Ilvese sõnum Bushile

Juuni lõpul Valges Majas asetleidev kohtumine Eesti ja Ameerika Ühendriikide presidentide vahel on meile suurepärane võimalus kasvõi veidigi mõjutada maailmapoliitika kulgu.

President Ilvese kohtumine president Bushiga ei peaks jääma üksnes viisakuskohtumiseks. Võttes arvesse, et vaevalt nädal pärast Ilvest võtab Bush väga isiklikul moel vastu president Putini, siis oleks meil vähemalt võimalus osundada nii Eesti ja kogu Ida-Euroopa julgeolekule murettekitavatele arengutele.

Eeskätt pean silmas Venemaa välispoliitika üha rohkem ilmsiks tulevat joont, mille eesmärgiks on suruda Ameerika Ühendriigid ja NATO võimalikult vaguraks Ida- ja Kesk-Euroopas, sealhulgas siis Eestis. Venemaa püüab jõuliselt elustatud mõjuväljade poliitikaga saavutada vähemalt taktikalist edu oma lähinaabruses, mille kaugemaks eesmärgiks võib arvata olevat läänemaailma kontrolli järjekindla väljasurumise või tasalülitamise endise Nõukogude impeeriumi satelliitaladelt.

Ilmekaks näiteks siin on Venemaa viimase aja suisa hüsteeriline vastuseis Ühendriikide plaanidele luua Poola ja Tshehhi territooriumile raketitõrje süsteemid. Putin pole pidanud paljuks ka kõige räigema Külma sõja aegse retoorika kohaselt hirmutada kogu Euroopat oma tuumarakettidega. Samas on Kreml nõus raketikilbi üksuste olemasoluga kas Suurbritannias (see kava on nii või teisiti olemas) või siis G8 üllatusettepaneku näol Aserbaidzhaanis, Türgis või koguni Iraagis. Aga mitte mingil juhul Ida-Euroopas.

Minu arvates peaks president Ilves väga selgelt mõista andma, et Putini taolisele santaazhile ei tohiks Ühendriigid mingil juhul alluda. See annaks otsemaid taktikalise edu Venemaale oma valimatut sekkumist Ida-Euroopa siseasjadesse suurendada.

Ma toon vaid mõned olulisemad viited Venemaa aktiivsuse kasvust Ida-Euroopa suunal:

1. Püüd takistada demokraatlikke reforme naabrite seas, eeskätt Gruusias ja Ukrainas.
2. Lihatüli Poolaga ning püüd Euroopa Liitu lõhestada.
3. Energiatarnete kasutamine poliitilisel eesmärgil (Ungari eemaldamine Nabuccost, meie sulustamine Läänemere gaasitrassiga, kontrolli püüdlemine Kesk-Aasia gaasitarnete üle jm)
4. Ajaloorelva valiv kasutamine naabrite, eeskätt Eesti ja Poola vastu.
5. Kübersõda Eesti vastu.
6. Venemaa osalemise külmutamine Euroopa tavarelvastusleppes.
7. Jäik vastuseis Kosovo staatuse määratlemisele.

Need on vaid esmapilgul silma jäävad arengud, mis kõik viitavad vaid sellele, et Kremli praegusele juhtkonnale justkui ohtliku viirushaigusena mõjuvat demokraatia ja vabadusvööndit oma piiridelt tagasi suruda.

Eesti president peaks samuti toetama Ühendriikide Senati hiljutist otsust NATO edasisest laienemisest, sealhulgas ka näiteks Gruusia liitumist kaitsealliansiga. Kui siin alluda mõnel pool Euroopas maad võtvale arvamusele, et me ei peaks Venemaad ärritama NATO lubamisega Ukrainasse või Gruusiasse, siis oleks see saatuslik järeleandmine Moskva geopoliitilistele ambitsioonidele. Ka meie liitumist NATOga saatsid ju samasugused virinad.

Sõnaga, Eesti presidendil on head võimalused oma eelseisval kohtumisel president Bushiga rääkida väga aktuaalsetel teemadel, mille edasised arengud võivad kõige otsesemal moel puudutada Eesti julgeoleku tulevikku.

PS: Olin hommikul siin Berliinis juba jõudnud loo postitada, kui lugesin tänasest Financial Times'ist USA senaatori John McCaini arvamuslugu Venemaast. Vabariiklaste üks presidendikandidaate McCain on tuntud kui Putini rezhiimi järjekindel kriitik, mistõttu ka see artikkel on ülimalt adekvaatse hoiaku ja heade ettepanekutega. Muide, ka eilses International Herald Tribune'is oli väga hea teemakohane kolumn John Vinocurilt. Praegu ei möödu tõesti päevagi, kui Venemaa välispoliitika agressiivsus ei leia kajastamist rahvusvahelises arvamusmeedias.