Marko Mihkelsoni blogi

Täpselt aasta aega tagasi kirjutasin oma ajaveebis 2013. aasta peasündmusi kokku võttes, et dünaamika viitab pingete kasvule maailma eri paigus. Võis eeldada konfliktikeskkonna laienemist, kuid sõda Ukrainas ning Lääne-Vene vastasseisu järsku teravnemist oli ikkagi veel kaksteist kuud tagasi võimatu täiel määral ette näha. See vaid kinnitab, kui raskesti aimatav on tänane maailm. Seega minu tavapärased 10 maailma tippsündmust lahkuvast aastast on vaid üks võimalikest vaatenurkadest. Tõsi, rohkem mõjutatud sellest, et vaatan maailma Eestist. Maidani revolutsioon . Ukraina rahvas näitas oma surma trotsiva vastuhakuga president Janukovitši üdini korrumpeerunud võimule, et nende vabaduspüüdlusi pole võimalik maha tallata. Maidani revolutsioon lõi olukorra, kus sisuliselt esimest korda pärast iseseisvumist 1991. aastal on Ukrainal tekkinud tõeline võimalus asuda riigi reformimise ning oma suveräänsuse tagamise teele. See on võimalus, mida teist korda enam ei pakuta. Venemaa a

Väliskomisjoni eilsel erakorralisel istungil kuulasime ära eksperdid (Timo Tatar, Einari Kisel, Arvi Hamburg ja Helena Sepandii), et saada täiendavat informatsiooni Eestile parima lahenduse leidmiseks gaasitarnete varustuskindluse tagamisel ning meie energiajulgeoleku tugevdamisel.  Eesti huvi siin lähtub vajadusest võimalikult kiiresti ning ka tarbijale vastuvõetaval viisil laiendada gaasitarnete allikaid. Seda võimaldab LNG terminali rajamine viisil, mis oleks nii gaasiturgu tegelikult tekitav, aga samas ka majanduslikult mõtekas.  Eesti on lähtunud kuni viimase ajani seisukohast, et Euroopa Komisjoni toetuse peaks saama parimal viisil teostatav regionaalse terminali projekt. Siin on kõik indikaatorid seda meelt, et see terminal peaks tulema Eestisse.  Seega tuleks peaminister Taavi Rõivasel lähtuda oma kõnelustel Soome kolleegiga Eesti huvidest, võttes sellele ka oma enda valitsuse mandaadi. Arvestades küsimuse olulisust meie energiajulgeolekut silmas pidades, siis ole

Tänased pseudovalimised Ida-Ukrainas, mille viivad läbi Venemaa toetusel separatistlikud jõud ainult süvendavad konflikit ning võivad luua eelduse sõjategevuse suuremahuliseks taaspuhkemiseks. Tegemist on selge provokatsiooniga, mis töötab vastu püsiva rahu saavutamisele. Venemaa on teatanud varasemalt, et toetab Luganski ja Donetski separatistide valimisi, kuigi need on vastuolus septembri alguses Minskis sõlmitud vaherahuleppe punktidega . Viimases tunnustas Venemaa, et valimised Ukraina territooriumil saaksid toimuda üksnes Ukraina seaduste alusel. Eesti ei tunnusta mingil viisil läbiviidavaid valimisi ega nende tulemusi. Meie huvides saab olla vaid selline areng, mis lähtub Ukraina territoriaalse terviklikkuse ning suveräänsuse põhimõtetest ning sammudest, mis aitavad tegelikult kaasa tuhandeid inimelusid nõudnud sõja lõpetamisele.

Mitte kunagi varem meie kontinendi ajaloos pole Euroopa rahvad elanud sellises heaolus ning vabaduses kui täna. Ja ilmselt mitte kunagi varem pole globaalne maailm pakkunud Euroopale ühtaegu sedavõrd eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid kui seda me täna näeme ja tunnetame. Mitmel pool maailmas kipub olema tõsiasi, et Teise maailmasõja järgne rahvusvaheliste suhete süsteem on langenud väga suure surve alla. Küsimus on selles, kas maailm suudab uueneda kehtivat rahvusvahelist õigust rakendades või oleme silmitsi suuremate vastasseisude või isegi konfliktidega. Euroopa julgeolekule on esitamas väljakutseid korraga nii Venemaa agressiivsus, islamiäärmusluse kasvav levik Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Hiina pöördumatuna tunduv esiletõus maailma juhtriigiks, piiriülesed globaalnähtused nagu näiteks küberterrorism või vaesusmigratsioon. Lõppeks tuleb väga tõsiselt suhtuda kiirelt oma levikut kasvatava surmava ebola viiruse tõrjumisse. Maailma tervishoiuorgan

Pärast seda kui Eesti-Vene piirilt viidi jõuga ära Eesti kaitsepolitseinik avastati äkki, et tegelikult meil justkui ei olegi Venamaaga kontrollitavat piiri. Isegi pea- ja siseminister pidid seda tunnistama pärast seda kui olid külastanud piiriala. Ometi ei saanud see teadmata olla neile, kes on kutsutud ja seatud Eesti kaitsmisega välisvaenlase vastu. Või oli tegelik seis siiski teadmata? Eesti kaitsmise ja julgeoleku eest vastutavatele inimestele on olnud olukord idapiiril aastaid teada. Kuni Venemaa agressioonini Ukraina vastu suhtuti ammu teadvustatud probleemidesse loiult. Kuigi siseministeeriumis tehti piiri väljaehitamiseks vajalikud arvutused juba 2008. aastal ning   maa-ametil oli pikaajaliselt teada eramaavalduste problemaatika piirialal, ei kuulunud need tegevused siiski mitte Ansipi valitsuse prioriteetide hulka. Mõistetavalt oli esmatähelepanu all politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti töötajate palgatemaatika. Idapiir sai küll Schengeni tso

Maailm meie ümber on muutunud üha keerulisemalt tajutavaks, ohtuderikkamaks ning raskesti etteaimatavaks. Seetõttu on täiesti loomulik, et suurte kultuuriruumide piirimail asuv Eesti peab oma turvalise tuleviku nimel täna tõsiselt julgeolekusse investeerima. Eesti teab oma ajaloost vägagi hästi suure naabri agressiivsusele kalduvat käitumismaneeri, mistõttu ei peaks meid Venemaa sõda Ukraina vastu ju üllatama. Juba mõni päev pärast Ukraina iseseisvumist 24. augustil 1991 ähvardas toonane Venemaa esimene demokraatlikult valitud president Boriss Jeltsin oma pressiesindaja kaudu, et Moskva hakkab Kiievilt nõudma piiride ülevaatamist. Eriti peeti silmas Krimmi ja Donbassi. Kõik see oli mõistagi seotud impeeriumi lagunemisega ning katsega see kasvõi osaliselt tagasi pöörata. Jeltsin siiski Ukrainani ei jõudnud, enne tuli lämmatada Tšetšeenia vabadusiha. President Putin on seevastu suutnud   taastada raudse kontrolli Venemaa üle ning alates 2008. aastast alus

Venemaal on riiklikult õpitud valetama sajandeid. Juba 18. sajandi lõpust pärineb tänagi palju kasutatud termin – potjomkini küla. Vürst Grigori Potjomkin olla 1787. aastal lasknud Dnepri jõe kallastele ehitada võltskülad, et jätta keisrinna Katariina II-le muljet sõjale vaatamata õitsvast piirkonnast. Potjomkini küla on heaks üldistavaks näiteks, mida on kasutanud paljud analüütikud Venemaa desionformatsiooni ja propaganda ajalugu analüüsides. Samas saavutas valeilma meisterlik loomine Venemaal oma tipptaseme KGB laborites. Sellest on suurepäraselt kirjutanud kommunistliku Rumeenia luureülem Ion Mihai Pacepa oma raamatus “Desinformatsioon”. Külma sõja aegadest on tuua kümneid näteid, kuid Pacepa meelest üks tõsisemaid KGB desinformatsiooni operatsioone oli näiteks Teise maailmasõja aegse Rooma paavsti Pius XII kujutamine Hitlerit ja natsismi toetanud paavstina. Viimase saavutamiseks kasutati nii dokementide võltsimist kui Lääne ajakirjanikest ja teatrikirjanik

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli hiljutine mõttesähvatus Riias, kui ta justkui välistas NATO suuremate püsiüksuste paigutamise Balti riikidesse, oli oma ajas veidi ebaõnnestunud ning segadust tekitav. Merkel viitas oma seisukohta esitades Vene-NATO leppele 1997. aastast, kus toona pooled otsustasid Külma sõja seljataha jätta ning kasvatada vastastikust usaldust. Leppes muuhulgas rõhutati, et pooled “loovad koos kestva ja kaasava rahu euroatlandi ruumis demokraatia ning kooperatiivse julgeoleku põhimõtteid järgides”. Ilusad sõnad, aga juba ammu ei maksa need enam midagi. Kahjuks. Leppes tunnustati seda, kuidas Venemaa demokratiseerub ning vähendab oma konventsionaalseid ja tuumajõudusid. Selle pinnalt andis NATO leppes lubaduse, et ei kavatse laiendada oma tuumajõudude paiknemist uutesse liikmesmaadesse. Punkt. Konventsionaalsete vägede ümberpaigutamisest pole juttu. NATO lahkuv peasekretär Anders Fogh Rasmussen nentis Ukraina sündmustest ajendatuna, et Venemaad

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli arvamus sellest, et liitlasvägede toomine Balti riikidesse rikuks 1997. aastal sõlmitud Vene-NATO lepet, põhineb valel eeldusel. Seda lepet pole tänaseks olemas, sest juba 2008. aastal rikkus Venemaa seda Gruusiat rünnates. Lõpliku löögi andis Vene-NATO partnerlusele aga Moskva agressioon Ukraina vastu, Krimmi okupeerimine ning annekteerimine. Me oleme täna olukorras, kus Venemaa on juba enam kui poole aasta jooksul pidevalt eskaleerinud olukorda Ukraina suunal ning pole vähimalgi viisil näidanud valmisolekut terrorismi toetamise lõpetamiseks Ida-Ukrainas. Ka viimased kõnelused Berliinis näitasid, et Venemaal puudub tahe sõja lõpetamiseks.  Samas on Venemaa suurendanud oma vägede kohalolekut meie piiride taga, rajades uusi baase, nagu näiteks ründehelikopterite üksus Ostrovis, või tugevdades olemasolevate üksuste lahingvõimet. Alles eile andis president Putin Pihkva dessantdiviisile Suvorovi ordeni, tunnustades sellega nende osalust Kri

Kui veel aasta tagasi püüdis NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kõigiti leida laiemat pinnast partnerlussuhete hoidmiseks Venemaaga, siis pärast Kremli algatatud agressiooni Ukraina vastu on olukord põhimõtteliselt muutunud. Brüsselis ei näha Venemaad enam kui partnerit. Pigem on taastumas vastasseis, mis hoidis maailma ärevuses Külma sõja aegadel. Tegelikult oli suhete teravnemine Venemaa ja NATO riikide vahel vaid aja küsimus. Samal ajal, kui Läänes loodeti ja ka töötati selle nimel, et kunagisi vaenutundeid hajutada, siis Venemaa ei loobunud hetkegi avalikust ja ametlikust arvamisest, et just NATO on riigi julgeoleku suurim ohustaja. Sellise hoiakuga kestvat partnerlust ei ehita. Esimese hoobi Venemaa ja NATO suhetele andis Moskva 2008. aastal, kui ründas Gruusiat just nimelt alliansi laienemist tõkestades. Siis loodeti Läänes, et Venemaa tegi sammu tagasi ning mõne kuuga oldi tavasuhete juures tagasi. Prantsusmaa käivitas Mistralide tehingu Venemaaga. Relvatehnolo

Donetski oblasti piir  Ukrainas  asub keset avaraid ja kauneid steppe. Dnipropetrovski poolt liikudes tervitab saabujat Ukraina rahvusvärvides kaevanduspiirkonda sümboliseeriv piiritähis. Kui seal läheduses poleks Ukraina armee relvastatud kontrollpunkti, ei arvakski, et vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel käib sõda. Sõda Ukraina iseseisvuse ja vabaduse eest. Meie Kohtla-Järvet meenutav, kuid mitu korda suurem Kramatorski linn oli veel mõne nädala eest Venemaa toetusel tegutsevate terroristide võimu all. Peaaegu inimtühjad tänavad, paljaks röövitud autopoed, mürsutabamustega elumajad ning kuuliaukudega sõidukid meenutavad alles hiljuti toimunut. Inimesed on hirmul. Oleks ime, kui poleks. Ühtäkki ja näiliselt ei millestki vallandunud sõda röövis neilt normaalse elu,  mitmetelt rahulikelt elanikelt alatiseks. Esimene, millele ellujäänud täna mõtlevad – on rahu. Kaht kuud sõja­stressi püütakse võimalikult kiiresti unustada. Kohalikud ettevõtjad on linnas üles seadnud mitu loosungit