Stalin kui kuri kummitus


Huvitav, mis juhtuks, kui Berliini linnavõimud otsustaksid ühtäkki riputada tänavatele üles Hitleri portreed. Mõistagi on see ilmvõimatu ja tekitaks viivitamatult suure rahvusvahelise skandaali. Küll aga näib, et kümneid miljoneid hukutanud Stalini ülistamine on täiesti talutav. Miks, kohe ütlen.

Moskva võimude väidetav otsus (tõsi, seda on kritiseerinud nii Riigiduuma spiiker Grõzlov kui välisminister Lavrov) riputada aprillis linna vaateakendele üles Stalinit ülistavad plakatid on kui vana kurja kummituse tagasitulek. Midagi sellist pole toimunud juba aastakümneid, kuigi Stalini kultus on küdenud vaikselt inimeste meeltes.

Kui näiteks 1990ndatel aastatel piirdus Stalini meenutamine kommunistide rongkäikudes kantavate fotode näol, siis eriti viimastel aastatel on miljoneid hävitanud türanni rehabiliteerimine võtnud juba ametlikke piirjooni.

Alles see oli, kui Moskvas Kurski metroojaama remondi järel kirjutati saali lakke Stalinit tunnustavad laused. Ka on Stalini juhtumismeetodeid kiidetud uusimates ajalooõpikutes, nimetades näiteks Gulagi hädavajalikuks riigi majandusliku võimsuse saavutamisel.

Erinevate avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on Stalin nii noorte kui ka vanema põlvkonna seas jätkuvalt soovitud liidri võrdkujuks. Seejuures on paradoksaalne, et Teise maailmasõja võidus ei suuda inimesed näha olulisemana kogu rahva kannatusi ja rolli, vaid eeskätt diktaatori tahet.

Stalini kuvandit kaasaegsel Venemaal uurinud sotsioloog Sarah Mendelson on oma järeldustes kindel: seni, kuni kestab Stalini tegude kriitikavaba hindamine, seni pole ka loota, et Venemaal juurduksid inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete laiem tunnustamine.

Loo alguse juurde tagasi tulles olen veendunud, et Stalini kuritegude ükskõikne hindamine ning karistamata jätmine ongi just selleks põhjuseks, miks 20. sajandi julmimaid diktaatoreid hullutab tänagi miljoneid inimesi.

Mendelsoni mõtet laiendades võib öelda, et seni, kuni pole stalinismi kuritegusid nii Venemaal kui rahvusvaheliselt üheselt hukka mõistetud, ei saa keegi päriselt kindel olla, et midagi taolist enam kunagi ei kordu. 

Kommentaarid

Marko Mihkelson ütles …
http://www.newsru.com/russia/21feb2010/sta.html
21 veebruar, 2010 12:26
Aleksander Kaasik ütles …
Kaubanduses müüb Stalini nimi kenasti ja need inimesed kes varsti vanadusest mullaks põrmustavad, Stalinit ülistades, ei tohiks ühiskonnale probleemiks olla. Noor poliitik peakas teadma, et Venemaa populaarsem juht on Putin ja teda austatakse, mitte diktaator Stalinit. Kui isegi meie noorpoliitikud ei suuda mõnedest väärhoiakutest lahti saada, kuidas nõuda seda vanadelt, elatunud inimestelt Stalini pildiga!
22 veebruar, 2010 10:26
Marko Mihkelson ütles …
Härra Kaasik võiks lugeda näiteks seda. Sarah Mendelson: But ask young Russians about Stalin, and you get answers very similar to those above. Since 2003, we have conducted three surveys in Russia, and according to these polls, there is no stigma associated with Stalin in the country today. In fact, many Russians hold ambivalent or even positive views of him. For example, one-quarter or more of Russian adults say they would definitely or probably vote for Stalin were he alive and running for president, and less than 40 percent say they definitely would not. A majority of young Russians, moreover, do not view Stalin -- a man responsible for millions of deaths and enormous suffering -- with the revulsion he deserves. Although Stalinism per se is not rampant in Russia today, misperceptions about the Stalin era are. Few of the respondents to our surveys could be classified as hard-core Stalinists, but fewer still are hard-core anti-Stalinists. Most Russians, in other words, flunk the Stalin test. Artikli leiab: http://www.foreignaffairs.com/articles/61367/sarah-e-mendelson-and-theodore-p-gerber/failing-the-stalin-test. Tegemist vaid ühega mitmetest akadeemilistest uurimustest.
22 veebruar, 2010 14:25
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

Kujutis
Ajaga kujunenud immuunsus süüdimatult lärmava ja kuklalaskudega ähvardava poliitilise retoorika suhtes on hirmutav. Muidugi otsib värvikate sõnade autor tähelepanu ja püüab kõigis oponentides okserefleksi tekitada. Paljud ilmselt reageerivadki nii, et las lärmab, ei viitsi tähele panna, muidu läheb süda pahaks. Trumpi ja temasuguste mini-Trump'ide tegemisi kajastades tulistas meedia endale mõni aasta tagasi ise jalga. Nüüd ehk loodetakse, et eiramistaktika aitab seekord hullema ära hoida. Loodame, kuid kardan, et päris nii see ei lähe.    Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste lammuta
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave