EI SAA ME LÄBI SOOMETA

Hoolimata eestlaste harjumuspärasest altkulmu piidlemisest naabrite suunal on meil nendega  vedanud. Eesti asukohast rääkides keskendutakse tihti Venemaa lähedusele või kehvapoolsele ilmale, unustades teinekord märksa positiivsemad näited. Eriti oluline on seejuures meie hõimuvellede soomlaste roll Eesti iseolemise tekkes ja nende eeskuju demokraatliku tulevikuriigi kujundamisel.

Kui ma 1994. aastal ajakirjanikuna esimest korda Soomet külastasin, piirdus minu ettekujutus põhjanaabritest raamatutarkusega. Toona naljatasin, et olen üldse viimane eestlane, kes Soome jõudnud. Näiteks veel enne Nõukogude Liidu varisemist 1990. aastal anti Eestis välja juba  ligi 95 000 Soome viisat.

Ma kasvasin üles Valgas, paarisaja meetri kaugusel Läti piirist, mistõttu jäid avatud maailma ukseaugu, Soome televisiooni mõjutused mulle püüdmatusse kaugusse. Ajaloolasena siiski teadsin, et ka minu sünnilinnal Valgal oli Soomega otsene seos ja seda juba Vabadussõjast. 1934. aastal avas president Konstantin Päts Valga Jaani kiriku seinal mustast graniidist mälestustahvli ligi 200 soome vabatahtliku nimega, kes jätsid oma elu Eestit vabaks võideldes. Üks verisemaid lahinguid toimus just Valga külje all Paju väljal, kus jaanuaris 1919 hukkus soomlaste kõrval ka Eesti kangelane Julius Kuperjanov.

Eesti riigi sünnile viinud Vabadussõjas sõlmitud eestlaste ja soomlaste verevendlus ei unune kunagi. Nii nagu seegi, kuidas juba okupeeritud Eestist mindi põlvkonna jagu hiljem põhjanaabrile appi Talve- ja Jätkusõtta. Äsja lõppenud PÖFFil esilinastus Aku Luohimiesi vändatud “Tundmatu sõdur”, mis on Väino Linna kultusromaani ainetel juba kolmas Soomes valminud ekraniseering. Kodumaal vaatajarekordeid purustav, mõjuv, mõtlemapanev ning ka meid puudutav. Väärt vaatamine kõigile.

Soome iseseisvuse säilimine Teise maailmasõja järel oli tagantjärele hinnates ehk Eestile olulisem, kui seda arvata oskame – vaba maailma geograafiline lähedus tegi hiljem kergemaks ka Eesti tagasitee Euroopasse.   

Kuigi president Mauno Koivisto suhtus algselt Balti riikide iseseisvuspüüdlustesse    kõhklevalt, andis ajaloo keerulise kompromissi tõttu sündinud soometumispoliitika siiski kiiresti järele. Soome taastas diplomaatilised suhted Eestiga juba 25. augustil 1991 ning vähem kui kuu aega hiljem alustas Soome suursaatkond tegevust Tallinnas.

Soome ettevõtjate valmisolek meie majandusse investeerida aitas Eestil kiiremalt väljuda sügavast kriisist ja muuta langus kasvutrendiks. Lisaks on Soome oma arengus olnud meile heaks eeskujuks, kuidas jõuda maailmatasemel näitajateni. Mõnes valdkonnas, nagu näiteks hariduses või ajakirjandusvabaduses hakkame põhjanaabritest juba ettegi jõudma. Konkurents ainult rikastab.   

Kui Soome 1995. aastal ühines Euroopa Liiduga, paotas ta sellega kaudselt ukse ka meile. Naabrite toetus loeb alati. Viisavabadus, mis jõustus 1997. aastal, sillutas omakorda tee eestlaste vabale liikumisele üle kogu Euroopa. Praeguseks on see iseenesestmõistetav.

Tallinna ja Helsinki vaheline inimeste liikumine teeb suhtarvudes silmad ette isegi Hiinale. 10 miljonit laevareisijat aastas on Eesti ja Soome elanike koguarvu arvestades ilmselt maailmarekord. Mis juhtuks veel siis, kui üha reaalsemaks muutuv kahte pealinna ühendav tunnel looks kahe vennasrahva vahele ka veealuse maismaaühenduse?

Eesti ja Soome on juba praegu ühendatud paremini kui kunagi varem ajaloos. Lisaks inimestele on liikumas energia (elektriühendustele lisandub peagi gaasitoru) ning digitaalsel moel andmed. 2013. aastal sõlmiti esimest korda riikidevaheliste suhete ajaloos just Eesti ja Soome vahel leping digitaalseid allkirju kasutades. X-tee järk-järguline rakendumine näitab kogu Euroopale, kuidas digitaalset andmesidet kasutada avalike teenuste parema kättesaadavuse loomisel ka piiriülestes suhetes.

Venemaa agressioon Ukraina vastu 2014. aastal kustutas viimased tabud meie suhetes. Selleks oli kõige tundlikum ning kohati vastakuti asjatuid kirgi tekitanud teema – laiemalt julgeolek ja kitsamalt suhted idanaabriga. Erinevuste mõistmiseks tuleb eeskätt teada mõlema riigi ajalugu. Ometi on just praegu julgeolekudebatt kahe riigi vahel avatum kui kunagi enne meie lähiminevikus.

Muidugi oleks eestlaste silmis kõige parem, kui põhjanaabrid võtaksid tõsiselt kaaluda lisaks kehtivale Euroopa Liidu liikmelisusele ka suundumist NATOsse. See oleks ajalooline samm kogu regiooni stabiilsuse ja julgeoleku tugevdamisel. Samm, mis oleks kõigi huvides. Ka Venemaa jaoks. Aga selle sammu saavad teha vaid soomlased ise.

Soome on mänginud ja mängib edasi olulist rolli Eesti rahvusvahelises hakkamasaamises ning edukuses. Nii head ja paljutähenduslikku naabrisuhet, nagu meil on Soomega, pole maailmas kerge leida. Kui üldse.

Soome edu on ka meie edu. Ja arvatavasti vastupidi. Põhjanaabrite sünnipäeval saame täiel rinnal  soovida – Elagu Soome!

Kolumn ilmub veebiväljaandes Edasi.org.