Marko Mihkelsoni blogi

Veidi enam kui kuu aja pärast, täpsemalt 10. aprillil, leiab Smolenski lähedal Katõni metsas aset mälestusüritus, kus meenutatakse 70ne aasta möödumist enam kui 21 000 Poola vangi (enamuses ohvitserid) tapmisest NKVD poolt. Üritus võib kujunenda tähelepanuväärseks eriti seetõttu, et esimest korda võtavad sellest osa nii Poola kui Venemaa peaministrid. Igatahes on Vladimir Putin kutsunud oma Poola kolleegi Donald Tuski üritusel osalema ning Venemaa välisministeerium on viidanud, et osutab kaasabi poolakatele, kes soovivad seda kurba tähtpäeva meenutada Venemaal. Teatavasti on Katõni veretöö üks kõige tundlikumaid küsimusi, mis pole varjutanud üksnes Venemaa ja Poola suhteid, vaid laiemalt II maailmasõja eel ja ajal toimunud sündmuste faktitruud käsitlemist. Katõni sündmuste eitamine oli omal ajal võrdeline Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide mahasalgamisega Nõukogude võimude poolt. Alles 1990. aastal tunnistas Moskva oma süüd, kuid siiani on paljud seda sündmust puudutava

Venemaa päevaleht Kommersant avaldas täna artikli , mida ei saa kindlasti jätta tähelepanuta. Täpsemini ei saa jätta tähelepanuta Vene Föderatsiooni maavägede ülema kindralpolkovnik Aleksandr Postnikovi avaldust, mille kohaselt paigutatakse kõige kaasaegsemad mobiilsed ballistilised raketid Iskander Eesti piiri vahetusse lähedusse Luugasse. Teatavasti on Iskanderidega ähvardatud varemgi, kui president Dmitri Medvedev lubas vastukaaluks USA raketikilbi plaanidele paigutada raketid Kaliningradi. Hiljem loobuti sellest plaanist, kuid nüüd näib, et ikkagi on NATO liikmesmaad võetud kirbule. Luuga lähistel asuvad metsad on koduks 26. raketibrigaadile, kus siiani on relvastuses 100-kilomeetrise tegevusraadiusega taktikalised raketikompleksid Totška. Iskanderide tulek muudaks tegevusraadiuse korraga viis korda suuremaks, mis võimaldaks kirbul hoida kõiki Balti riikide sihtmärke. Pole sugugi väheoluline, et Kommersandis rõhutati just nimelt Balti riikide jäämist Luugasse kavandatud Isk

Liibüa liider kolonel Gaddafi (foto: Daily Telegraph ) kuulutas täna Šveitsi vastu välja moslemite püha sõja ehk džihaadi. Lisaks personaalsele Šveitsi-vihkamisele (mis seotud tema poja Hannibali vahejuhtumiga 2008) oli nüüdse avalduse põhjuseks Šveitsi referendumi tulemus eelmise aasta lõpust, kus enamik hääletajatest soovis minarettide ehituse keelustamist riigis. Gaddafi bravuuritsemise on hukka mõistnud nii ÜRO kui Euroopa Liit, kuid selles sammus peituvad palju sügavama allhoovuse järjekordsed tundemärgid. Tegemist pole ju kaugeltki esimese korraga, kui moslemimaailmas on kostunud üleskutset pühaks võitluseks uskmatute vastu. Lääne demokraatiaid on rünnatud nii sõnade kui ka ohvriterohkete tegudega. Paraku see vaid kinnitab, et globaalne tsivilisatsioonide piiride (nii otseselt kui kaudselt) kompamine on täie hooga käimas ning kunagine Samuel Huntingtoni ennustus uute võimalike konfliktide tekkepõhjustest on otsapidi ikka päris toimiv. Teisalt muidugi on kohe teemaks tõusn

Hiljuti Leedu välisministri kohalt taandunud diplomaat Vygaudas Usackas asub peagi ametisse Euroopa Liidu esindajana Afganistanis. Sellisest otsusest teatas eile ühenduse välisminister Catherine Ashton. Tegemist on väga tähelepanuväärse sammuga, sest Usackas (on olnud suursaadik USAs ja Suurbritannias) on üldse esimene Balti riikide diplomaat, kes on Euroopa Liidus nimetatud nii kõrgele positsioonile. Lissaboni leppe valguses ning loodava välisteenistuse puhul on eriti oluline, et Euroopa Liidu rahvusvahelises esindatuses tõuseksid esile ka kogemustega doplomaadid Ida- ja Kesk-Euroopast. Teatavasti on siiani enam kui 130st Euroopa Liidu välisesinduse juhtist vaid üks pärit 2004. aastal või hiljem Euroopa Liiduga ühinenud riikidest. Usackase uut ametikohta on mõistagi raske kadestada, sest tal seisab ees väga keeruline tööpõld Afganistanis. Kuna Euroopa Liit pole siiani suutnud olla vajalikul määral nähtav Afganistanis, siis saab Usackase töö olema ka teataval määral seotud Cathe

Ikka ja jälle on kostumas avaldusi selle kohta, kuidas Eesti-Vene piirileppe lõpliku jõustamise nurjas Riigikogu oma ratifitseerimisseadusesse kirjutatud preambuliga . Vene Föderatsiooni suursaadik Nikolai Uspenski teatas veel sellel kuul, et kahepoolsetes suhetes on suurimaks piduriks piirileppe puudumine. Kahjuks on selles loos paraja hulga segadust tekitanud ka mitme meie tipp-poliitiku ebakindel ja järeleandlik hoiak. Süüdistav nool visatakse Riigikogu suunal. Samas näib, et kritiseerijad pole isegi mitte ratifitseerimisseaduse preambulit ennast läbi lugenud. Ajakirjanduses on aga väga tihti valesti väidetud, justkui oleks Riigikogu muutnud piirileppe enda teksti. Selline segadusekülvamine on mõistagi tulenev asjatundmatusest või pinnapealsusest, sest juba allakirjutatud rahvusvahelist lepingut ei saa ükski parlament muuta. Ta saab selle kas heaks kiita või tagasi lükata. Ka Riigikogu viimasel välispoliitika arutelul kostus taas arvamusi, et ehk peaks meie parlament uuesti n

Venemaa tuntud ajakirjanike, demokraatide ja inimõiguslaste ühine avaldus , mis ilmus üleeilses Le Monde'is, väärib laiemat tähelepanu ja toetust. Eriti peaksid seda tõsiselt lugema need, kes iseenda väärikust ning põhimõtteid ohvriks tuues püüdlevad soovunelmate suunas. Avalduse autorid seavad üheselt kahtluse alla Euroopa poliitikute soovi pöörata suhetes Venemaaga uus lehekülg, unustades või eirates samas mitmeid väga tõsiseid arenguid Kremli sise- ja välispoliitikas. Viidatakse nii ajakirjanike, advokaatide kui inimõiguslaste karistamatule tapmisele, Gruusia osalisele okupeerimisele, Eutelsati lepingumurdmisele , Mistrali laevatehingule ja muule.  Allakirjutanute hulgas on terve rida inimesi, kellega ka minul on tulnud erinevatel aegadel kohtuda. Mitmeidki neist võib sõna otseses mõttes nimetada Venemaa südametunnistuseks, kes läbi aegade on hoidnud kinni põhimõtetest ega ole murdunud vabadusi piirava või jalge alla tallava võimu tegevuse tõttu. Tegelikult on nad eeskujuks

Huvitav, mis juhtuks, kui Berliini linnavõimud otsustaksid ühtäkki riputada tänavatele üles Hitleri portreed. Mõistagi on see ilmvõimatu ja tekitaks viivitamatult suure rahvusvahelise skandaali. Küll aga näib, et kümneid miljoneid hukutanud Stalini ülistamine on täiesti talutav. Miks, kohe ütlen. Moskva võimude väidetav  otsus (tõsi, seda on kritiseerinud nii Riigiduuma spiiker Grõzlov kui välisminister Lavrov) riputada aprillis linna vaateakendele üles Stalinit ülistavad plakatid on kui vana kurja kummituse tagasitulek. Midagi sellist pole toimunud juba aastakümneid, kuigi Stalini kultus on küdenud vaikselt inimeste meeltes. Kui näiteks 1990ndatel aastatel piirdus Stalini meenutamine kommunistide rongkäikudes kantavate fotode näol, siis eriti viimastel aastatel on miljoneid hävitanud türanni rehabiliteerimine võtnud juba ametlikke piirjooni. Alles see oli, kui Moskvas Kurski metroojaama remondi järel kirjutati saali lakke Stalinit tunnustavad laused. Ka on Stalini juhtumismeetod

IRLi välispoliitika nõukogus oli täna külaliseks Venemaa tuntud ajaloolane Mark Solonin, kelle allikarohke raamat " 22. juuni: katastroofi anatoomia " ilmus eelmisel aastal tänu kirjastusele Grenader ka eesti keeles. Peaasjalikult oli jutuks olukord Venemaa arhiivinduses ning dokumentide kättesaadavus uurijatele. Mark Solonin on teatavasti üks nendest ajaloolastest, kes on arhiiviallikatele toetudes täpsustanud Viktor Suvorovi geniaalseid oletusi ning andnud nendele teadusliku sisu. Muide, juba sellel kevadel on mõlemad mehed Tallinnas, et arutleda ühel avalikul üritusel põnevatel teemadel. Aga sellest juba siis, kui asi kindel. Küll aga jäi tänasest kohtumisest eriti meelde see, et vaatamata Mark Solonini arvukatele katsetele avaldada Soomes oma raamatu " 25. juuni: rumalus või agressioon " tõlget, ei ole see tal õnnestunud. Tegemist on äärmiselt põneva ja faktirohke käsitlusega nn Soome-Nõukogude Liidu 2. sõjast, mis algas 25. juunil 1941 ja vältas 19. septem

Mul on hea meel, et eelmisel neljapäeval Riigikogu välispoliitika debatis (vaata eelmist postitust) tõstatatud küsimus Eesti uudiste kättesaadavusest inglise keeles on leidnud kena vastukaja. Kes on toetanud ning kes on olnud skeptilisemad , kuid minu arvates on teema täiesti olemas ja vajab isegi laiendamist. Ma ei hakka üle kordama, miks pean oluliseks, et näiteks meie avalik-õigusliku ringhäälingu veebiuudiskanal võiks olla kättesaadav ka inglise keeles. Vaadake näitena kasvõi üleaedsete, Soome ringhäälingu veebikanalit YLE International . Arvestades just veebi multifunktsionaalsust, suhtluskeskkondade ning digiajastu võimalusi, ei tohiks olla ingliskeelse sisu juurdetootmine (tõlked eeskätt) kuigi keeruline ülesanne. Kindlasti nõuab see omaette ressurssi, kuid ma usun, et rohkem on asi siiski ettevõtmise taga. Ma olen nõus Kaur Kenderiga, kelle arvates sellise ingliskeelse uudiskanali olemasoluga kujundaksime ka ise Eesti diskursust laias maailmas. Hetkel oleme aga pigem p

Täna helistas mulle Associated Pressi ajakirjanik, et küsida, kas Kreeka raskused eurotsoonis muudavad Eesti meelt ning kas Tallinn ei pöördu krooni hoidmise juurde tagasi. Vastasin, et Eesti on oma valiku teinud ning nüüd sõltub meie eurootsus vaid Maastrichti kriteeriumite täitmisest. Kreeka raskused ei saa kuidagi takistada Eestit euroalaga liitumisel, kui me ise oleme vastavad kriteeriumid täitnud. Vastasel juhul saaks euroala enda usaldusväärsus tõsise löögi. Vajalikud kriteeriumid on meie praeguste näitajate järgi sisuliselt saavutatud, kuigi lõplik hindamine on paari kuu pärast. Tegelikult on hetkel kujunenud lausa selline olukord, et vaid Eesti ongi hetkel täitmas ainukesena euroala reegleid. Ehk siis veidi kergemalt: Eesti liitumine eurotsooniga oleks euro enda tervisele positiivseks uudiseks. Ka täna avaldatud Eurostati andmed neljanda kvartali majanduskasvu kohta asetavad Eesti Euroopas Liidus lausa esimesele kohale. Võrreldes kolmanda kvartaliga kasvas SKP Eestis tubl

Alljärgnev on minu tänane esinemine Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Riigikogus peetud iga-aastasel välispoliitika arutelul. "Ma julgen väita, et käimasolev aasta esitab Eestile mitmeid tõsiseid välispoliitilisi väljakutseid, mille lahenditest sõltub omakorda meie riigi rahvusvahelise positsiooni tugevnemine, majanduslik käekäik ning kõige laiemalt ka meie julgeoleku kindlustamine. Kõigepealt tahaksin pöörata teie tähelepanu välismajanduspoliitilistele küsimustele, mida meie fraktsioon on viimastel aastatel pidanud üheks olulisemaks valdkonnaks meie välissuhtluses. Tänases globaalses ja konkurentsitihedas keskkonnas on just majanduse käekäik see, mis määrab paljuski ära riikide rahvusvahelise positsiooni. Eestil kui väikeriigil on mõistagi keeruline võistelda niiöelda kõigis kategooriates, kuid seda enam tuleb panustada sellesse, mis sõltub meie enda tegevusest. Ma tooksin välja kolm kõige olulisemat lähiaja küsimust. Eesti eeldatav liitumine euroalaga alates 1.

Mul õnnestus hiljuti vaadata Andrei Nekrassovi ja Olga Konskaja (1964-2009) viimast dokumentaalfilmi "Russian Lessons". Selles ligi kahetunnises filmis on autorid minu arvates suurepäraselt ning kohati tõsist õudu tekitava mõjususega avanud kaasaegse Venemaa juhtkonna valelikkuse ning küünilisuse. Sama veenvana mõjusid näited Lääne silmakirjalikkusest ja kriitikavabast andumusest valedele. Georgia sõja ajal ja vahetult selle järel liikusid Andrei ja Olga eri suundadest (esimene Georgia poolt, teine Venemaa poolt) teineteisele vastu, et kohtuda kusagil Lõuna-Osseetia piiril. Selle käigus näitasid nad suure veenvusega Vene propaganda õõnsust, toimepandud kuritegusid ning tavaliste inimeste kannatusi. Tegelikult oli Nekrassovi  eesmärgiks selle filmiga näidata, et Nõukogude Liidu lagunemine pole olnud kaugeltki nii veretu ja valutu, kui seda tahetakse näha. Panin tähele ka hiljuti, et üks meiegi ministritest just rõhutas seda, kui veretu on olnud Nõukogude Liidu lagunemine

Prantsusmaa kaitseministri Herve Morini väide , et Venemaa on muutunud ja külm sõda lõppenud ning see võimaldab Pariisil Moskvale müüa ründerelvana kasutatavat dessantlaeva Mistral, on minu arvates vastuolus NATO liitlaste julgeolekuhuvidega. Mistrali teemal kirjutasin juba eelmise aasta novembris ning jään ka täna oma arvamuse juurde. Veelgi enam, alles neli päeva tagasi Venemaa presidendi allkirja saanud uus sõjaline doktriin näeb riigi peamise ohuallikana NATOt. Selle kinnitas täna üle ka Venemaa julgelekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev. Kuna tehing pole siiski veel lõpuni kokku lepitud, jääb üle võimalus, et Prantsusmaa mõtleks veelkord oma majandushuvide asemel ka laiemale julgeolekupildile. Ründelaevade müük Venemaale, kes töötab aktiivselt NATO ja selle laienemise vastu, on selgelt käsitletav tagasiulatuva julgeolekuriskina Põhja-Atlandi alliansile endale.

Nagu mitmed analüütikud ennustasid, kujunes Ukraina presidendivalimiste teine voor väga pingeliseks. Kuna Janukovitši edu Tõmošenko ees on väga väike, siis võib ametlike ja lõplike tulemuste väljakuulutamine võtta tublisti aega. Samas näib, et Oranži revolutsiooni ühel peategelasel ei õnnestu oma unistust täide viia ning Ukraina presidendiks on tõusmas Viktor Janukovitš. Eesti Päevalehe küsimustele vastates ütlesin, et 2004. aasta Oranž revolutsioon on tänaseks juba ajalooline sündmus, mis mõjutas oluliselt Ukraina sisemisi arenguid. Ennekõike tähendas see sõnavabaduse laiemat lubamist ning vabade valimiste põhimõtte kinnistamist. Paraku jäid nii mitmedki toonased lubadused (eriti korruptsiooni ohjeldamisel) revolutsiooni liidrite tüli tõttu ellu viimata. See võis saada ka saatuslikuks Julia Tõmošenkole, kes on nendel valimistel napilt kaotamas Viktor Janukovitšile. Rahvusvahelised vaatlejad on valimisi tunnustanud ausate ja vabadena, mistõttu tuleb ühel kandidaadil osata ka kaotada.

Täna hommikul Müncheni julgeolekukonverentsil esinenud NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen pakkus välja mõtte, mille kohaselt võiks Põhja-Atlandi allianss muutuda globaalseks julgeolekufoorumiks. Ta nimetas Hiinat, Venemaad, Pakistani ja Indiat, kellega NATO võiks arendada sügavamat partnerlust. Peamiseks probleemiks on mõistagi Afganistan ning rahvusvaheline terrorism. Iseenesest on loomulik, et sedavõrd globaalsete probleemide lahendamisel areneks ka globaalne koostöö. Samas on aga kahtlane, kas NATO "ÜROstamine" on see kõige õigem viis olemasolevatele ohtudele lahendusi pakkuda. Nagu eelmises sissekandes kirjutasin, on Venemaa arendamas näiteks sellist sõjalist doktriini, mis ei hinda NATO püüdlusi ning püüab luua tõsise vastukaalu lääneriikide alliansile. Lihtsam pole ka suhetes Hiinaga (viimasel ajal kasvanud pinged USA ja Hiina vahel). Tegelikult peaks NATO keskenduma (mida tegelikkuses ka tehakse) praegu iseenda strateegilise kontseptsiooni ja kaitseplaanide

Selles, et Venemaa äsajakinnitatud uus sõjaline doktriin näeb NATOt ühe peamise ohuna, pole mitte midagi üllatavat. Võib olla ainult NATO peasekretärile Anders Fogh Rasmussenile, kes doktriini kommenteerides kurits, et see ei vasta tänastele reaalsustele. Kahjuks Rasmussen eksib. Doktriin vastab täielikult sellele paradigmale, mida kannab edasi tänane Venemaa juhtkond ning mis on leidnud väljenduse ka 5. veebruaril president Medvedevi poolt Müncheni julgeolekukonverentsi "auks" kinnitatud doktriinis.  Kremli paradigma kaks peamist komponenti, millele rajaneb ka uus sõjaline doktriin (pange tähele, mitte kaitsedoktriin, vaid sõjaline!) on järgmised. Esiteks peab Venemaa oma rahvuslikule julgeolekule ohuks lääneliku vaba ühiskonna levikut nn oma ajaloolisele mõjuväljale ehk teisisõnu endise Vene (Nõukogude) impeeriumi aladele. Teiseks peetakse selgeks ohuks NATOt, kes kaitseb oma liikmeskonna kaudu neid vaba ühiskonna väärtusi. Kuna aga Venemaa on autoritaarse riigikorral

Soovitan väga selles loos toodud linki mitte vajutada lastel ega nendel, kellel on nõrgem närvikava. Sellel on kujutatud 21. sajandi barbaarsus selle kõige koletumal viisil.  Kahjuks on vähe teada, millal ja kus täpselt on see foto tehtud ning kes on seal kujutatud. Väidetavalt on see tehtud eelmise aasta novembri algul Tšetšeenias ning sellel on kujutatud "president" Ramzan Kadõrovi heaks töötanud meeste jõhker hukkamine. Kadõrovlaste endi poolt. Seda pilti nähes olin ma tõeliselt šokeeritud. Kuidagi teisiti ei saa vist normaalne inimene seda võtta. Küll on aga kõige hirmsam, et selline barbaarsus on täna karistamatult võimalik meie naaberriigis. Juba aastaid tagasi räägiti rahvusvahelistel foorumitel, et Tšetšeenia sõdadega külvatud karistamatuse õhkkond ning inimõiguste jõhker rikkumine Põhja-Kaukaasias on tõsiseks ohuks mitte üksnes sealsetele elanikele, vaid laiemalt kogu Venemaale. Täna julgevad seal toimuvast rääkida vaid vähesed. Tõest pilti hägustab informatsioo

Eile toimus USA Senati luurekomitees iga-aastase ohuhinnangu  raporti kuulamine , kus peakõnelejaks oli Rahvusliku Julgeoleku direktor Dennis C. Blair. Raportit lugedes jäi silma üks lausung, mille põhjal võiks küsida: kas USA luurejuht ei tee mitte liiga üldistavaid ning fakte eiravaid järeldusi. Kui raporti esimene ots kuulus üha ohtlikumaks muutuvale küberohule (sic! Google'i juhtum), siis teises peatükis vaadeldi globaalse majanduse ohupilti. Selles ütles Blair muuseas, et "Bulgaaria, Eesti , Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Leeduja Rumeenia on endiselt haprad ning eurokriteeriumite murdmine regioonis seab löögi alla Euroopa pangad". Seda lausungit on levitamas juba ka Reuters . Blairil on mõistagi õigus, et eurotsoonis on ilmnemas tõsiseid probleeme ning mitmedki riigid on endiselt väga keerulises rahaseisus. Samas on päris imelik lugeda USA peamiselt luurejuhilt seadavõrd suurt üldistust, kus ühte patta on pandud Euroopas peaaegu ainsana eurokriteeriume täi

Leidsin täna ühest netikommentaarist juhuslikult viite venekeelsele laulule Eestist, mida pole varem kuulnud. Kahjuks ei tea sellest suurt enamat, mis kirjas Youtube'i lingis. Igatahes suurepärane ja lihtne lugu, mida võiksid ka meie eestikeelsed raadiojaamad mängida. Rääkimata siis näiteks Raadio 4st.

Täna varahommikul möödus 90 aastat Eesti ajaloo ühe olulisema dokumendi lõplikust vormistamisest. Tartus kirjutati alla rahulepe , mis andis elujõu iseseisvale Eesti Vabariigile. Eesti "riikliku rippumatuse" tunnustamise tähenduses on Tartu rahulepe aegumatu. Selle ajaloolise leppe üks olulisimaid lõike (Artikkel II) kõlab: "Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu."

Eelmise aasta detsembris Madriidis kuulsin Hispaania valitsuse esindajatelt, et üheks olulisemaks rahvusvaheliseks kohtumiseks nende eesistumise ajal pidi saama Euroopa Liidu ja USA tippkohtumine. Maisse kavandatud kohtumisel pidi saama transatlantiline suhe uue hoo. Mõistagi lootis Madriid president Obama  küllatulekuga siluda ka Iraagi sõja tõttu murenenud kahepoolseid suhteid. Täna teatas aga The Wall Street Journal oma allikate kaudu, et suure tõenäosusega president Obama ei osale mais planeeritud kohtumisel Euroopa liidritega. Sõidu võimaliku ärajätmise põhjuseks tuuakse siseküsimuste olulisus enne novembrikuiseid Kongressi vahevalimisi ning ka seda, et eelmisel aastal käis president Obama Euroopas kuuel korral. Siseprobleemidele tähelepanu pööramine ja lahenduste otsimine on mõistagi väga tähtsaks küsimuseks kõige muu hulgas ka president Obama enda tulevikku silmas pidades. Samas oleks tippkohtumisel osalemisest loobumine ikkagi päris tõsine ninanips Euroopale. Eriti arus