Postitused

MAAILM ON DIPLOMAATILISE ILMASÕJA KOIDIKUL

Kujutis
Suurriikide mõõduvõtt rahvusvahelistes suhetes muutub üha pingelisemaks. Seni reeglipäraselt kulgenud malemäng on hoolimatult laualt pühitud. Senised reeglid ei kehti enam, sest autoritaarsed suurriigid eesotsas Hiinaga otsivad enda jõule kohaseid mõjutusvõimalusi. Rahvusvahelise õiguse õgvendamine annab ohtliku tegutsemisruumi ka Venemaale, kes püüab Pekingi surve varjus oma lagunenud impeeriumit reanimeerida.   Demokraatlik läänemaailm ning majanduslikult ja sõjaliselt enesekindlamaks muutunud autoritaarsed suurriigid on olnud diplomaatilisel kokkupõrkekursil juba pikemat aega.  Kui Venemaa on selles suunas liikunud alates kunagise peaministri Jevgeni Primakovi kurikuulsast kannapöördest Atlandi kohal 1999. aastal, mil ta pöördus teelt Washingtoni tagasi protestiks NATO rünnakute vastu Serbias, siis Hiina lõi oma kaardid avalikult lauda alles nüüd.   Kaasaegse diplomaatia üks šokeerivamaid episoode leidis aset käesoleva aasta 18. märtsil külmas Alaska linnas Anchorages. USA ja Hiina

LIIMETSA KÕNEST LAVROVIGA JA EESTI-VENE SUHETEST

Kujutis
Ükskõik, kui keerulised ka riikidevahelised suhted ei oleks või kui habras poleks rahvusvaheline julgeolekupilt, on just välisministrite ja diplomaatide roll hoida kontakte ning püüelda pingete maandamise või olemasolevate probleemide lahendamise suunas. Seda eriti veel sellistes suhetes, mis mõjutavad Eesti ja kogu regiooni julgeolekut.    See, et Eesti ja Vene välisministrid ei olnud enne eilset Liimetsa ja Lavrovi telefonikõnet suhelnud enam kui viis aastat, on väga kõnekas. Küsimus pole selles, et telefonikõned või kohtumised lahendaksid sügavalt juurdunud probleeme. Seda eeldada oleks naiivne. Kuid samas on fakt, et ka kõige vastandlikumaid positsioone on võimalik tasandada kannatliku ja sihikindla diplomaatilise tegevuse kaudu. Kui Jaan Poska oleks omal ajal lähtunud arvamusest, et enamlastega ei tohiks mingil juhul läbi rääkida, sest tegemist on ju terroristidega, siis poleks meil täna Tartu rahu ega selle artikkel II tähenduslikku alust kogu Eesti-Vene suhete ajaloole.   Minist

EESTI-VENE SUHTED ON KEERULISED, KUID MITTE LOOTUSETUD

Kujutis
Eesti Vabariigi sünnipäeval asutati Eesti Välissuhete Nõukoda. See on kodanikuühendus, mille liikmed on võtnud sihiks arendada välispoliitika alast avalikku arutelu Eestis. Kas välisministeeriumist ja Eesti Vabariigi saatkondadest ei piisanud, et välispoliitika osas on vaja veel eraldi nõukoda? Eestil ei tohi kunagi olla laisklevat luksust maailmast mitte huvituda ja maailma mitte mõista. Ja seda mitte ainult valitsuse ja riigijuhtide tasandil, vaid kogu ühiskonnana. Me asume piltlikult öeldes igavesel idarindel, kus maailma muutumised võivad päris valusasti tunda anda. Oleme seda ju minevikus korduvalt kogenud. Mida teadlikum on ühiskond ja mida enam suudame oma erinevaid kogemusi kasutusele võtta, seda kindlam on ka meie vundament ning seda ettenägelikumalt võime turbulentsetes olukordades käituda.    Kas näete nõukoda missiooni kui välispoliitika küsimuste arutelu ühist kohta või ikkagi valitsusele ja valitsusasutustele nõuandvat üksust?   Eesti Välissuhete Nõukoja eesmärgiks on kok

NORD STREAM TÖÖTAB VABA EUROOPA HUVIDE VASTU

Kujutis
Kas tead, mis tunne on, kui sinu juurde tulevad üksteise järel Vene luure agendid, nagu nad siseneksid kokkulepitud ajal arsti kabinetti vastuvõtule? Viisakad ja aupaklikud, kuid oma ülesannet laitmatult täita püüdvad. Just selline sündmus leidis minuga aset mõned aastad tagasi Berliinis ühel konverentsil, kus olin esinenud Nord Streami torujuhtme suhtes kriitilise ettekandega.    Võib-olla ma polekski sellisele kummalisele kontaktipakkumisele tähelepanu pööranud (konverentsidel ju ikka inimesed suhtlevad), kui paar tundi varem poleks üks mu tuttav Saksa ajakirjanik eelmainitud meeste eest hoiatanud. Hetkel, kui nad tegid lähenemiskatse, võttis see juba veidi lustlikugi vahejuhtumi mõõdu.    Aastate jooksul olen korduvalt kokku puutunud Venemaa mõjutustegevusega, mille eesmärgiks on olnud Nord Streami torujuhtme ehituse kaitsmine. Huvitav, et samal ajal pole ma aga kordagi kohanud Saksamaa vastavasisulist tegevust, olgugi et Berliinis peetakse torujuhet siiani majanduslikuks projektiks

LIBERAALNE DEMOKRAATIA HEIDUTAB VENEMAAD

Kujutis
Viimastel päevadel olen sattunud kuulma arvamusi (mitte ainult Eestis), et miks me selle Navalnõi eest nii väga muretseme, sest tegemist on ju tüüpilise Vene šovinistiga. Paras talle, las istub, on möödaminnes rehmatud. Navalnõi on tõepoolest omal ajal olnud karmi sõnakasutusega kaukaaslaste suhtes või õigustanud Krimmi annekteerimist. Aga olgem ausad, Venemaal leiab isegi liberaalide seas (olen seda ise kogenud 1990. aastate algusest) küllaga neid, kellele kunagise impeeriumi kadumine on olnud valus löök.   Kuid see, millised vaated on Navalnõil, pole antud juhul üldse oluline. Tähtis on hoopis see, et Navalnõid üritati riigi juhtkonna poolt (FSB pole külateater) tappa ja nüüd hoitakse teda ebaseaduslikult vangistuses ainult selle pärast, et ta suhtub kriitiliselt Venemaal vohavasse korruptsiooni ning et tal on oma Kremlist eristuvate vaadetega mõju massidele.   Hirm oma enda rahva suhtes on tee tupikusse. Venemaal ja ka Valgevenes on poliitiliste vangide arv viimasel ajal kiirelt kas

BORRELLI VÕIMATU MISSIOON

Kujutis
Läks nii, nagu karta oligi. Moskvasse Venemaaga dialoogi ja usaldust looma läinud  Euroopa Liidu esidiplomaat Josep Borrell sattus juba esimesel avalikul esinemisel välisminister Lavrovi agressiivse rünnaku alla ega suutnud vääriliselt kaitsta ei ennast ega liikmesriikide huvisid.  See oli pehmelt öeldes läbikukkumine.   Borrell avaldas küll muret Navalnõi juhtumi osas ja kutsus Venemaad üles erapooletult uurima tema mürgitamise asjaolusid, kuid andis siis kohe mõista, et justkui ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei tahtvat sanktsioonide karmistamist. Samal ajal pidas Lavrov mõnuga loengut sellest, kuidas lääneriigid oma meeleavaldustel jõhkralt kodanikke peksavad või meediavabadust piiravad.    Samuti jäi Borrell hätta sellega, kui Lavrov kiitis Venemaad kui tubli rahvusvahelise õiguse eest seisjat. Kahjuks me ei kuulnud Borrellilt poolt silpigi olukorrast Ukrainas, mida rünnates ja territooriumi annekteerides on Venemaa juba seitsmendat aastat rikkunud rahvusvahelise õiguse elementaars

EESTIT AITAB EDASI TARK DIPLOMAATIA

Kujutis
Kaja Kallase valitsuse üheks tähtsamaks eesmärgiks on Eesti kui Põhja-Euroopa avatud, innovaatilise ja tulevikku vaatava riigi maine rahvusvaheline (taas)kinnistamine. Enam pole vaja aega raisata vabandustele, sest valitsus on nüüdsest prii pisikestest   trumpidest , kes tirisid meid üksteise võidu virtuaalsesse isolatsiooni, eemale Eesti kõige lähedasematest liitlastest ja sõpradest. See aeg on möödas, nüüd tuleb edasi liikuda. Juba veebruari keskel leiab Riigikogus aset iga-aastane välispoliitika arutelu. See on hea võimalus ka uuel valitsusel mõttevai korralikult maasse lüüa. Islandi väljakult oodatakse selget sõnumit meie välispoliitika edasiste sammude ja põhimõtete osas. Ideoloogiliselt laetud välispoliitika aeg peab jääma minevikku. Eesti-sugusel väikeriigil ei tohiks olla luksust tõugata iga valitsuse vahetusega välispoliitikat eri suundades. Edu võti on järjekindlus ja parimal moel võimalikult laia konsensust taotlev välispoliitika.  Seda on praegu raskem saavutada kui varem,