Eesti välispoliitikast

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aastaga muutunud kahtlemata mitmetahulisemaks ja professionaalsemaks. Seda pole kindlasti võimalik käsitleda lihtsustatult mustvalgel viisil, nagu seda teeb näiteks Janek Mäggi. Eesti välispoliitika ei ole kindlasti silmakirjalik. Meie peateljeks välispolitiliste hoiakute kujundamisel on mõistagi meie riigi rahvuslikud huvid, mille üheks kesksemaks tahuks on ka väärtuspõhisus. See tuleneb juba meie enda põhiseaduse loogikast ning Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva demokraatliku väikeriigi rahvusvahelisest positsioonist. Mida rohkem on meie lähinaabruses ja mitte ainult demokraatlikke ja vabasid riike, seda kindlam on ka meie julgeolek tulevikus. Nii lihtne see ongi.

Väärtuspõhisus välispoliitikas ei tähenda ju automaatselt seda, et me ei saaks või ei tohiks suhelda näiteks autoritaarsete ja mittedemokraatlike riikidega. Teadupärast on meile sarnaselt vabu riike maailmas vähemus. Mitte rohkem kui 90, kes esindavad kokku umbes 38 protsenti maailma elanikest. Meie eesmärk suhetes kõigi riikidega, kellega meil on sõlmitud diplomaatilised suhted, kätkeb endas väga erinevaid teemasid - konsulaarküsimustest kuni kaubandussuheteni. Nende hulka kuulub ka kindlasti universaalsete inimõiguste teema. 

Ükski riik maailmas pole kloonitud, mistõttu ka rahvusvahelistes suhetes on väga palju erinevaid nüansse, mida tuleb silmas pidada. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliselt tunnustatud diplomaatiline protokoll. Kriitikud võiksid enne nooleloopimist selgeks teha, mis on näiteks ametliku visiidi ja riigivisiidi vahe. 

Kui juttu on olnud Kasahstanist, siis tegemist on meile kui Euroopa Liidu liikmesmaale väga olulise partneriga Kesk-Aasias. Käesoleval aastal alustab Eesti oma saatkonna rajamist Kasahstani, mis kindlasti suurendab meie diplomaatilist võimekust selle strateegiliselt olulise regiooni katmisel. Samas ei jää kuhugi ka väärtused ja hea valitsemistava, millest oli muuhulgas juttu ka president Nazarbajevi visiidi ajal Eestisse.

Sageli on küsitud, et miks me ei saa siis Venemaaga poliitilisel tasandil suhteid seatud. Et miks Eesti siin midagi ei tee? Ma arvan, et Vene Föderatsiooni saatkonna äsjane avaldus seoses 2007. aasta aprillisündmustega räägib enda eest. Vaatamata meie kannatlikele sammudele pole meie idanaaber siiani suutnud päriselt üle saada postimperiaalsest stressist, mis segab neid oma lähemate naabritega 21. sajandile vastavalt suhteid normaliseerida. Eesti on selleks valmis, kuid veelkord - tangot tantsitakse ikka kahekesi. 

Samas on meie välissuhtlemises viimasel ajal tunda olnud pikema perspektiivi puudumist ning ametkondadevahelise koostöö loginat. Riigikogu väliskomisjon on siin hea koht ka veidi ettevaatavamate poliitiliste seisukohtade kujundamiseks, mistõttu ka uus koosseis keskendub oma töös mitme kaugema strateegia analüüsile.