PUTINIT KIMBUTAV VÄÄRAMATU JÕUD VENEMAAD VEEL EI MUUDA

Äsja arutas kogu maailm pingsalt selle üle, mis on juhtunud Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-un’iga. Mõned spekuleerisid koguni, et noormees on surnud, mõned jällegi leidsid ta koroonavarjust Wonsani kuurortpalees. Igatahes said paljud teada, kes võiks olla Kimi järglane, kui peaks juhtuma halvim. Kui aga midagi sarnast peaks juhtuma Venemaa praeguse liidriga, siis kogu maailm oleks veelgi keerulisema mõistatuse ees. See paneb tahtmatult küsima, kas Venemaa pole täna kohati salapärasemgi kui Põhja-Korea? 

Youtube’i tuntumaid Venemaa analüütikuid Valeri Solovei on mitu kuud väsimatult levitanud arvamust, et president Vladimir Putin on isiklikult vastakuti vääramatu jõuga. Mõistukõnes vihjab ta Putini tervisele, mis olevat ajakriitilise iseloomuga. Spekulatsioone Putini tervise üle on esitatud varemgi, kuid nagu autoritaarsetele riikidele kohane, on Kremli peremehe tervisenäidud kümne luku taga.

Nii võimueliidis häid kontakte omav Solovei kui näiteks Putini kursusekaaslane KGB akadeemia päevilt Juri Švets on vihjanud, et presidendi lähikonnas on käimas tõsine võimuvõitlus. Praeguseks USAs elav Švets koguni arvab, et eriteenistuste taustaga jõud võivad kaaluda Putini kõrvaldamist võimult. 

Sellele, et Vene võimu tipus on midagi küpsemas, vihjab kasvõi aasta algul palehigis ettevõetud põhiseaduse muutmine. Koroonapandeemia on küll Putini ja tema lähikonna plaane seganud, kuid võimu järjekordne konsolideerimine presidendivõimu tugevdamiseks läbi vastuoluliste konstitutsioonimuudatuste viiakse  varem või hiljem ellu. See ei tee aga kuidagi selgemaks võimujärgluse küsimuse. Venemaa tulevikku ei otsusta paraku ei rahvas ega fiktiivselt erakondade nimesid kandvad poliitilised grupeeringud. Autoritaarse naaberriigi suunamudijateks on pigem FSB tippnomenklatuur eesotsas Aleksander Bortnikovi (FSB juht alates 2008) ja Nikolai Patruševiga (juhtis FSBd pärast Putinit 1999-2008, alates 2008 presidendi julgeolekunõukogu sisuline juht). 

Paljud vaatlejad on viimasel ajal takerdunud Putini populaarsuse languse juurde. Tõsi, Levada uurimiskeskuse andmetel on Putini toetusnumbrid kukkunud 63 protsendile ehk 2013. aasta tasemele. See ei tähenda midagi muud kui niinimetatud “Ukraina efekti” kadumist ja ühiskonnas malbelt tunnetatavat stagnatsiooni. Koroonapandeemia muidugi lisab ühiskonnas rahulolematust, kuid vähemalt praegu ei pea Putin ise veel väga muretsema. Levada hinnangul on endiselt rohkem neid (48 protsenti), kes peavad riigi arengukurssi õigeks. 

Venemaa on hetkel palju paremini valmis naftahindade dramaatilist langust taluma kui kahel varasemal korral. Saudi Araabia 1985. aasta augustis tehtud otsus naftatoodangut järsult suurendada viis välisvaluutast sõltunud Nõukogude Liidu majanduse kuristiku äärele. 1998. aastal kukutasid Aasia finantskriis ja alla 10 dollari vajunud naftahind Venemaa uude sügavikku, mille tulemusel haaras riigis võimu endise KGB ohvitserkond. 

Kuigi Venemaale ennustatakse sellel aastal enam 5-protsendilist majanduslangust, lubavad viimase paarikümne aastaga kogutud reservid pehmemat maandumist. Märtsis olid Venemaa valuutareservid 563 miljardit dollarit, mida on peaaegu kaks korda rohkem kui Ukraina sõja algusaegadel kuus aastat tagasi. Võrreldes 1998. aastaga on olukord viiskümmend korda parem. Sama kehtib kullavarude kohta. Venemaal on selle aasta alguse seisuga üle 2200 tonni kulda, mida on neli korda rohkem kui 1998. aastal. 

Ometi on ka selliste reservide juures koroonapandeemiast räsitud maailmamajanduse võimalik sügav kukkumine Venemaale tõsiseks ohumärgiks. Põhjus seisneb eeskätt Venemaa majanduse püsivalt suures sõltuvuses energiasektorist. Ainuüksi naftatoodang moodustab Venemaa koguekspordist 53 protsenti ja riigi eelarvetuludest 42 protsenti. 

Globaalne nõudlus nafta järele on viimase kahe kuuga kukkunud kolmandiku, mis on viinud musta kulla hinna ületootmise tingimustes pikemasse turbulentsi. Venemaa selle aasta riigieelarve arvestab nafta keskmist hinda 42 dollariga. Analüütikute hinnangul jääb aga nafta hind selle aasta lõpuni alla 40 dollari barrelilt. See sunnib Kremlit oma kulutusi piirama ja Putin peab esialgu unustama aasta alguses rahvale lubatud sotsiaalsed programmid. Ilmselt loodetakse Moskvas, et raskusi hästi taluv elanikkond andestab võimudele sellelgi korral. Pole välistatud, et lisaks Teise maailmasõja võidupasunatele üritatakse rahva mobiliseerimiseks kasutada veel mõnda efektset sammu. Kui aga keegi soovib häält teha, saadetakse tänavatele rahvuskaart.  

Venemaa rahvusvahelistes ambitsioonides pole mingit märki tagasitõmbumisest. Sõda Ukrainas jätkub ning topeltkodakondsuse lubamine vihjab pigem Kremli kasvavale ambitsioonile taastada Vene impeerium. Siin peaksid eriti valvel olema Valgevene ja Ukraina. Süürias ja Liibüas täidab Moskva püüdlikult vaakumit, mis on sinna tekkinud Lääne taandumisest. Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suunal annab Venemaa lakkamatut propagandatuld. Globaalset eriolukorda kasutades püütakse vabaneda sanktsioonidest ning meelitada ÜRO julgeolekunõukogu alalisi liikmeid maailma ümber jagama. 

Seega on kõik endine. Venemaa on oma pika ajaloo vältel suutnud saavutada üllatavalt suure residentsuse globaalsete raputuste suhtes, mis on küll mõjutanud Kremli valikuid, kahandanud aegajalt riigi piire, kuid pole siiani suutnud muuta selle kontinentaalse impeeriumi autoritaarset ja välispoliitiliselt ekspansionistlikku iseloomu. 

Aga ikkagi. Kui Putinit enam poleks, siis kes on uus Putin? 

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 3. mail 2020.