Venemaa krutib arutut pinget

Kes veel pole pimesikk, sellele on ilmne, et Moskva jõuline Lääne-vastane retoorika on jõudmas peagi piirini, kust algab sõna otseses mõttes Külmale sõjale iseloomulik, sisulist partnerlust välistav vastasseis. Pilt on palju laiem ja sügavam, kui meie võib olla siit oma künka otsast suudame veel tajudagi.

Vaadakem kasvõi korraks viimaste kuude sündmusi. Kusjuures see loetelu, mille allpool toon, pole ritta seatud ei tähtsuse ega ka kronoloogilisuse põhjal. Lihtsalt pelgad viited:

* Aleksandr Litvinenko mõrvamine eelmise aasta novembris Londonis ning sellele järgnenud sündmuste ahel - Venemaa ja Suurbritannia suhete kiire jahenemine;

* President Putini kõne Münchenis selle aasta veebruaris - andis põhjus spekulatsioonideks Külma sõja võimalikule kordumisele;

* Sekkumine lähemate naabrite siseasjadesse (nt Gruusia, Valgevene, Ukraina, Leedu, Eesti, Poola);

* Energiapoliitika mängud ning püüd seeläbi Euroopat lõhestada (Nabucco põhjalaskmiskatse, TNK-BP ilmajätmine Kovõtka gaasiväljast, Kesk-Aasia sidumine);

* Võidurelvastumise sisuline alustamine (tavarelvastusleppe külmutamine, raketikatsetused USA-vastase retoorika saatel, arutu raketikilbi ründamine);

* Suhete kiire jahenemine eeskätt Ameerika Ühendriikidega (näiteks viimane kohtumine Putini ja Rice'i vahel Moskvas oli ülimalt pingeline ja äärmiselt terav, nagu räägivad kohtumisel osalenud inimesed);

Ilmselt võiks seda loetelu veel jätkata detailsemalt ning teistegi vihjetega. Igatahes on ilmne, et Venemaa on kas tahtlikult või tahtmata valinud kokkupõrkekursi läänemaailmaga. Mõistagi pole olukord veel lootusetu ning illusoorselt ehk võiks isegi loota, et peatsed valimised jahutavad Moskva tegevust. Kuid see on vaid illusoorne lootus. Tegelikkus nähtavasti räägib teist keelt.

Praegusele Venemaa eliidile on sedavõrd suurelt küljes arvamus, et Lääs ei hooli Venemaast, tahab teda allasurutuna hoida ning kujutab seeläbi reaalset ohtu Kemli võimugrupeeringutele. Sic! - paduhirm kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ees. Seepärast on avalikku arvamust jõuliselt manipuleerides ning seda vaenlasekuju ümber koondades asutud vasturünnakule. Kardan, et sellel taktikal on raske näha strateegilist eesmärki. Venemaa lihtsalt ei ole suuteline ka tänaste energiahindade taustal olema läänemaailma arutu survestaja.

Sellel nädalal Saksamaal peetav G8 tippkohtumine saab olema osalistele tõsiseks katsumuseks. Venemaa on lühikese ajaga suutnud sellest kohtumisest kujundada vastasseisu foorumi. Kas tänaste arengute kontekstis pole siiski aeg mõelda senaator John McCaini paari aasta tagusele soovitusele peatada Venemaa osalemine G8s? Moskva kipub paraku korduvalt tõendama, et mõistab üksnes jõu keelt.