Marko Mihkelsoni blogi

Äsja arutas kogu maailm pingsalt selle üle, mis on juhtunud Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-un’iga. Mõned spekuleerisid koguni, et noormees on surnud, mõned jällegi leidsid ta koroonavarjust Wonsani kuurortpalees. Igatahes said paljud teada, kes võiks olla Kimi järglane, kui peaks juhtuma halvim. Kui aga midagi sarnast peaks juhtuma Venemaa praeguse liidriga, siis kogu maailm oleks veelgi keerulisema mõistatuse ees. See paneb tahtmatult küsima, kas Venemaa pole täna kohati salapärasemgi kui Põhja-Korea?  Youtube’i tuntumaid Venemaa analüütikuid Valeri Solovei on mitu kuud väsimatult levitanud arvamust, et president Vladimir Putin on isiklikult vastakuti vääramatu jõuga. Mõistukõnes vihjab ta Putini tervisele, mis olevat ajakriitilise iseloomuga. Spekulatsioone Putini tervise üle on esitatud varemgi, kuid nagu autoritaarsetele riikidele kohane, on Kremli peremehe tervisenäidud kümne luku taga. Nii võimueliidis häid kontakte omav Solovei kui näiteks Putini kursusekaaslane KGB

Vähem kui 200 päeva enne USA presidendivalimisi näib olevat selge, et seekordseks peaküsimuseks  kujuneb ei miski muu kui Donald Trumpi sobivus jätkamaks  veel neli aastat Valges majas. Teiste sõnadega kujuneb presidendivalimistest omamoodi referendum, kus antakse hinnang ka sellele, kui hästi või halvasti on Trump hakkama saanud koroonapandeemiaga USAs. Kuigi Trump tegi kõik selleks, et oma sisepoliitilise lõhestamistaktikaga takistada endise asepresidendi Joe Bideni võimalusi tõusta demokraatide peakandidaadiks, see ebaõnnestus. See on Trumpi esimene minikaotus teel presidendivalimistele, sest just Bidenit on peetud vabariiklaste seas kõige tõsisemaks vastaseks. Üleriigilised arvamusküsitlused näitavad praegu Bidenile küll edu, kuid see pole ilmne. Aprilli esimesel poolel toetavad Bidenit keskmiselt 48 ja Trumpi 43 protsenti küsitletutest. Pealegi ei taga üleriigilised edunumbrid valimispäeval veel võitu. Ka Hillary Clinton sai 2016. aasta valimistel üle riigi ligi 3 mi

Kriisid, konfliktid ja sõjad on olnud ja paraku jäävad edaspidigi inimkonna arengu lahutamatuks osaks. Nad kerkivad esile justkui hoiatuste või teenäitajatena. Ükski raputus ei jää tagajärgedeta. Küsimus on vaid selles, kes, mida ja kuidas nendest murdehetkedest õpib.  Globaalse ulatusega kriisid, mis kiirendavad maailma jõujoonte muutumise protsessi, on geopoliitiliselt seismilisel alal asuvale Eestile ohtlikud, kuid samas pakuvad ka võimalusi. Viimase saja aasta jooksul on mõlemad maailmasõjad ja Nõukogude impeeriumi lagunemine toonud Eesti käekäigule pöördelise mõjuga tagajärgi. Kahel korral tähendas see meile vabaduse saavutamist, kolmas aga tõi sünge ja traagilise lämbumisperioodi Nõukogude rahvaste vanglas.   Kuigi Eesti valikuvõimalused on maailmapoliitika suurhoovustes triivides sageli piiratud, sõltub siiski väga palju ka meie enda visioonist ja julgusest sellele pühenduda.  President Lennart Meri ütles 2001. aasta 24. veebruaril:   “Me ei saa jõukat ja õnnelikku