Marko Mihkelsoni blogi

Aastaring on taas täis saanud ja aeg on kiireks tagasivaateks. Harjumuslikul moel nopin välja kümme suuremat sündmust või trendi, mille allhoovused annavad tunda suuremas rahvusvahelises pildis. Seda ka Eesti seisukohast vaadates. TRUMP JA USA TÕSISELTVÕETAVUS . Esimene aasta USA presidendina on tõestanud, et Donald Trump ei sarnane ühegi oma varasema eelkäijaga. Aeg on teine, isegi kui Andrew Jacskonile (1829-37) mõelda. Trump on küll hoolinud oma valimislubadustest, kuid välispoliitika osaline ohverdamine kitsama sisepoliitika huvides võib kiirendada USA kui (vaba) maailma liiderriigi positsioonidelt taandumist. XI KASVAV VÕIMUPRISKUS . Hiina president Xi Jinping kasvatas aastaga tuntavalt oma võimupiire ja autoriteeti. Sügisesel parteikongressil ei jäänud kellelegi kahlust, et Xi soovib ennast asetada Mao ja Dengi kõrvale. Hiina liigub vääramatult maailma liiderriigi suunas, kusjuures uue mitmesuunalise siiditee projekt on senistest Hiina sammudest kõige ambitsioonikam

Ühestki teisest USA presidendist pole tema valitsemisaja esimese aasta jooksul nii palju kirjutatud, näidatud või räägitud kui Donald Trumpist, sest uue ajastu meediaruum naudib skandaalidest ja ettearvamatusest tulvil ööpäevaringset show’d. Haaravaid pealkirju on ju nii magus teha. Iseasi on, milleni see viib ja kuidas see mõjutab USA positsiooni maailma superjõuna. Pealegi on liitlastel põhjust tõsiselt mõelda president Trumpi suurimale saladusele. Eesti poliitikud ja diplomaadid on viimase 12 kuu jooksul kogenud USA suunalt lähiajaloo suurimat tähelepanu ja toetust. Kohtutud on kõigil tasemetel. Eestit on külastanud nii USA asepresident Mike Pence kui Kongressi Esindajatekoja spiiker Paul Ryan ja paljud teised delegatsioonid. Väliskomisjoni esimehena on minul endal selle aasta sees toimunud viis töösõitu Washingtoni, mis on rohkem kui ühtegi teise liitlaste pealinna. Kõigi nende kohtumiste keskseks teemaks on olnud kõhklematu kinnitus USA jäägitust pühendumisest oma li

Hoolimata eestlaste harjumuspärasest altkulmu piidlemisest naabrite suunal on meil nendega  vedanud. Eesti asukohast rääkides keskendutakse tihti Venemaa lähedusele või kehvapoolsele ilmale, unustades teinekord märksa positiivsemad näited. Eriti oluline on seejuures meie hõimuvellede soomlaste roll Eesti iseolemise tekkes ja nende eeskuju demokraatliku tulevikuriigi kujundamisel. Kui ma 1994. aastal ajakirjanikuna esimest korda Soomet külastasin, piirdus minu ettekujutus põhjanaabritest raamatutarkusega. Toona naljatasin, et olen üldse viimane eestlane, kes Soome jõudnud. Näiteks veel enne Nõukogude Liidu varisemist 1990. aastal anti Eestis välja juba   ligi 95 000 Soome viisat. Ma kasvasin üles Valgas, paarisaja meetri kaugusel Läti piirist, mistõttu jäid avatud maailma ukseaugu, Soome televisiooni mõjutused mulle püüdmatusse kaugusse. Ajaloolasena siiski teadsin, et ka minu sünnilinnal Valgal oli Soomega otsene seos ja seda juba Vabadussõjast. 1934. aastal avas presiden