liitlasruum; nii kaua, kuni Putini režiim pole kandnud vastutust sooritatud kuritegude eest, on ka meie riigi iseseisvus, rahva heaolu ja julgeolek ohus. Kiire ajarännak minevikku kinnitab, et Eesti senine välispoliitiline kurss on olnud õige ja kasutoov, kindlustanud meie sisulist kuulumist läänemaailma ja avanud seeläbi ka võimaluse vabaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks arenguks. Pole mingit põhjust, miks peaks sellelt teelt maha pöörama. Samas ei püsi maailm staatiliselt paigal. Globaalsed tektoonilised nihestumised mõjutavad paratamatult ka meid ning see esitab välispoliitik

Hiina ja Venemaa strateegilised eesmärgid kattuvad. Mõlemad autoritaarsed impeeriumid vajavad enese pikaajalise eksistentsi kindlustamiseks maailmakorra muutmist ehk demokraatliku läänemaailma seatud mängureeglitele uue sisu ja vormi andmist. Xi Jinpingi märtsis toimuv ja kogu maailma tähelepanu all olev riigivisiit Moskvasse peab Pekingi arvates sillutama teed edasisele taktikalisele koostööle Ameerika Ühendriikide pikaajalisel tõrjumisel globaalselt liidripositsioonilt. See on tektooniline muutus, mille suunas on liigutud vähemalt paar viimast aastakümmet.   Vaatamata sellele, et Moskva ja Pekingi vereringed näivad kattuvat, ei sõlmi Hiina kunagi kellegagi ühtegi pikaajalist strateegilist kokkulepet. Kõik, mida me näeme, teenib üksnes ja ainult Hiina enda huvisid ning seepärast tuleb Xi Moskva visiiti käsitleda just sellest vaatenurgast.   Nii Moskvas kui Pekingis tajutakse, et Teise maailmasõja järel kokkulepitud maailm on murenemas ning lääneriikide globaalse jõu ja mõju suhtelise

Kui ma hiljuti Ukraina rindepiirkonnas käisin, tunnetasin vabadussõja võitlejatega rääkides korraga nii nende kurnatust kui alistamatut võidutahet. Ukraina elab, võitleb ja loodab vaba maailma püsivale abile. Kuid samas on vastas Venemaa oma lämmatada püüdva kurjuse ja kurnamisega, kes naudib tuumariigi näiliku puutumatuse staatust ja loodab, et Lääs suure sõja hirmus väsib. Aktiviseerunud on ka Hiina, kes pakub oma rahuplaani, millega ilmselt püütakse luua eeldusi Taiwani jõuga haaramiseks.     Äsjane Müncheni julgeolekukonverents jättis kahetised tunded. Võrreldes 2007. aastaga, kui Vladimir Putin kuulutas  Baierimaa pealinnas peetud kõnes läbi ridade välja hübriidsõja USA ülemvõimu vastu ja keegi seda toona tõsiselt ei võtnud, on nüüd lääneriikide seas jagatud arusaamine Venemaast kui tõsisest ja kestvast ohust. Ometi näitasid mitmed esinemised ja kuluaaridest kuulda olnud arvamused, et Lääs on endiselt nõutu, mida teha sõdiva diktatuurse või isegi fašistliku tuumariigiga.    Viimas

Seekordne sõit Ukrainasse viis mind nädala jooksul Harkivisse, Izjumi, Lõmani, Slovjanskisse, Kramatorskisse, Druzhkivkasse, Hersoni, Mõkolajevisse ja Kiievisse. Võtan siin kokku olulisemad järeldused, mida teel kogesin või mida teada sain: 1) Ukraina kaitsevägi on küll kurnatuse piiril, kuid võidutahe on nii sõjaväelaste kui rahva seas murdumatu. Kelle iganes käest ma seda ka ei küsinud, kõik kinnitasid vaid ühte, nende jaoks on sõja ainus võimalik lõpplahendus Vene okupantide riigist väljalöömine.  2) Võidutahte üheks oluliseks teguriks on meeletult kõrge hind, mida ukrainlased on maksnud ja maksavad oma ja meie vabaduse eest. Langenud sõbrad, tuttavad ja okupantide kordasaadetud metsikused (minu saatja, 80. ründedessantbrigaadi võitleja on oma silmaga näinud Ida-Ukraina külade vabastamise järel 3-aastast vägistatud ja julmalt tapetud tüdruku laipa, kinniseotud kätega ülespoodud ja enne seda vägistatud lapsi) ei jäta vähimatki võimalust muuks kui ainult võiduks Venemaa üle. Võib arva

Ukraina kaitsesõda riigi säilimise ja rahva vabaduse nimel on alanud aasta keskseim teema, millega on seotud kõik Eestile olulisemad rahvusvahelised arengud. Ukraina vabadussõja kulg mõjutab otseselt meie saatust ja määrab ära maailma, kus hakkame edasi elama. Uue maailma piirjoonte kujundamisel on aga Eestil esimest korda vaba ja iseseisva riigina võimalus olla otsustaja, mitte see, kelle saatuse otsustavad teised. Kartus Kolmanda maailmasõja ees on halvav Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on kaugelt suurema kaaluga kui pelgalt regionaalne konflikt. Me teame seda hästi, sest Venemaa eesmärk on lammutada läänemaailma turvaruum ja paisata Eesti ühes sellega geopoliitiliste tormide meelevalda. Samal ajal on mitmed meie liitlased püüdnud viimasel ajal diplomaatilises keelekasutuses hoolikalt vältida sõna "sõda", lootes sellega justkui maandada ohtu laiaulatuslikuma sõjalise kokkupõrke puhkemiseks. Kartus Kolmanda maailmasõja ees on halvav ja piirab lääneriikidel strateegilis