DIALOOG VENEMAAGA - VÄLTIMATULT VÕIMATU MISSIOON

Kes ei tahaks Venemaaga vastastikku lugupidavaid ja kasutoovaid suhteid? Kes ei sooviks näha Venemaad vastutustundliku ja oma kohuseid täitva jõuna globaalsete probleemide lahendamisel. Eesti on siin kindlasti esimeste seas. Kuid millisest Venemaast me ikkagi räägime ja kas dialoog on ainus tee soovitu suunas? 

Lääneriikide liidrid on viimasel ajal seoses Venemaaga võtnud taas korduvkasutusse mõiste “dialoog”. Isegi Eesti president Kersti Kaljulaid põhjendas oma kevadist kohtumist Moskvas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga kui loomulikku dialoogi kahe naaberriigi juhtide vahel. 

Soome president Sauli Niinistö kohtub Putiniga regulaarselt ning Prantsusmaa president Emmanuel Macron on veendunud, et Venemaa Euroopast eemale tõukamine oleks suur strateegiline viga. USA president Donald Trump tegi G7 tippkohtumisel Biarritzis juba teist aastat järjest katset kutsuda Venemaa laua taha tagasi. 

Dialoogi rõhutamine on läänelikule kultuuriruumile üdini omane. See peegeldab ühe poole valmisolekut kuulata vastaspoolt ja otsida läbi vestluse kokkupuutepunkte. Dialoog diplomaatias on vastand ultimaatumite keelele. Dialoogi tulemus peaks olema lepe või kompromiss, kuidas jõuda punktist A punkti B nii, et mõlemad pooled näevad selles võitu. Dialoog on tee võit-võit lahenduseni, mis on omane sellistele diplomaatilistele suhetele, kus peale peaks jääma eeskätt sõna, mitte jõud.  

Siit algavadki esimesed probleemid, kui tõstatub küsimus dialoogist Venemaaga. Kompromisse ehk mõlema poole järeleandmisi eeldav dialoog on nullsumma mängu harrastavale Vene diplomaatiale täielik tabu või üksnes ajutine sundolukord. Näiteks oli Tartu rahu sarnaselt Brest-Litovski leppega Nõukogude Venemaale üksnes hädavajalik sundseis, millest taanduti esimesel võimalusel ja mida keeldutakse siiamaani hindamast Eesti-Vene suhete ühe nurgakivina. Siia võib tuua veel kümneid näiteid viimasest sajast aastast, kus Venemaa on sõlmitud leppeid rikkunud. 1987. aastal sõlmitud lühi- ja keskmaarakettide keelustamise leppe (INF) rikkumine on siin üks viimastest näidetest.  Isegi Venemaa enda põhiseadus on võimudele pettemanöövriks või infooperatsiooniks, millega luuakse nii kodus kui välismaal manipulatsiooniks mugavat paralleelreaalsust.   

Ma ei hakka näiteid kaugelt otsima. Eesti-Vene suhetes on viimasel paaril aastakümnel mänginud arvestatavat rolli parlamentide vaheline suhtlus. Kogu selle aja on keskseks küsimuseks olnud piirilepingutega seonduv, mis on kahe riigi suhetes suurim lahendamata küsimus alates Vene vägede lahkumisest Eestist 1994. aastal. Iga kord, kui oleme liikunud dialoogile rõhudes lahenduste suunas, on see takerdunud Vene poole tegude või tahtmatuse tõttu. Viimane kord, kui Riigikogu väliskomisjon pidas Vene kolleegidega kõnelusi, oli 2014. aasta veebruaris vahetult enne agressiooni algust Ukraina vastu. 

Just Ukraina territooriumi osaline okupeerimine, Krimmi annekteerimine ja tuhandete inimeste hukkumine on olnud peamiseks takistavaks teguriks, miks rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja suveräänsete riikide territoriaalset terviklikkust austavad lääneriigid on sanktsioneerinud Venemaa tegevuse ning vältinud tavapäraste (business as usual) suhete taastamist. 2015. aastal otsustasid Euroopa Liidu liikmesriigid, et Venemaaga ei pöörduta suhete normaliseerimise juurde enne tagasi, kui Moskva pole lõpetanud agressiooni Ukraina vastu ega asunud Minski lepete täitmisele. Gruusia kogemus oli kõigil värskelt meeles.

Viis aastat on pikk aeg. Demokraatlike riikide poliitikas on see terve igavik. Valimiste võitmiseks on vaja tulemusi. Prantsusmaal on Venemaaga läbi aegade olnud pigem teineteist sümpatiseerivad hoiakud. Suhted Venemaaga omavad Pariisi debattides sisepoliitilist kaalu. Võib-olla isegi rohkem kui Saksamaal. Macron ilmselt tunnetab, et 2022. aasta presidendivalimiste eel tuleb tal  Marine Le Peni võitmiseks näidata liidriomadusi tõstes Prantsusmaa vähemalt Euroopa juhtivaks jõuks. 

Eelmiste presidendivalimiste ajal ilmunud raamatus “Revolutsioon” kirjutas Macron, et “Prantsusmaa peab taastama erilise ja iseseisva positsiooni , mis võimaldaks tal teistega astuda konstruktiivsesse dialoogi”. Rõhutades kõige olulisemana suhteid Saksamaaga ei jäta Macron ka Venemaad kõrvale. “Milliseid suhteid tahame venelastega, meie kaaseurooplastega? Kas me tahame minna tagasi seitsekümmend aastat väldanud konfliktide režiimi juurde, nagu meil oli Külma sõja ajal,” küsis Macron ja vastas, et “töötab intensiivse ja ausa dialoogi nimel Venemaaga”. Macroni meelest on Venemaad eeskätt vaja võitluses terrorismiga ning energiavaldkonnas. 

Macron käib oma sõnade järgi. Brexit ja Merkeli lahkumine annavad talle hea võimaluse Euroopa lipp kõige kõrgemale tõsta. Venemaa suunal on ta viimased kuud järjekindlalt töötanud pingelõdvenduse nimel. Esimene samm oli küll edukas, kuid tekitas palju küsimusi. Macroni peetakse peamiseks tagant tõukajaks Venemaa õiguste täielikul taastamisel Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) läinud suvel. Seda tehti ilma ühegi eeltingimuseta ajal, kui Venemaa jätkab sõjategevust Ukraina vastu.

Huvitav oleks teada, kui palju mõjutab Macroni nõunike tegevust näiteks mälestus Nõukogude Liidu kunagise liidri Mihhail Gorbatšovi kõnest 6. juulist 1989, mille ta pidas sealsamas Strasbourgis ENPA istungil. Gorbatšov rääkis siis lääneeurooplastele mekk moka peale määrides ühtsest piirideta Euroopa kodust, mõeldes taustal, et NATO kaob peagi unustusse ja Nõukogude Liit säilitab mõju Kesk- ja Ida-Euroopa üle.  Gorbatšov rääkis toona neljast elemendist, millele ühtne Euroopa kodu peaks põhinema: heidutuse asemel vaoshoitusel põhinev kollektiivne julgeolek (OSCE baasil), täielik majanduslik integratsioon, keskkonnakaitse ja inimõiguste kaitse. Loomulikult oli Gorbatšovi eesmärgiks luua eeltingimusi Moskva mõju säilitamiseks ja hoopiski tugevdamiseks Ida-Euroopa revolutsioonide eelõhtul.

Igatahes räägib Macron täna tõsimeeli ühtsest ruumist Lissabonist Vladivostokini. Esinedes augusti lõpul Prantsusmaa suursaadikutele ütles ta, et Venemaa sundimine isolatsiooni või liitu Hiinaga ei oleks meie huvides ja jätkas, et “Euroopa kontinent ei saa kunagi stabiilseks, ei ole kunagi turvaline, kui me ei rahusta ja ei klaari oma suhteid Venemaaga.”

Huvitav loogika – Venemaa ründab, tapab, okupeerib ja annekteerib Euroopa riigi teeritooriumi, aga Venemaa eemaletõukamises on süüdi ikka Euroopa. Macron ei taha uut Külma sõda, kuid see ju käib ilma tema tahtmiseta. Lääneriikide ja Putini Venemaa strateegilised eesmärgid on kahjuks praegu ühildamatud. Kui Lääs elab NATO-Vene alusleppe vaimus, kus kinnitatakse vastastikkust austust ja lugupidamist, siis Venemaa eesmärk on NATO lammutada ja luua Euroopas uus julgeolekuarhitektuur. Umbes samal alusel, nagu seda pakkus kunagi KGB analüütikute ettekirjutuse alusel Gorbatšov.

Millise Venemaaga Macron ikkagi soovib rahu ja klaaritud suhteid? Kas Venemaaga, kes soovib kogu Euroopat oma mõju alla saada, kes vilistab rahvusvahelisele õigusele ja oma enda põhiseadusele, kes tahab endise impeeriumi alasid tagasi vallutada või nukuvalitsusi ametisse sokutada? Või ikka Venemaaga, kes ei pea sõda naabrite vastu ega korralda füüsilist ja mentaalset terrorit oma enda inimeste vastu, kes hoolib oma rahvusvahelistest kohustustes ja rakendab oma riigi rikkusi kodanike heaolu kasvatamiseks. 

Praegune Venemaa elab kahjuks endiselt enamlaste riigipöörde kammitsais. Käsitlus Euroopast ja läänemaailmast ei ole saja aasta jooksul muutunud. Nii nagu demokraatlik Lääs oli peavaenlane Nõukogude Liidule, nii on Lääs seda ka praeguse Venemaa juhtkonna silmis. Täpselt nagu 1924. aastal taheti üle joosta Eesti valitsust, nii taheti 2016. aastal NATO laienemise peatamiseks teha Montenegros. Nii nagu 1940. aastal tapeti Mehhikos Lev Trotski, nii tapeti 2006. aastal Londonis Aleksander Litvinenko. Nii nagu 1983. aastal lasti Kaug-Idas alla Lõuna-Korea reisilennuk, nii lasti 2014. aastal Ida-Ukraina kohal alla Malaisia reisilennuk. Nii nagu 1940. aastal okupeeriti ja annekteeriti Balti riigid, nii tehti sama Ukrainale kuuluva Krimmiga 2014. aastal. Nii nagu hävitati oma enda kodanikke 1918. aastast vallandunud erinevates terrorilainetes, nii on neid tapetud Tšetšeenia sõdades ja terroritõrje hoolimatutes operatsioonides. Nii nagu Nõukogude ajal pioneere, nii kasvatatakse täna Venemaal Noorsoo Armee liikmeid (hetkel üle poole miljoni liikme vanuses 8-18 aastat) Lääne liberaalset demokraatiat vihkava pseudopatriotismi vaimus. Nii nagu Stalini ajal, nii ka nüüd väänatakse ajalugu oma kuritegude õigustamiseks. Nii nagu Nõukogude ajal, nii ka nüüd puudub rahval demokraatlik otsustusvabadus. Seda võrdlevat loetelu võib veel pikalt jätkata. 

Lääneriikides kipub levima ohtlik arvamus, et Venemaa agressiooni jätkumises  Ukraina vastu on olnud süüdi endise Ukraina presidendi jäikus. Eeldatakse, et Zelenskõiga on nüüd võimalik edasi liikuda. Vangide vahetus on sammuks Venemaa poolt hoolikalt kontrollitud Normandia formaadi uueks rahukohtumiseks. Isegi kui Kiiev otsustaks mingil ime kombel rahulduda Donbassi autonoomiaga (loe Moskva kontrolli alla andmisega), on see üksnes Venemaa agressiivse välispoliitika järjekordseks võiduks ning sobiv hingetõmbepaus uute vallutuste ettevalmistamiseks. Ukrainale tähendaks see aga ukse sulgumist teel NATOsse ja Euroopa Liitu. Loodetavasti ei oma Macron tagataskus just sellist pakkumist Putinile. 

Soov üksteise võidu Moskvat väisata ja dialoogi pidada on Venemaale kinnitanud, et Läänel puudub selgroog ning võitja on see, kes oskab mitte sõna, vaid jõudu paremini kasutada. Rahvusvaheliselt on Eestile ja teistele Balti riikidele kujunemas keeruline ajalõik, kus peame olema diplomaatilises käitumises võimalikult targad, et mitte ennast ühel hetkel avastada väga ohtlikus isolatsioonis. Töötada tuleb kõigi liitlastega, et vältida Jalta lepete vaimu tagasitulekut tänasesse Euroopasse. Dialoog Putini Venemaaga on väga keeruline, kuid mitte täiesti võimatu. Selle eelduseks on aga Lääne usutav heidutus ja oma väärtusruumi kaitsmine. Ukrainale Euroopa Liidu perspektiivi lubamine oleks üks samm paljudest.

Arvamus ilmus kuukirjas Keskus, september 2019.