Kaks arvustust raamatule

Kuna mitte kõik meie väljaannetes ilmuvad artiklid pole kättesaadavad veebis, siis toon siinkohal ära kaks hiljutist arvustust minu raamatule "Venemaa: valguses ja varjus". Esimene nendest ilmus Andres Laasikult Eesti Päevalehes ning teine Brigitta Davidjantsilt Eesti Ekspressis. Mul on hea meel, et raamat pole jätnud arvustajaid ükskõikseks.

Brigitta Davidjants, Eesti Ekspress, 31. märts 2011

Olen mõelnud rohkem kui korra, kuidas avada sõprade le tänapäeva Venemaa problemaatikat. Tõsi, meil on mõned russofiilid ning viimasel ajal on ilmunud nii uuemat vene ilukirjandust kui ka päevakajalisi käsitlusi naaberriigist. Ja kui uskuda raamatukogude elektroonili si andmebaase, on need kirjateosed alailma välja laenutatud. Miskit on aga siiski vajaka ja selle miski korvabki oma raamatuga Mar ko Mihkelson.

Mihkelson seletab lihtsalt ja loogiliselt, kuidas on Venemaa jõudnud praegusesse punkti. See aga ei tähenda, et Mihkelsoni kir jastiil oleks kuidagi kuiv. Vastupidi, ta kirju tab haaravalt ja orienteerub materjalis, luues seoseid ning visandades võimumänge ja jõu jooni, millest ajalootunnis ei räägita. Mihkel son avab süsteemselt ka Eesti ja Venemaa su het, mis on kindlasti raamatu huvitavaim osa. Vaga ausalt joonistuvad välja venelaste men taalsed stereotüübid nii neist kui meist, rii gi ideoloogiline alus,Tšetšeenia sõja põhjused, suurriikide poliitilised mahhinatsioonid jms.

Sama tähelepanuväärse materjali moo dustavad Mihkelsoni enda intervjuud persoo nidega, kes ajaloo kulgu ühel või teisel moel sekkuda on püüdnud, sealhulgas Tšetšeenia presidendi Džohhar Dudajeviga, asepresiden di Zelimhan Jandarbijeviga ja kurikuulsa vä likomandöri Šamil Bassajeviga. On tunda, et Mihkelson kirjutab asjast, mis on talle täh tis. Ja nagu ütleb tagakaanel režissöör Andrei Nekrassov, on Mihkelson venemaalaste tõeli ne sõber. Seda ma ka usun. Mistõttu on erili selt sümpaatne näha autorit, kes valdab tee mat nii süvitsi, et saab endale armastuse juu res kriitilisust lubada.

Andres Laasik, Eesti Päevaleht, 18. märts 2011

Marko Mihkelson mõtestab oma raamatus „Venemaa: val guses ja varjus" meie naabrit kui maismaal asuvat koloniaal impeeriumi. Ja süüvib võrdle misi põhjalikult venelaste enesetunnetusse, mille järgi nad asuvad justkui vaenlaste poolt ümberpiiratud kindluses.

Teooria on püstitatud ja veenvalt tõestatud. Ainult et Mihkelson on kirjutanud oma teose mitte kui teadlane, vaid kui ajakirjanik ja poliitik. Tead lane kaaluks läbi ka argumen did, mis räägivad teooriale vas tu, Mihkelson aga käitub kui karjapoiss, kes teeb seda vana „hunt tuleb!" nalja.

Ronald Reagani poliitika on serveeritud viisil, mis sarnaneb vandenõuteooriaga. Oleks võinud vaadelda ka aegu, mil Vene riik avatum oli ja vasallide ase mel liitlasi otsis. Kasuks oleks tulnud tänapäeva eripära esile toomine.

Retoorika on üks asi, aga te gelikkus on see, et ka poliitika tipus olijatel on häärberid ja pangakontod kirutud läänes. Ja tänapäeva Gromõkoks peetav Sergei Lavrov - räuskab, mis ta räuskab, aga tütart koolitab Londonis.

Dissidendid või ullikesed?

Ladusas ja mõtteselges raama tus kohtab mõtlematusi. Alek sandr Prohhanovit ja Aleksandr Duginit võib muidugi mõtleja teks nimetada, aga seejuures peaks seletama, mida selle sõna all mõeldakse ja mille poolest mõtleja klounist erineb. Ja kas maksab sellesama mõtleja tiitliga pärjata Valeria Novodvors-kajat, kelle teenekus vene dissi dentlikus liikumises on vaieldamatu, kuid tänapäevased väited mitte just väga adekvaatsed.

Putinismi juuri ja olemust vaeb autor põhjalikult. Aga jääb mainimata, et mingis osas läks Pütini Venemaal vähemalt 21. sajandi esimeste} aastatel hästi. Finantssüsteemi stabiliseerimi sega ei saanud hakkama mitte avara mõtlemisega Gaidar, vaid see toimus Putini ajal, kui teda nõustas veel Andrei Illarionov. Nimeregistris oleks võinud olla Augusto Pinocheti nimi, sest selle fenomeni ümber käib Ve nes jutt siiamaani.

Huvitav on seegi, kuidas ka hest viimasest Venemaa aas takümnest on Mihkelson suut nud kirjutada nii, et kordagi ei ole mainitud esikommunist Gennadi Zjuganovit.

Sisse on juhtunud näpukas seoses Aleksander III tsitaadiga. Raamatus toodud ..Venemaal on kaks sõpra, armee ja sõjalae vastik" peaks tegelikult sõna „sõber" asemel olema liitlane". Aga muidu on lugemine asjalik, juba ainuüksi Džohhar Dudaje vi originaalintervjuu õigustab selle kirjastamist.