Marko Mihkelsoni blogi

Kes ei tahaks Venemaaga vastastikku lugupidavaid ja kasutoovaid suhteid? Kes ei sooviks näha Venemaad vastutustundliku ja oma kohuseid täitva jõuna globaalsete probleemide lahendamisel. Eesti on siin kindlasti esimeste seas. Kuid millisest Venemaast me ikkagi räägime ja kas dialoog on ainus tee soovitu suunas?  Lääneriikide liidrid on viimasel ajal seoses Venemaaga võtnud taas korduvkasutusse mõiste “dialoog”. Isegi Eesti president Kersti Kaljulaid põhjendas oma kevadist kohtumist Moskvas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga kui loomulikku dialoogi kahe naaberriigi juhtide vahel.  Soome president Sauli Niinistö kohtub Putiniga regulaarselt ning Prantsusmaa president Emmanuel Macron on veendunud, et Venemaa Euroopast eemale tõukamine oleks suur strateegiline viga. USA president Donald Trump tegi G7 tippkohtumisel Biarritzis juba teist aastat järjest katset kutsuda Venemaa laua taha tagasi.  Dialoogi rõhutamine on läänelikule kultuuriruumile üdini omane. See peegeldab ü

Me kõik teame, mida tähendab elada Ameerika Ühendriikide poolt domineeritud maailmas. Väga vähesed kujutavad aga ette, mis juhtub siis, kui Hiina hakkab ameeriklastele sarnaselt maailma mõjutama. Hiljemalt sajandi keskpaigaks on see hetk käes. Kas me oleme selleks valmis? I Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon oli vaevalt saanud ennast Valge maja ovaalkabinetis sisse seada, kui algasid uue administratsiooni poliitikaplaneerimise kohtumised. Ühel nendest kirjutas Nixon oma märkmetesse: “Hiina kommunistid: lähiajal – mingit muutust. Pikemas perspektiivis – me ei taha, et 800 miljonit elaksid vihases isolatsioonis. Me tahame kontakti ... (tahame) Hiinat, mis  oleks rahvusvahelise ja Vaikse ookeani kogukonna koostöösoovlik liige”.  1969. aasta jaanuar oli aeg, kui käimasolevat Vietnami sõda püüti Pariisi rahukõneluste alustamisega lõpu suunas juhtida, kui Nõukogude Liit saatis kaks järjestikkust uurimisaparaati Veenusele ning pani maha uue rajajoone mehitatu

Hetkel on vara öelda, milleni äsjane vangide vahetus viib. Loomulikult on tore, et Venemaa käes pantvangis olnud Ukraina kodanikud on kodus tagasi. Samas on Venemaa vanglates veel kümneid krimmitatarlasi ja teisi. Murelikuks teeb asjaolu, et Venemaale tagasi saadetute seas oli üks olulisemaid MH17 lennu allatulistamise tunnistajaid Vladimir Tsemahh.  Väga oluline on küsimus, mis saab edasi? Miks Venemaa ikkagi oli nõus vange vahetama ja läbi selle tunnistama oma seotust sõjaga Ukrainas? Siin võib vastuse anda Normandia neliku (Venem aa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ukraina) järgmine kohtumine. Prantsusmaa president Macron on seda juba ette kuulutanud, kui väga oluline rahukonverents. Pole välistatud, et Venemaaga suhete normaliseerimist taotlev Macron püüab saavutada Vene-Ukraina konflikti osas edasiminekut. Vangide vahetus võib olla siin üks sammudest.  Ukrainal on kujunenud väga keeruline valikukoht. Ühest küljest on president Zelenskõi huvides sõja lõpetamine, teisalt te

17-aastane Moskva ajakirjandustudeng Olga Misik sai juuli lõpus korrapealt üle ilma tuntuks. Vabasid valimisi taotlenud meeleavaldusel istus Olga kartmatult Vene erimiilitsa ees tänaval maas ja luges kõval häälel ette oma kodumaa põhiseadust. Eriti seda osa, kus on juttu kodanike õigusest meelsusvabadusele.  Meedia tegi Olgast kiirelt Moskva uute rahutuste sümboli. Ta jagas intervjuusid, rääkis sellest, mis teda tänavale tõi ning avas põlvkondade vahelise konflikti olemuse. Olga isa on president Putini veendunud toetaja. Olga sündis siis, kui Putin oli võimul olnud juba kolm aastat. Ta on käinud lasteaias, koolis ja on alustanud õpinguid Moskva ülikoolis, kuid riigi eesotsas on ikka seesama mees – Putin. Olga on üks tema enda tuhandetest eakaaslastest, Youtube’i põlvkonna tiinidest, kes tunnetavad sügavat vastuolu nende endi (tuleviku)ootuste ja tegelikkuse vahel. Vabadus ise otsustada ja valikuid teha on nendele sedavõrd oluline, et see ületab hirmu olla lämmatatud polit