Marko Mihkelsoni blogi

Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajatel on kanda suur vastutus meie noorte kasvatamisel maailmas eesseisvate suurte muutustega kohanemiseks. Seejuures on lisaks ajaloole kui põhiainele väga oluliseks külgnevaks valdkonnaks kaasaegsete rahvusvaheliste suhete õpetamine ja noortes laiapindse maailmataju loomine.   Maailm muutub kiirusel, mida varem pole keegi kogenud. Globaalsete arengute mõistmine on seda keerulisem, mida enam on muutujaid. Enam ei piisa sellest, et teada  riikide või rahvusvahelise organisatsiooni ambitsioone ja suutlikkust. Korraga on muutumises kõik – riikide omavahelised suhted, globaalsed nähtused nagu näiteks kliima soojenemine või küberruum, mitmetasandiline meediakeskkond, robotite ja tehisintellekti mõju tuleviku töö iseloomule ja nii edasi. Eesti on väikeriigina alati olnud sõltuv sellest, milline on meid ümbritsev rahvusvaheline majanduskeskkond ja kui palju on meil oma julgeoleku tagamiseks kindlaid liitlasi. Globaalse võrgustumise ajastul, kus sot

Itaalia populaarne siseminister Matteo Salvini, keda toetajad kutsuvad  Il capitano ’ks, lubab järgmise aasta kevadeks Euroopale revolutsiooni. Ta kirjutas pärast äsjast Rooma kohtumist Prantsusmaa paremäärmusliku opositsiooniliidri Marine Le Peniga sotsiaalmeedia sissekandes, et “Brüsseli bürokraatide aeg on möödas. Väärtused, uhkus, inimeste ja rahvaste Vabadus: terve mõistuse revolutsioon tuleb üle Euroopa mais. Me oleme Valmis.”  Suured ja ähvardavad sõnad mehelt, kes on oma poliitilise liikumise ( Lega ) toetuse võrreldes kevadiste parlamendivalimistega peaaegu kahekordistanud. Immigratsiooni hellal teemal jõuliselt Itaalia huve kaitsva ja Euroopa Liidu ühise majanduspoliitika aluseid raputava Salvini tegevus on kantud soovist muuta järgmise aasta Euroopa Parlamendi valimistega kogu kontinendi poliitilist mänguvälja. Itaalia valitsus on oma järgmise kolme aasta eelarvekavaga vilistamas Euroopa Liidu ühiste reeglite peale, tõstes defitsiidi taseme 2,4 protsendile SKPs

Iga kord, kui Eestit raputab väiksemgi skandaal, räägivad paljud kohe sellest, kuidas see meie rahvusvahelisele mainele mõjub ning kui halvasti nüüd Eestil kõik jälle on. Kaugel sellest. Tegelikult on Eesti mainega lood väga hästi. Maailmas on vähe neid väikeriike, kellel on globaalselt selline tuntus nagu Eestil. Danske rahapesuskandaal, mis on vaieldamatult kõnekas episood eeskätt nii suurte traditsioonidega riigile kui Taani, pani meie endise diplomaadi Jaak Jõerüüdi koguni arvama, et tal oleks praegu piinlik olla Eesti suursaadik.  Samal ajal, kui Jõerüüt oma hirme väljendas, olin koos meie Ukraina suursaadiku Gert Antsuga külastamas Ida-Ukraina sõjatandrit, et näha Eesti abiprogrammide reaalset kasu humanitaarkatastroofi leevendamisel. Inimesed, kes elavad jätkuva sõja tõttu aastaid kohutavates tingimustes ja kus lapsed on posttraumaatilise stressi ohvrid, teavad väga hästi, et Eesti on nendele toeks. Me oleme Ukrainale inimese kohta suurim abiandja. Eesti inimeste a

USA presidendi otsus väljuda 1987. aastal Nõukogude Liiduga sõlmitud lühi- ja keskmaarakettide keelustamise leppest (INF) passib hästi laiemasse mustrisse – Lääne ja Venemaa suhted on juba ammu tagasi ohtlikus minevikus. Selline sündmuste käik annab hoogu uuele võidurelvastumisele ja suurriikide vaheliste pingete kasvule.  Ükskõik, milline ka polnud president Trumpi kaalutlus, lepet rikkuva Venemaa käitumine ei jätnud Washingtonile palju otsustusruumi. Lootus leida kiirelt uus ühisosa Moskvaga ja lisada leppesse suure keskmaaraketiarsenaliga Hiina näib hetkel küll soovmõtlemisena. INF-leppe eellugu ulatub juba 1970ndatesse aastatesse, kui Külma sõja edenedes võttis Nõukogude Liit oma relvastuse kogu Euroopat ohustavad raketikompleksid. Lühi-ja keskmaarakettide tegevusraadius (500-5500 kilomeetrit) sobib Venemaale täpselt kogu Euroopa mandri sihtmärgistamiseks. USA vastukäik moderniseeritud keskmaarakettide Pershing II paigutamisega Lääne-Euroopasse tõstis pinged Lääne