Marko Mihkelsoni blogi

Läinud suvel avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. See on pühendatud rohkem kui 75 000 Eesti inimesele, kes mõrvati, vangistati või küüditati karmidel saatuseaastatel 1940-1991. Vaikides võime sinna lisada ka need enam kui 600 punase terrori ohvrit, kes kaotasid enamlaste käe läbi elu juba Vabadussõja päevil või Nõukogude Liidu poolt korraldatud 1924. aasta detsembrimässus.  Me võtsime selle suurepäraselt õnnestunud memoriaali kohe omaks ja tegime seda harvanähtavas üksmeeles. Tuhandete hukkunute vaikivad nimed mustal kivil ei jäta puudutamata kedagi, kellele on kallis iseseisev Eesti Vabariik. Sellel memoriaalil on korraga mitu tähendust. Üks nendest puudutab vahetult ka meie tänast arutelu Eesti kohast maailmas. Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti julgeolek ja iseseisvus nõuavad meilt iga päev sõna otseses mõttes hoolt ja armastust. Meie kohus on teha kõik endast oleneva, et mitte kunagi enam ei peaks Eesti inimesed kannatama võõra võimu ikke all.

Eesti uue arengutõuke üheks oluliseks hooandjaks peab saama tark välismajanduspoliitika. Riigikogu valimiste järel ametisse astuval valitsusel on hea võimalus teha meie majandusele nii olulises valdkonnas nagu väliskaubanduses ammu küpsenud muudatused.  Esmalt on tähtis üldise ambitsioonitaseme tõstmine. Tõsiseks ohumärgiks on Eesti järsk kukkumine maailma majandusvabaduse indeksis. Esimest korda alates 1990. aastatest on Eesti välja langenud riikide esikümnest. Seda on mõjutanud muuhulgas lahkuva valitsuse tõmblused maksupoliitikas. Eesti uus valitsus peaks seadma ambitsioonikad eesmärgid – taastama meie positsioonid majandusvabaduse indeksi esikümne tipus ning looma Eestist maailma parima ärikliimaga riigi. Viimast mõõdab näiteks äritegevuse lihtsust analüüsiv võrdlustabel   Ease of Doing Business . Ka seal oleme viimase aastaga kukkunud 16. kohale (langus on neljandiku võrra), kuigi võiksime hoopis liikuda esikoha suunas. Lisandväärtust loovate välisinvesteeringute m