Araabia kevadest on saamas sügis
Märkamatult on kevadest saanud suvi ja suvest varsti sügis. Nii meil, kui meist veidi lõuna pool. Mõned kuud tagasi rääkis eeskätt läänemaailm vaimustunult Araabia kevadest. Suurest pöördest, mis sütitab demokraatliku reformiahela islamimaades. Julgesin siis kahelda nende arvamuses , kes tõmbasid rasvasemaid paralleele Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud muutustega Ida-Euroopas. Julgen seda teha tänagi. Mitte selle pärast, et ma ei usu või ei eelda Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide võimalusi edendada demokraatlikku ning vastutustundlikku valitsemisvormi, vaid eeskätt seetõttu, et kultuuriruumide erinevus ei luba eeldada meiega sarnast reformikava. Veelvähem kiireid muutusi üldse. Praegu Liibüas toimuv on vaieldamatult ajalooline. Enam kui 40 aastat kestnud kolonel Gaddafi võim on varisemas. Kuid kes tulevad asemele või mis juhtub pärast Muammar Gaddafit? Maailm teab sellest veel vähe, kuigi enam kui 30 riiki on juba tunnustanud Liibüa Ü