Venemaa suurendab Euroopa solidaarsust
Kui keegi vääriks erilist tänu Euroopa Liidu ühtsuse kasvatamisel, siis on selleks Venemaa ning tema president, maailma ainus demokraat (muidugi tema enda arvates) Vladimir Putin. Pane või ausammas selliste teenete eest:):(Tõepoolest, viimase paari aasta jooksul on Venemaa kasvav läänevastasus surunud ka kõige illusoorsemaid Euroopa liidreid ja liikmesmaid arusaamisele, et vaid ühtsema ja järjekindlama hoiakuga võiks Euroopa Liit Venemaa segasevõitu ambitsioonikust tõrjuda ehk taltsutada.
Kui veel mõned aastad tagasi oli Euroopa Liidu ühtne välispoliitiline hoiak eeskätt Venemaa suunal suuresti soovmõtlemine (Schröderi ja Berlusconi eelistasid varjamatult nn küünarnukipoliitikal), siis täna räägivad sisuliselt kõik Euroopa riigid ühispoliitikast kui ainukesest töötavast instrumendist Venemaa suunal. Iseenesest on mõistetav, et kasvav välissurve ei jäta Euroopale endale valikuid - globaalkonkurentsis püsimiseks ning julgeoleku tagamiseks tuleb rohkem koonduda.
Moskvas ollakse ilmselgelt hämmingus. Mida tähendab see solidaarsus? Kas nüüdsest on "jaga ja valitse poliitika" Euroopa suunal läbi kukkumas? Samas ei ole erilisi märke näha, et Venemaa kujunenud olukorras oma taktikat (19. sajandist tuntud mõjusfääride poliitika) muudaks. Isegi, kui Poola suunal lõpetatakse "lihasurve", ei taganeta nähtavasti lootusest Euroopat lõhestada. Kosovo staatuse küsimus ning raketitõrjesüsteemid on siis peateemadeks, mida Moskva hetkel püüab enda huvides rakendada.
Homme-ülehomme peetakse Tokyos (kuhu just ise teel olen) üks huvitav konverents, kus kõne all on Venemaa naabrite kogemused suhtlemisel Moskvaga. Saab päris põnev kogeda, milline on see vaade tänasele Venemaale Jaapanist vaadatuna.
Kommentaarid
- eelmise aasta novembris organiseeris ühe siinse riikliku ülikooli vene uuringute instituut analoogse konverentsi Vene Föderatsiooni ja Aasia riikide suheteperspektiividest
- Jaapani esindajalt jäi kõlama mõte, et kuni Venemaaga Kaug-Ida energiakoostöö toimib (naftaimport), ei peeta territoriaalseid probleeme (Kuriili saared) riikidevahelise koostöö takituseks
- sama mõte kõlas Lõuna-Korea poolt (2000. a leping Tatarstanneftiga suurusjärgus 3 miljardit USD on üsnagi veenev argument)
- peaks meiegi oma 'Sampo' Eestis leidma, võiksime rahulikumalt piiri- ja ajaloolised väärtusküsimused (nt 26. aprilli sündmuste valguses) poliitikutele usaldada, leides tuge ja koostööd majandusest
- kõike paremat Nipponi-reisiks! ootame huviga uudiseid
kui esimene loob igale maailma riigile ja organisatsioonile tugeva vastase, siis senine olek ja käitumine/tegevus on olnud vägagi skisofreeniline ja nõrk.
loodan vaid, et see ühtne jõud EL ikka koos püsib ja venemaa ees kildudeks ei purune nagu kristallvaas.
Selline lause toob ainult ühe kavala mõtte:)
aga tõsiselt ... nende Venemaa-nägemuses paistab olevat palju enam stolist rahu ja pika-ajalist kalkulatsiooni, kui Euroopa poolel näikse olevat. kuid samas - nii võib ka ainult tunduda.
Nii tegijaid kui talujaid.
Ümber-sõnastades klassikuid, "tahaks tavalise riigi moodi elada - kas siis kuidagi ei saa?!"