Marko Mihkelsoni blogi

Et siinkirjutaja elu ei keerle ainult ümber (välis)poliitika, siis väike tõestus tänaselt golfivõistluselt Jõelähtmelt. Teist aastat järjest peetud Lexus Open pakkus mängijatele närvikõdi mitte üksnes heade tulemuste jahil, vaid ka võimalust ühe löögiga Lexuse omanikuks saada. Kes Jõelähtmel mänginud, see teab, et 5. rada (par 3) on päris kaval. Kollastelt tiidelt pisut enam kui 130 meetrit ei ole teab kui keeruline distants, kuid pisutine mäkkeliikumine muudab lipu piirkonna tabamise keerulisemaks kui võiks arvata. Nii ka täna. Päris kena Lexus IS punast karva masin oli vaid ühe svingi kaugusel, kuid saamata jäi see mul ja teistel Lexus Openil olsalejatel (kokku 95 mängijat). 5. rajal pole muuseas siiani veel Hole in One'i mängitudki. Väga hea ilmaga (vaid paar korda vihma ning tuul peaaegu olematu) peetud võistlus venis küll 5,5 tunniseks, kuid oli vähemalt mulle kordaläinud. Oma klassis (19-36 HCP) neljandat-viiendat kohta jagades sain hakkama tähtsamaga - sai pisut oma händikä

President Ilvese äsjane visiit Washingtoni oli kui sõõm värsket õhku Eesti välispoliitikale. Viimati suutis sama ehk president Lennart Meri, kelle karismaatiline figuur ning ideederikkus tõmbasid loomulikku laia tähelepanu. Ma ei tahaks kuidagi öelda, et meie välisametkonnal oleks olnud viimasel ajal raskusi oma ülesannete täitmisel. Kaugel sellest. Küll on aga puudu olnud särast ning ideedest. Täpsemini nende esitamisest ja ka läbilöögivõimest. Viimane on tihti kinni pisikestes detailides. Kuid see on omaette teema. Alustuseks on oluline see, et kohtumine Valge Maja Ovaalkabinetis oli meie jaoks esmakordselt niiöelda võrdsete kohtumine. Viimati Valges Majas samuti kahepoolsel kohtumisel osalenud Siim Kallas esindas 2002. aastal peaministrina riiki, kes polnud veel ei NATO ega Euroopa Liidu liikmesmaa. Ka koostöö rahvusvahelistel missioonidel seisis alles ees. Tänaseks on Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetel selline positiivne kogemuspagas, mis lubab meil märgatavalt enesekindlamalt

Kuigi ametlikus retoorikas on Moskva andnud Eesti-vastaste hoiakute levitamises pisut järele, jätkub vaiksem nügimine laial rindel. Üheks kinnituseks sellest on näiteks homme pärastlõunal Euroopa Parlamendis kavandatud nn kuulamine, kuidas Eesti politsei on piinanud aprillisündmuste ajal kümneid inimesi. Ilmselgelt Venemaa (ja mitte roheliste ega Läti) huvides tegutsev Eruoopa Parlamendi liige Tatjana Zhdanoka on juba kuid tegutsenud selle nimel, et Eesti "vastupanuliikujad" saaksid rahvusvahelist tähelepanu. Aprillis, vahetult enne Tallinna sündmusi, organiseeris Zhdanoka Strasbourgi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ajaks "Öise vahtkonna" kolmeliikmelise piketi. Viimane ei leidnud küll suuremat tähelepanu, kuid ometi oli Venemaa delegatsioonil võimalus inimõiguste rikkumisest ja "ajaloo ümberkirjutamisest" "faktidele" osundades rääkida. Homsest üritusest, mis on kavandatud rahvusvahelisele piinamise vastu võitlemise päevale, kirjutas jub

Otsisin täna statistilist materjali ühe oma juulikuise loengu tarbeks ning sattusin taas lugema Luure Keskagentuuri (CIA) faktiraamatut . Netis hästi kättesaadavana on see aastaid olnud üheks paremaks allikaks esmatarbe statistikale nii eraldi riikide kui maailma kohta tervikuna. Pidevalt täienev andmebaas annab tõepoolest hea, kiire ja interaktiivse ülevaate erinevatest arengutest. Seega hea ja tõhus abimees kiire info hankimisel. Et siin mitte jääda pelgalt suunaviidaks, siis võtsin kiirelt vaadata, kuidas näiteks Eesti selles andmebaasis välja paistab. Mõned huvitavad ränkingud. Territooriumi poolest on Eesti 141. (268st) ja rahvaarvu poolest 154. (235st) riik ehk administratiivne üksus, mida CIA arvestab oma statistikas. Dünaamilisemalt muutuvas statistikas oleme näiteks eluea kestvuse poolest veel alles 112. (222st) kohal ning HIV viiruse kandjate poolest ikkagi väga kõrgel 55. (168st) kohal. Kui Andorras elatakse keskmiselt 83aastaseks, siis meil pisut enam kui 72aastaseks. HIV s

Tänase varahommikuni väldanud Euroopa Liidu Brüsseli tippkohtumine andis lõpuks tulemuse, mis on eeskätt Euroopa enda kui terviku huvides. Suureks võitjaks võib ennast julgelt pidada ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kelle jõuline liidriroll oli kahtlemata üks määravaim tegur edu saavutamisel. Diplomaatiliselt keerulised läbirääkimised ja ristveenmised (lisaks Poolale oli muresid mitmetel riikidel, sealhulgas Suurbritannial) andsid kokkuleppe ehk täpse mandaadi , mille alusel peaks järgmine eesistuja Portugal valitsustevahelise konverentsi kaudu juba aasta lõpuks uuendatud alusleppe teksti lõplikult kokku seadma. Seejärel läheks see tekst siis ratifitseerimisele liikmesriikidesse. Eks toimunu ja kokkulepitu põhjalikum analüüs seisab alles ees, eriti mõistagi Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis, kuid mõningad järeldused on tehtavad juba praegu. Esiteks on veelkord oluline rõhutada, et kokkuleppele jõudmine on väga heaks signaaliks Euroopa Liidu võimest ühtselt ja tugevamalt

USA Senati väliskomisjon pidas täna kindlasti ka meile väga tähelepanuväärse kuulamise Washingtoni ja Moskva suhete strateegilisest hindamisest . Tunnistajate ehk arvamusandjatena olid kutsutud Daniel Fried välisministeeriumist, endised presidendi julgeolekunõunikud Zbigniew Brzezinski ja erukindralleitnant Brent Scowcroft. Hetkel on avalikult veebis saadaval vaid demokraadist esimehe Joseph Bideni (pildil) ja aseesimehe Richard Lugari sissejuhatavad sõnavõtud. Loodetavasti juba mõne tunni pärast on ka teiste esinemised avaldatud. Mõistagi on kuulamine ajastatud vahetult enne president Bushi kohtumist Venemaa presidendiga, mis peaks tuleval nädalal aset leidma Bushide privaatses rannikuhäärberis Kennebunkportis. Biden ja Lugar tõstsid esile Venemaa tähtsuse nii tuumariigi kui ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena. Samas ei jätnud eriti Biden rõhutamata, et Ameerika Ühendriigid ei tohi lasta Venemaal "pullitseda" oma vahetus naabruses väikeste või nõrkade demokraatiate kallal

Aprillisündmused Tallinnas on äratanud paljudes meie partnerriikides huvi Eesti positsioonide ning arvamuste vastu. Üks sellistest näidetest on Briti parlamendiliikmete idee kutsuda Londonisse kohtumistele Riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehed. Nii olimegi täna koos Sven Mikseriga Londonis, et vahetada Briti kolleegidega mõtteid kahepoolse koostöö laiendamisest ning Euroopa Liidu ühiskäitumisest suhetes kolmandate riikidega, sealhulgas Venemaaga. Mõningate asjaolude kokkulangemisel oli meie kohtumiste ajastatus suurepärane. See toimus paar päeva enne väga olulist Euroopa Ülemkogu, nädal enne Tony Blairi lahkumist peaministriametist ning Litvinenko mõrvajuhtumi tõttu selgelt jahenenud Briti-Vene suhete taustal. Niisiis, tänase päevaga (enne lennukile minekut) jõudsime kohtuda parlamendi alamkoja väliskomisjoni esimehe Mike Gapesi (leiborist), Briti-Eesti sõprusgrupi juhi Gordon Marsdeni (liberaal) ja liikmetega (nende seas ka Lembit Öpik), konservatiivide

Poola välisministri äsjane avaldus, et tema valitsus võib Euroopa Liidu uuendatud põhiseadusleppe põhja lasta, peaks tegema tõsiselt murelikuks eeskätt poolakaid endid. Kui tõepoolest peaks minema nii, et sellel nädalal jääb Euroopa Ülemkogul kokkulepe saavutamata üksnes Poola vastuseisu tõttu, siis siin on korraga mitu negatiivset järelmit. Esiteks ohustab Poola enese jäämisega tõsisesse isolatsiooni. Poola veto Venemaa suunal partnerlus- ja koostööleppe kõneluste osas leidis Euroopa solidaarse toetuse, olgugi, et eravestlustes on paljud diplomaadid üpris mürgised Varssavi liigjäiga hoiaku peale. Teine veto järjest oleks lihtsalt liiga palju. Teiseks võib poolakate põikpäisus avaldada mõju Ida-Euroopa kuvandile tervikuna. See on eriti ohtlik ajal, kui Venemaa vastupidi surub peale mõjuväljade poliitikat ning üheks sihtmärgiks näib taaskord olevat seesama Kesk- ja Ida-Euroopa. Kolmandaks ja kõige olulisemks probleemiks saab aga olema Euroopa Liidu enda langemine oma ajaloo võib olla eh

Tänased Prantsusmaa parlamendivalimised annavad tõenäoliselt president Nicolas Sarkozyle selge topeltvõidu. Tema juhitud parempoolne UMP jätab sotsialistidele lähemateks aastateks ilmselt vaid kõrvaltvaataja rolli. Omades toetust rahvusassamblees, võib Sarkozylt eeldada nüüd aktiivsemat sise- ja välispoliitikat. Just viimasest, Sarkozy välispoliitikast tahtsingi tegelikult siin korraks kirjutada. Minu arvates oli lõppeva nädala väga märgiliseks sündmuseks Sarkozy kolmapäevane kohtumine Elysee palees Gruusia presidendi Mihhail Saaakashviliga. See, et just Gruusia president sai sedavõrd kiire kutse Elyseesse, näitab Sarkozy soovi ennast kiiresti lahti raputada eelkäija kommetest ja taagast. Saakashvili kulutas kolm aastat Elysee ust, kuid ei pääsenud Chiraci jutule. Nüüd siis kiire kohtumine, mis kindlasit oli parajaks ninanipsuks Kremlile. Kuni viimase ajani oli just Prantsusmaa üks nendest riikidest, kes seisis aktiivsemalt vastu Gruusia integreerumisele NATOga. Nüüd aga olevat Sarkozy

Just sellise "väikese" ringi (kokku 28 tundi lendamist) olen pidanud viimase seitsme päevaga ära tegema. Kolm linna, kolm konverentsi, kolm esinemist. Kui hästi läheb, toob hilinev lennuk mind siit Prahast vastu hommikut ka Tallinna tagasi. Aga kui Tokyost sai juba varem siin kirjutatud, siis Berliini subsidiaarsuskonverents (appi!) ja Budapesti energiakonverents olid iseenesest kaks täiesti erinevat üritust. Saksamaa Bundesrati saalis peetud konverents oli sõna otseses mõttes juurainimeste pidupäev. Euroopa asjadest enda arust siiski piisavalt kursis oleva inimesena pean tunnistama, et Berliini konverentsi enamik sõnavõtte olid kohati hirmutavalt teoreetilised. Jutt oli peaasjalikult sellest, kuidas rahvusvparlamendid võiksid oma rolli Euroopa küsimustes kasvatada ning sellega rahvast rohkem Euroopa asjaajamisest huvituma panna. Sellised konverentsid on kindlasti vajalikud, kuid on parem, kui nende sisu jääb spetsialistide kuulda-lugeda. Vastasel juhul võiks küll karta, et i

Juuni lõpul Valges Majas asetleidev kohtumine Eesti ja Ameerika Ühendriikide presidentide vahel on meile suurepärane võimalus kasvõi veidigi mõjutada maailmapoliitika kulgu. President Ilvese kohtumine president Bushiga ei peaks jääma üksnes viisakuskohtumiseks. Võttes arvesse, et vaevalt nädal pärast Ilvest võtab Bush väga isiklikul moel vastu president Putini, siis oleks meil vähemalt võimalus osundada nii Eesti ja kogu Ida-Euroopa julgeolekule murettekitavatele arengutele. Eeskätt pean silmas Venemaa välispoliitika üha rohkem ilmsiks tulevat joont, mille eesmärgiks on suruda Ameerika Ühendriigid ja NATO võimalikult vaguraks Ida- ja Kesk-Euroopas, sealhulgas siis Eestis. Venemaa püüab jõuliselt elustatud mõjuväljade poliitikaga saavutada vähemalt taktikalist edu oma lähinaabruses, mille kaugemaks eesmärgiks võib arvata olevat läänemaailma kontrolli järjekindla väljasurumise või tasalülitamise endise Nõukogude impeeriumi satelliitaladelt. Ilmekaks näiteks siin on Venemaa viimase aja su

Just sellist pealkirja kannab Venemaa presidendi endise majandusnõuniku ja nüüdse Putini ühe suurima kriitiku Andrei Illarionovi suurepärane sliadipresentatsioon Venemaad ees ootavatest probleemidest, mille ta esitas läinud nädalal Moskvas. Osasid sellest ettekandest on Illarionov varemgi kasutanud. Üht sellistest kuulsin ise pooleteise aasta eest CATO instituudi seminaril Washingtonis, kus Illarionov on sisuliselt poolemigratsioonis. Kuid sedavõrd põneva (otsati iroonilise) pilgu alt ning talle ikka omase majandusstatistilise analüüsi kaudu esitatud vaadet pole juba ammu, kui üldse, näinud. 102 slaidi on kõik nagu rosinad, mis peaksid ka kõige pimedamale ja illusioone täis inimesele avama Putini Venemaa tegelikku palet. Ja mitte üldse justkui "russofoobsete" eestlaste või poolakate pilgu läbi. Eriti hea ja kontrastne on seda lugeda kontekstis, kui käib vähemalt retooriliselt Venemaa kui superjõu taastamine. Muuseas, täna on ka Venemaa suveräänsuspäev. Minul on Illarionoviga

Põhjala riigid on edumeelsed internetiriigid. Nagu Eestigi. Ometi ei ole Skandinaavia lennukompanii SAS ajaga sammu pidanud. Kui Lufthansa pakub juba teist aastat pikkadel lendudel head ja taskukohast WiFi teenust, siis SAS reklaamib vaid seda, et saad oma laptopi laadidaL Ja kõik, kuid hea seegiJ Seepärast pean päevasel tagasilennul Tokyost Kopenhaagenisse (täna kestis see 11 tundi) ootama selle postituse aktiveerimist. Aga olgu. Siin see tuleb. Nagu eilses blogiloos kirjutasin, jättis seekordne üritus Jaapanis väga hea mulje ning loob kindlasti hea eelduse nii poliitiliste kui akadeemiliste kontaktide laiendamiseks tõusva päikese maaga. Ja seda mitte üksnes Eesti-Jaapani kontekstis, vaid laiema Põhjala ja Jaapani kontekstis. Iseenesest on see tundmus otsapidi seotud ka Jaapani keisri äsjase visiidiga Rootsi ning kolme Balti riiki. Samal lennul tagasi koju Euroopasse on ka Läti välisminister Artis Pabriks , kellega mul oli 2004. aastal võimalus koos veeta Eesti ja Läti ühinemispäev Eu

Midagi sarnast, mis leidis aset sellel nädalalõpul siin Tokyos, pole vähemalt minu teada varem juhtunud. Tokyo Fondi, Sasakawa Rahufondi ja Eesti Välispoliitika Instituudi korraldatud sümpoosium "Ajalugu ja kogemused loovad tulevikku: Venemaa ja tema naabrite suhted" tõi neljapäevaks ja reedeks Jaapani pealinna esmakordselt ühise laua taha kokku poliitikud ja analüütikud Balti riikidest, Norrast, Soomest ning mõistagi Jaapanist. Esinejate hulgas olid näiteks Mart Laar (pildil, vaata allkirja viimasest lõigust), endine Jaapani välisminister Nobutaka Machimura, Läti välisminister Artis Pabriks, Jaapani parlamendi liige Taro Kono, Soome panga analüütik Pekka Sutela ja paljud teised. Räägiti Venemaast ning suhetest Venemaaga. Nii majandusest kui poliitikast, julgeolekust ja diplomaatiast. Esimest korda said siis kokku Jaapani ja Balti riikide, aga ka Soome ja Norra kogemused. Ehk olulisema järeldusena vähemalt mulle jäi teadmine, et vaatamata kohatisele illusoorsusele tunnetavad

Kui keegi vääriks erilist tänu Euroopa Liidu ühtsuse kasvatamisel, siis on selleks Venemaa ning tema president, maailma ainus demokraat (muidugi tema enda arvates) Vladimir Putin. Pane või ausammas selliste teenete eest:):( Tõepoolest, viimase paari aasta jooksul on Venemaa kasvav läänevastasus surunud ka kõige illusoorsemaid Euroopa liidreid ja liikmesmaid arusaamisele, et vaid ühtsema ja järjekindlama hoiakuga võiks Euroopa Liit Venemaa segasevõitu ambitsioonikust tõrjuda ehk taltsutada. Kui veel mõned aastad tagasi oli Euroopa Liidu ühtne välispoliitiline hoiak eeskätt Venemaa suunal suuresti soovmõtlemine (Schröderi ja Berlusconi eelistasid varjamatult nn küünarnukipoliitikal), siis täna räägivad sisuliselt kõik Euroopa riigid ühispoliitikast kui ainukesest töötavast instrumendist Venemaa suunal. Iseenesest on mõistetav, et kasvav välissurve ei jäta Euroopale endale valikuid - globaalkonkurentsis püsimiseks ning julgeoleku tagamiseks tuleb rohkem koonduda. Moskvas ollakse ilmselgel

Kes veel pole pimesikk, sellele on ilmne, et Moskva jõuline Lääne-vastane retoorika on jõudmas peagi piirini, kust algab sõna otseses mõttes Külmale sõjale iseloomulik, sisulist partnerlust välistav vastasseis. Pilt on palju laiem ja sügavam, kui meie võib olla siit oma künka otsast suudame veel tajudagi. Vaadakem kasvõi korraks viimaste kuude sündmusi. Kusjuures see loetelu, mille allpool toon, pole ritta seatud ei tähtsuse ega ka kronoloogilisuse põhjal. Lihtsalt pelgad viited: * Aleksandr Litvinenko mõrvamine eelmise aasta novembris Londonis ning sellele järgnenud sündmuste ahel - Venemaa ja Suurbritannia suhete kiire jahenemine; * President Putini kõne Münchenis selle aasta veebruaris - andis põhjus spekulatsioonideks Külma sõja võimalikule kordumisele; * Sekkumine lähemate naabrite siseasjadesse (nt Gruusia, Valgevene, Ukraina, Leedu, Eesti, Poola); * Energiapoliitika mängud ning püüd seeläbi Euroopat lõhestada (Nabucco põhjalaskmiskatse, TNK-BP ilmajätmine Kovõtka gaasiväljast, K