Minu küsimused presidendikandidaatidele

Eesti presidendivalimisteni on jäänud loetud päevad. Eeloleval esmaspäeval teeb Riigikogu oma otsuse. Valik on kahe kandidaadi vahel. Ilves või Tarand. Meie põhiseaduses sätestatu alusel on selge, et ühel nendest on tänase seisuga kindel edumaa. Kuid kõik otsustatakse ikkagi Riigikogus, 29. augustil. 

Erakondade demokraatlikult määratletud toetus ei tohiks kindlasti mõjutada presidendikandidaatide debatti. Paraku on just see viimane olnud siiani kuidagi konarlik, lohakas ning kohati isegi klounaadne. Kuidas on võimalik, et meie riigi presidendiks kandideerival poliitikul pole pakkuda isegi programmi. Jutt riigipea otsevalimisest ja ametiajast pole ju programm. See on formaalsus, mitte sisu.

Eesti on demokraatlik riik. Alles äsja mõtlesime läbi viimase 20 aasta rännaku. Seetõttu on enam kui paslik aeg vaadata julgemalt tulevikku. Presidendikandidaatide debatt on ju visioonide pakkumiseks suurepäraseks võimasluseks.

Ma usun, et seda lünka annab veel täita. Laupäevane debatt ETVs peaks minu lootustes keskenduma just eeskätt sisuteemadele ja vähem tsirkusele. Suur roll on siin nii kandidaatidel kui ka mõistagi ajakirjanikel. 

Palju on räägitud sellest, et meie  presidendil pole justkui võimu ega volitusi. Jah, Eesti on parlamentaarne, kuid samas ka tugeva kodanikuühiskonna poole pürgiv riik. Seepärast ei saa presidendi rolli kaugeltki alahinnata. President Lennart Meri julge visioonimeelsus ja rahvusvaheliste suhete peen tunnetamine seadis standardi, mille poole on alati intellektuaalselt põnev pürgida. See peaks innustama ka tänaseid kandidaate.

Ma ootaksin kandidaatidelt hästi argumenteeritud ning avatud perspektiiviga nägemust Eesti arengutest ja prioriteetidest. Ja seda nii sise- kui välispoliitikas. Me võime küll otsati rahul olla saavutatuga, kuid väga palju on veel teha. Mis on see nn suur vaade Eesti arengule? Kasvõi lähema viie aasta jooksul, parem kui kümnendi vältel? 

Riigikogu väliskomisjoni esimehena olen üllatunud, et presidendikandidaatide senises debatis on peaaegu puudunud välispoliitiline tahk. Dünaamiliselt muutuvas maailmas on aga küsimusi hulganisti. Vaid mõned näiteks. Mida arvavad kandidaadid Aasia esiletõusust ja Eesti positsioneerumisest selles osas? Kuidas me suhtume Palestiina iseseisvumistaotlustesse? Kas "Araabia kevad" on ikkagi võrreldav Berliini müüri langemisele järgnenud sündmustega Ida-Euroopas? Milliseid võimalusi näevad kandidaadid Eesti-Vene suhetes? Mis saab Euroopa Liidust, mis saab NATOst - millised on mõlemi suuremad väljakutsed? Kas ja kuidas peaksime toetama Afganistani? Mida peaks Euroopa Liit tegema, saavutamaks initsiatiivi suhetes idapartnerluse riikidega? Milline võiks olla Eesti esinduste võrgustik maailmas? Ja muidugi - kas me ikka mõistame täiel määral, mis on rahvuslikud huvid ja kuidas passib sinna sisse väärtuspõhine välispoliitika? Kas välispoliitika kujundamine ja elluviimine Eestis vajavad kohendamist?

Küsimusi on mõistagi veel, kuid isegi nendele vastamiseks kuluks ilmselt peaaegu terve laupäeva õhtu. Ma loodan, et mõnigi neist leiab vastuse. See oleks eeskätt kasuks Eestile. Ja ei teeks kindlasti paha ka kandidaatidele endile:)