MAAILMASÕJA VÕIMALIKKUSEST TUUMASÕDA PIDAMATA
Kui ma hiljuti Ukraina rindepiirkonnas käisin, tunnetasin vabadussõja võitlejatega rääkides korraga nii nende kurnatust kui alistamatut võidutahet. Ukraina elab, võitleb ja loodab vaba maailma püsivale abile. Kuid samas on vastas Venemaa oma lämmatada püüdva kurjuse ja kurnamisega, kes naudib tuumariigi näiliku puutumatuse staatust ja loodab, et Lääs suure sõja hirmus väsib. Aktiviseerunud on ka Hiina, kes pakub oma rahuplaani, millega ilmselt püütakse luua eeldusi Taiwani jõuga haaramiseks.
Äsjane Müncheni julgeolekukonverents jättis kahetised tunded. Võrreldes 2007. aastaga, kui Vladimir Putin kuulutas Baierimaa pealinnas peetud kõnes läbi ridade välja hübriidsõja USA ülemvõimu vastu ja keegi seda toona tõsiselt ei võtnud, on nüüd lääneriikide seas jagatud arusaamine Venemaast kui tõsisest ja kestvast ohust. Ometi näitasid mitmed esinemised ja kuluaaridest kuulda olnud arvamused, et Lääs on endiselt nõutu, mida teha sõdiva diktatuurse või isegi fašistliku tuumariigiga.
Viimaste kümnendite sõdade ja konfliktide ajalugu kinnitab, et tuumariigi staatus võimaldab autoritaarsel riigil tõusta kõrgemale ÜRO põhikirjast ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest. Siin kehtib reegel – kellel jõud, sellel õigus. Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse asedirektor Kristi Raik ütleb õigustatult, et lääneriikide dominandiga liberaalne maailmakord on lagunemas ja selle asemele on taas tekkimas jõule ja mõjule toetuv multipolaarne maailm.
Midagi erakordset siin siiski pole, sest ühe dominandiga maailm ei saanuks nii või teisiti kaua kesta. Nõukogude impeeriumi lagunemine ja Hiina suhteline nõrkus lõid 1990. aastatel Läänes arusaama pika rahuaja tekkest, kus riikide suhted taanduvad omavahelisele sõltuvusele, kasvavale globaalsele kaubandusele ja paari sajandi jooksul maailma majandust juhtinud lääneriikidele seatud mängureeglitele.
Niipea aga, kui Hiina tõusis maailmamajanduse tippu olles samas sihikindlalt investeerinud sõjalistesse võimetesse, tekkis USAle esimest korda enam kui saja aasta jooksul reaalne vastujõud. Samal ajal kehtestus Venemaal eriteenistuste juhitud diktatuur, mille välispoliitiliseks peaeesmärgiks sai impeeriumi taastamine ja Euroopa julgeolekukorralduse muutmine viisil, kus lakkaks olemast NATO ning Venemaal oleks vetoõigus.
Paraku on ilmne, et selle uue maailmakorralduse piirid ja reeglid kehtestatakse samuti üksnes jõuga. Iseasi on küsimus, kas kasutatavat jõudu rakendatakse piiratult läbi diplomaatia, majanduse, mõjutustegevuse, lokaalsemate konfliktide või hoopis suure sõja kaudu. Viimast on siiani ära hoidnud teadmine kõike hävitavast tuumakonfliktist. Kas see kehtib ka praegu, kui sõda käib keset Euroopat ning Venemaal ja Ukrainal on seljataga oma toetajad?
Meie praeguse maailmakorralduse muutmiseks jõu rakendamise tinglikuks algusajaks võib pidada terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikide vastu 11. septembril 2001. Sõltumata rünnakute korraldajate eesmärkidest teenis see suurepäraselt nii Venemaa kui ka Hiina huvisid. USA näitas ennast haavatavana ning oli sunnitud sõjaliselt sekkuma Afganistanis ning veidi hiljem ka Iraagis. Kaks kümnendit kestnud interventsioonid kurnasid nii USA rahvusvahelist kuvandit kui lõid eelduse isolatsionismimeeleolude levikuks Ühendriikide sisepoliitikas.
See kahandas omakorda USA rahvusvahelist autoriteeti, sealhulgas ka liitlaste seas. Ühendriigid ei suutnud veenda NATO liitlasi 2008. aastal andma Ukrainale ja Gruusiale alliansiga liitumise tegevuskava. See omakorda andis Venemaale lahtised käed Tšetšeenias alanud koloniaalsõdade jätkamiseks Gruusias, Süürias ja Ukrainas. Ukraina ründamisele Venemaa poolt 2014. aastal eelnes president Obama ebaõnnestunud punaste joonte poliitika Süürias, kui 2013. aasta sügisel ei hoidnud Washington kinni lubadusest anda Assadi režiimile hoop, kui see peaks kasutama keemairelva.
Krimmi näiliselt valutu okupeerimine ja annekteerimine 2014. aasta kevadel lõi täiesti uue reaalsuse. Esimest korda peale Teist maailmasõda muudeti Euroopas piire jõuga. Läänemaailm polnud selleks valmis. NATO idatiib oli sisuliselt kaitseta. Mäletatavasti polnud 2014. aasta veebruaris Eestis ja teistes Balti riikides mitte ühtegi liitlassõdurit. See oli võrreldamatu praeguse olukorraga, kus Eesti territooriumil on kohal korraga kolme demokraatliku tuumariigi liitlasüksused.
Ukraina vabadussõda on seega osa maailma suurte jõujoonte muutumisest. Kuigi tegemist on justkui kahe riigi omavahelise sõjaga, on sellel suur rahvusvaheline mõju. Ukraina selja taga on vähemalt 54 abiandvat demokraatlikku riiki. Agressorriik Venemaa leiab aga tuge Iraanilt ja Hiinalt. Kui viimane on tuumariik, siis Iraan flirdib juba aastaid uraani rikastamise tõstmisega tuumarelva tootmiseks vajalikule tasemele.
Tuumarelvadega ähvardamine on olnud Putini üks mõjusamaid hirmutamisvahendeid, mis on hoidnud lääneriikide liidreid Ukrainat abistades kammitsates. Läänes kardetakse Venemaa suunal jõulisema poliitika kujundamist, sest levib ekslik arvamus, et see võib viia ohtliku eskalatsioonini ning koguni Kolmanda maailmasõjani. Lääne tuumariikides on endiselt kesksel kohal strateegilise stabiilsuse ehk tuumarelvastuse üle elementaarse kontrolli tagamine, mis muutuks mõnede arvates keerulisemaks, kui Venemaa peaks saama Ukrainas täieliku strateegilise lüüasaamise osaliseks.
Samal ajal näitab Hiina Vene-Ukraina sõja rahuplaani ideed välja käies justkui konstruktiivset ja samas Venemaad ära kasutavat hoiakut. Hiina huvides on aidata Venemaa Ukrainas vähemalt piiratud võidule, mis tähendaks Ukraina territooriumi osalist kaotust. Kui see peaks saama kasvõi mingigi rahvusvahelise toetuse, kasutab Hiina selle ära Taiwani üle kontrolli saavutamiseks. Viimast on raske ilma jõu kasutamiseta ette kujutada.
Venemaa sõda Ukraina vastu kurnab samal ajal ka Lääne võimekusi, mis omakorda on heaks uudiseks Pekingi sõjalistele planeerijatele. Hiina kasvatab samal ajal jõudu ning keskendub oma globaalse liidrirolli võitmiseks. Võtmetähendusega episoodiks või isegi kulminatsiooniks siin saabki Taiwani küsimuse lahendamine. Analüütikud on arvanud, et veel selle kümnendi jooksul eksisteerib reaalne oht sõjalise jõu rakendamiseks Taiwani hõivamiseks Hiina poolt.
Kui see peaks teostuma, võib see viia Hiina ja USA sõjalise kokkupõrkeni. Mängus oleks korraga ühe Hiina doktriini kaitsmine ja USA tõsiseltvõetavus oma liitlaste julgeoleku tagamisel. See kõik võib juhtuda veel enne, kui Ukrainas on sõda lõppenud. Pole välistatud, et Hiina presidendi Xi Jinpingi peatse Moskva visiidi ajal tuleb ka Taiwani teema jutuks. Putinile sobiks suurepäraselt nn teise rinde avamine Ida-Aasias, mis seoks USA ja tema regionaalsed liitlased hoopis Taiwani kaitsele ja kahandaks suutlikkust aidata samaaegselt Ukrainat või ka NATO idatiiba.
Üheski nimetatud stsenaariumis pole tuumasõda lõpuni välistatud, kuid on ikkagi pigem vähetõenäoline. Suurem oht peitub taktikaliste tuumarelvade kasutamises, kuid isegi siin on Venemaa jäänud ainult ähvardavate sõnade tasemele. Pole välistatud, et just Hiina on siin mänginud kõige olulisemat rolli Venemaa ohjeldamisel.
Kõige selle juures pole lääneriikidel eesotsas USAga mingit alternatiivi Ukraina võidule. Vaid nii on võimalik tagada püsiv rahu Euroopas ja tasakaalustada Venemaa ning eriti Hiina maailmakorda muuta püüdvad ambitsioonid.
Kommentaarid