EESTI VÄLISPOLIITIKA HETKESEISUST

Läinud suvel avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. See on pühendatud rohkem kui 75 000 Eesti inimesele, kes mõrvati, vangistati või küüditati karmidel saatuseaastatel 1940-1991. Vaikides võime sinna lisada ka need enam kui 600 punase terrori ohvrit, kes kaotasid enamlaste käe läbi elu juba Vabadussõja päevil või Nõukogude Liidu poolt korraldatud 1924. aasta detsembrimässus. 

Me võtsime selle suurepäraselt õnnestunud memoriaali kohe omaks ja tegime seda harvanähtavas üksmeeles. Tuhandete hukkunute vaikivad nimed mustal kivil ei jäta puudutamata kedagi, kellele on kallis iseseisev Eesti Vabariik.

Sellel memoriaalil on korraga mitu tähendust. Üks nendest puudutab vahetult ka meie tänast arutelu Eesti kohast maailmas. Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti julgeolek ja iseseisvus nõuavad meilt iga päev sõna otseses mõttes hoolt ja armastust. Meie kohus on teha kõik endast oleneva, et mitte kunagi enam ei peaks Eesti inimesed kannatama võõra võimu ikke all.

Septembris külastasime väliskomisjoni delegatsiooniga Ida-Ukrainat. Pilt, mis meile rindejoone lähistel avanes, oli masendav. Juba viiendat aastat kestev sõda pole tegelikult päevakski vaibunud. Selles on oma elu kaotanud enam kui 10 000 inimest.  

Hoiatav on ka asjaolu, et paljudel eurooplastel kipub ununema või pole nad üldse teadlikudki sellest, et Euroopas käib sõda.  Isegi Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherini ei ole kordagi pidanud oluliseks Ida-Ukrainat külastada ja seeläbi kontinendi rahu kõige enam ohustavale probleemile tähelepanu juhtida. 

Eestis teatakse hästi, kui palju on nii meie kui kogu Euroopa tuleviku jaoks kaalul Ukrainas. Detsembri alguses tegi Riigikogu avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks seoses Kertši väinas toimunud agressiooniga.  Oma avalduses rõhutasime, et “ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on Venemaa poolt Ukraina vastu suunatud agressiooni lõpetamine”. 

Saja-aastane Eesti Vabariik on parim näide sellest, kuidas maailma suured muutused mõjutavad ühe väikese riigi ja rahva teed ajas ja ruumis.Meie ajaloo kõik saatuslikud hetked on olnud seotud rahvusvaheliste vapustustega. Olgu need siis suured sõjad Euroopas või Nõukogude impeeriumi varisemine – kõik need on pannud proovile Eesti välispoliitilise suutlikkuse ja liidrite oskuse teha keerulistes oludes õigeid valikuid. 

Riigikogu debattides oleme viimastel aastatel üha rohkem rääkinud sellest, milliseid väljakutseid esitab Eesti välispoliitikale meie silme all toimuv maailma suur muutumine. Erandiks pole ka tänane arutelu. 

Näib, et Teise maailmasõja võitjate eestvedamisel kehtestatud reeglid ja põhimõtted kipuvad üha enam ajale jalgu jääma. Praegu ei ole aga kindlat vastust küsimusele, kas ollakse valmis tunnistama ebakõlasid ja suurte konfliktideta tegema korrektuure maailmakorralduses, mis võimaldaks arvestada suurriikide ambitsioone ja leida lahendusi globaalsetele probleemidele.Eestile on oluline, et murdeajastu maailmas püsiksid suurriikide ambitsioonide ohjeldamisel esikohal rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid ja põhimõtted. 

Meie jaoks on eksistentsiaalselt tähtis, et ühtse Euroopa idee elaks üle nii Brexiti kui ka eeldatavalt kasvava surve euroskeptiliste populistide poolt. Tihedat koostööd tegevale ja tugevat ühisosa omavale rahvusriikide Euroopa Liidule lihtsalt ei ole alternatiivi ajal kui Venemaa püüab sõjajõudu kasutades laiendada oma piire ja Hiina eesmärgiks on kujuneda globaalseks liidriks. 

Kevadel tähistab NATO oma 70. sünnipäeva. Euroopas valitsev rahu üksnes kinnitab, kui olulist rolli mängib ka tänapäeva maailmas Washingtoni leping ja selle artikkel 5. kollektiivkaitse tähendus ei ole muutunud ja Eesti pühendumus ühtse väärtus- ja liitlasruumi hoidmisele on meie välispoliitika keskne küsimus. 

Paraku tuleb tõdeda, et esimest korda peale Teist maailmasõda on Lääne liitlasruumis märgata ohtlikke kõhklusi ja pingeid, mis võivad halvimal juhul viia atlandiülese koostöö hääbumiseni või koguni NATO lagunemiseni. Kuigi NATO liikmesriigid on kasvatamas oma kaitsekulutusi, häirivad ladusamat koostööd pinged diplomaatilistes suhetes. Nende hulka võiks näidetena arvata viimastel nädalatel Prantsusmaa ja Itaalia vahel tekkinud lahkhelid, püsiv pingete foon Türgi-USA suhetes, eurooplaste unistused strateegilisest autonoomiast või ka USA presidendi Donald Trumpi väidetavad mõttemängud NATOst väljatõmbumise üle. 

NATO ajalugu on varemgi näinud oma liikmete vahelisi pingeid, kuid ikka on peale jäänud tahe säilitada väliseid julgeolekuohte edukalt heidutav kollektiivkaitsepõhimõte. Ka nüüd, kui NATO on Põhja-Makedoonia näol taas laienemas, ei ole globaalselt oma suhtelist mõju kaotaval läänemaailmal arukas hästitoimivat kaitseallianssi lõhkuda. 

Pigem peaksid Euroopa ja Ameerika liidrid heitma kõrvale personaalsed solvumised ja  töötama liitlassuhete tugevdamise nimel, kasvatama heidutust NATO idatiival ning taaselustama kaubanduskõnelused atlandiülese vabaturu loomiseks.  

Euroopa Liidu edu vabakaubanduslepete sõlmimisel ning nende positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele kinnitab, et selle abil on võimalik anda uus hoog rahvusvahelisele kaubandusele. 1. veebruaril jõustunud Euroopa Liidu ja Jaapani vaheline vabakaubanduslepe on järjekordne ajalooline tähis selles uute kaubandusreeglite maailmas. Eesti ettevõtjatel on nendest arengutest üksnes võita. 

Rahvusvahelistes suhetes toimuv dünaamika nõuab Eesti välisteenistuselt pidevat professionaalsuse tõstmist ja riigilt suurema ressursi suunamist diplomaatiasse kui meie rahvuslike huvide kaitsmise eesliinile. 

Riigikogu väliskomisjon pidas alates eelmise aasta jaanuarist kokku 30 erinevat kuulamist, mille käigus vaagiti Eesti välisteenistuse hetkeolukorda ja uuriti, mida täiendavat peaks tegema diplomaatilise võimekuse tugevdamiseks. Kuulamiste raames telliti Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt vastavasisuline analüüs, mida tutvustati avalikkusele eelmise kuu lõpul Riigikogus toimunud seminaril. 

Meie arutelud olid teadlikult ajatatud kahasse välispoliitika arengukava koostamisega välisministeeriumis. Nii on juba praegu jõudnud mitmed väliskomisjonis käsitlemist leidnud teemad täitevvõimu töölauale, nagu näiteks aukonsulite strateegia koostamine või äridiplomaatia valdkonnas tehtud otsused.

Lubage mul siinkohal välja tuua viis kõige olulisemat teemaderingi järeldustest ja soovitustest valitsusele, mis koorusid väliskomisjoni kuulamistelt ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüüsist.

Esitekspeaks Eesti välispoliitika kujundamine ja elluviimine muutuma senisest eesmärgipärasemaks. Pärast eelseisvaid parlamendivalimisi ametisse asuv uus koalitsioonivalitsus võiks välispoliitika arengukava rakendamiseks kasutusele võtta iga kahe aasta tagant uuendatava tegevuskava. See võiks sisaldada mõõdetavaid välispoliitilisi eesmärke igas riigile elulise tähtsusega valdkonnas.   

Teisekstuleks lõpetada välismajanduspoliitika ja äridiplomaatia killustatus ning koondada vastavad valitsusasutused ja toetusmeetmed ühe poliitilise juhtimise alla. Üheks võimaluseks siin on väliskaubandusministri ametikoha loomine  välisministeeriumis. Viimase alluvuses võiks asuda ka arengukoostöö valdkond. 

Kolmandaks. Välisteenistus on tugev, professionaalne ja ambitsioonikas siis, kui diplomaadid ise on motiveeritud ja nende tööks vajalikud tugiteenused hästi hallatud. See eeldab professionaalset personalijuhtimist ja diplomaatide karjääri paremat planeerimist. Karjääridiplomaatia on Eestis ennast kõigiti õigustanud ja nii peab see ka jääma. Samas võiks välisteenistus olla avatum nendele erivaldkondade  professionaalidele, keda saaks roteeruvalt kaasata avaliku sektori sisese konkursiga. Miks mitte  võimaldada ajutine sisenemine välisteenistusse ka kvalifikatsiooninõudeid täitvatele erasektori esindajatele. 

Neljandaks, aktiivse välispoliitika elluviimiseks on vaja tegevuste paremat eelarvestamist ja stabiilse rahastamise tagamiseks poliitilist kokkulepet. Välisministeeriumi eelarve osa riigieelarves võiks olla ühe protsendi ringis või umbes 0,35 protsenti SKPst. Viimastel aastatel on siin pigem toimunud suhtarvudes rahastamise vähenemine. 

Ja lõpuks, viiendaks,tuleks pidevalt tugevdada ja kaasajastada välisministeeriumi strateegilist kommunikatsiooni nii avalikus diplomaatias kui ka välispoliitiliste otsuste riigisiseses selgitamises. 

Välisteenistuse tugevdamine on möödapääsmatu, kui Eesti soovib olla rahvusvaheliselt ambitsioonikas oma julgeoleku- ja majandushuvide kaitsmisel. Riigikogu väliskomisjon andis igatahes oma panuse kitsaskohtade teadvustamiseks ning suurema poliitilise ühisosa leidmiseks. Nüüd on järg juba valitsuse käes.

Riigikogu väliskomisjoni töö keskmes oli viimasel aastal veel teinegi oluline raport – “Valmisolek tõrjuda valimistesse sekkumist lääneriikide näitel”, mille eestvedajaks oli komisjoni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus. 

Mõjutustegevuse ja desinformatsiooni rakendamine välispoliitiliste tööriistadena on pika  ajalooga. Eriti vilunud on selles valdkonnas meie naaberriigi Venemaa eriteenistused, kelle katkematud kogemused ulatuvad juba sajandi taha.  

Desinformatsiooni kui taktikalise mõjutusrelva kasutuselevõtt sai selgemad piirid juba 1923. aastal, kui GPU asejuht Józef Unszlicht kutsus aktiivsete luureoperatsioonide läbiviimiseks ellu spetsiaalse desinformatsiooni üksuse. Unszlicht nägi desinformatsioonis suurepärast võimalust teha Lääne avatud ühiskondades edukaid pettemanöövreid ja mõjutustegevust.

Desinformatsioon kui edukas mõjutusvahend jõudis uuele tasemele eriti KGB direktori Juri Andropovi ajal alates 1960. aastate lõpust. Andropov on ise öelnud, et “desinformatsioon on kui kokaiin. Kui sa nuusutad seda korra või kaks, ei pruugi see muuta su elu. Kui sa näed seda aga iga päev, muudab see sinu sõltuvaks, sinust saab teine inimene.”

Kõige olulisem on mõista, et Nõukogude Liidu lagunemisega ei muutunud midagi. KGB küll reorganiseeriti ja tükeldati, kuid laias laastus jäid ülesanded sarnasteks varasemaga. Umbusk Lääne väärtus- ja julgeolekuruumi jäi püsima.  

Näiteks 2007. aastal ilmunud raamatus Comrade Javab kirjanik Pete Earley Venemaa kõrge ÜRO juurest 2000. aastal ülehüpanud luuretöötaja Sergei Tretjakovi loo kaudu, kuidas Moskva jätkas aktiivset spionaaži ning mõjutustegevust USA vastu ka kõige sõbralikumatel 1990. aastatel.

Raamatus ütleb Tretjakov muuhulgas mõtlemapanevalt: “Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab USAd hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB Külma sõja ajal”.

Ma peatusin veidi pikemalt desinformatsiooni rakendamise ajalool selleks, et hajutada kahtlusi, justkui püüaks väliskomisjon oma raportiga suukorvistada valitsuse või parlamendi suhtes kriitilist arvamust. Meie töö eesmärgiks oli eeskätt osundada nendele lünkadele meie igapäevases infotarbimise praktikas, seadusandluses või ka rahvusvahelises koostöös, mis võimaldavad vaenulikul mõjutustegevusel lihtsamini jõuda oma eesmärgini. 

Tegemist on tõsise ja kasvava ohuga avatud ühiskondadele nagu Eesti. Sotsiaalmeedia ajastul on mõjutustegevus võtnud ulatuse, millist pole varem keegi kogenud. 

Esimeseks lähtekohaks ühiskonna psühholoogilise turvavõrgu tugevdamisel on teadlikkuse kasvatamine mõjutustegevusest ja selleks kasutatavatest vahenditest, millise eesmärgi ka raport saavutas. Nüüd on oluline teemaga jätkata juba uue Riigikogu koosseisus ja leida olemasolevate lünkade täitmiseks kas seadusandlikke lahendusi või juurutada lihtsalt paremaid praktikaid. 

Kas meie välispoliitika on ikka piisavalt demokraatlik? Nii küsis Eesti Välispoliitika Instituudi teadur Piret Kuusik väliskomisjoni hiljutisel seminaril. Ta pidas eeskätt silmas kogemust, mille me kõik omandasime eelmisel aastal seoses rändekompakti aruteludega. 

Lahkuva valitsuse viimaste nädalate tegevust jälgides tekib aga tõesti väike segadus, kuidas meil täidesaatva võimu poolt ikkagi välispoliitikat ellu viiakse. Avalikkuse ees toimuvad kummalised vaidlused justiitsministri ja välisministri vahel, mis võiksid jääda valitsuse laua taha. Praegu jääb mulje, et Jüri Ratase valitsusel on korraga mitu välispoliitikat.

Ma võin kinnitada, et Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses alati seadnud keskmesse avatud ja demokraatliku debati kõigi meile oluliste välispoliitiliste teemade üle. Parlamendi roll välispoliitika kujundamisel on väga oluline, sest just nii on võimalik Eesti inimestele kõige paremal moel lahti seletada, miks me just selliseid valikuid teeme.

Tugeva ühisosa leidmine Eesti välispoliitika kujundamisel ei tähenda, et erakondadel ei oleks erinevaid arvamusi üksikküsimustes. Samas on siiani Eesti välispoliitikas domineerinud järjepidevusele, usaldusele ja etteaimatavusele rõhuv hoiak. See on toonud meile edu ja nii peab see jääma ka edaspidi.

Kõne Riigikogu välispoliitika debatil 12.02.19.