Marko Mihkelsoni blogi

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aastaga muutunud kahtlemata mitmetahulisemaks ja professionaalsemaks. Seda pole kindlasti võimalik käsitleda lihtsustatult mustvalgel viisil, nagu seda teeb näiteks Janek Mäggi . Eesti välispoliitika ei ole kindlasti silmakirjalik. Meie peateljeks välispolitiliste hoiakute kujundamisel on mõistagi meie riigi rahvuslikud huvid, mille üheks kesksemaks tahuks on ka väärtuspõhisus. See tuleneb juba meie enda põhiseaduse loogikast ning Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva demokraatliku väikeriigi rahvusvahelisest positsioonist. Mida rohkem on meie lähinaabruses ja mitte ainult demokraatlikke ja vabasid riike, seda kindlam on ka meie julgeolek tulevikus. Nii lihtne see ongi. Väärtuspõhisus välispoliitikas ei tähenda ju automaatselt seda, et me ei saaks või ei tohiks suhelda näiteks autoritaarsete ja mittedemokraatlike riikidega. Teadupärast on meile sarnaselt vabu riike maailmas vähemus. Mitte rohkem kui 90, kes esindavad kokku umbes 38 protsenti maai

ÜRO resolutsiooniga 1973 lubatud lennukeelutsooni kehtestamine Liibüa kohal on ilmekalt paljastanud Euroopa riikide kaitsevõime puudulikkuse. Kuna USA on selles NATO juhitud operatsioonis tavatult tagaplaanil, siis on ilmsiks tulnud Euroopa liitlaste piiratud valmisolek kaasaegset tehnolooigat ja võimekusi nõudvate sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks. See peaks Euroopa liidreid tõsiselt mõtlema panema - kui me ei saa hakkama Liibüa sarnase operatsiooniga, mis juhtub siis, kui meie ees seisab palju suurem ja tõsisem väljakutse. Äsjasel NATO välisministrite kohtumisel Berliinis oli peasekretär Rasmussen sunnitud avalikult tunnistama , et Liibüa operatsiooni jätkamiseks on vaja juurde kaasaegset relvastust ning liitlaste täiendavat panust. Paraku näib, et Berliini kohtumine ei lisanud peale retoorilise toetuse suurt miskit. Seda on õigupoolest ka raske loota. Eriti siis, kui Ühendriigid pole operatsioonis keskne panustaja. Kui 2010. aastal olid USA kaitsekulutused umbes 640 miljardi

Riigikogu XII koosseis on ennast rakendamas rekordilise kiirusega. See on kindlasti väga positiivne, sest parlamendi viimasest töisest istungist on varsti möödas juba kaks kuud. Sellel nädalal valiti kõigi alatiste komisjonide esimehed ja aseesimehed ning mõnes komisjonis algas ka juba sisuline töö. Üheks nendest oli ka väliskomisjon. Ma ei salga, et pärast kuut aastat on päris hea tunne olla taas valitud parlamendi väliskomisjoni eismeheks. Tänaseks olen selle komisjoni tegevustega järjepannu olnud seotud 2003. aasta kevadest ning selle ajaga on mõistagi kogunenud üksjagu palju kogemust. Viimase pinnalt on üpris turvaline komisjoni tegevust taas suunata, sest energiat ja ideid jagub:) Kuid ega komisjon koosne vaid esimehest, mistõttu on mul hea meel töötada koos väga huvitavate ja asjatundlike kolleegide ja nõunikega . Seekord on väliskomisjonis kokku kümme liiget, viis koalitsioonist ja viis opositsioonist. Eks see jõudude vahekord viita sellele, et Eesti välispoliitikas on taot

Kuna mitte kõik meie väljaannetes ilmuvad artiklid pole kättesaadavad veebis, siis toon siinkohal ära kaks hiljutist arvustust minu raamatule "Venemaa: valguses ja varjus". Esimene nendest ilmus Andres Laasikult Eesti Päevalehes ning teine Brigitta Davidjantsilt Eesti Ekspressis. Mul on hea meel, et raamat pole jätnud arvustajaid ükskõikseks. Brigitta Davidjants, Eesti Ekspress, 31. märts 2011 Olen mõelnud rohkem kui korra, kuidas avada sõprade le tänapäeva Venemaa problemaatikat. Tõsi, meil on mõned russofiilid ning viimasel ajal on ilmunud nii uuemat vene ilukirjandust kui ka päevakajalisi käsitlusi naaberriigist. Ja kui uskuda raamatukogude elektroonili si andmebaase, on need kirjateosed alailma välja laenutatud. Miskit on aga siiski vajaka ja selle miski korvabki oma raamatuga Mar ko Mihkelson. Mihkelson seletab lihtsalt ja loogiliselt, kuidas on Venemaa jõudnud praegusesse punkti. See aga ei tähenda, et Mihkelsoni kir jastiil oleks kuidagi kuiv. Vastupidi, ta kirju t