HIINA KASUTAB VENEMAAD MAAILMAKORRA MUUTMISEKS


Hiina ja Venemaa strateegilised eesmärgid kattuvad. Mõlemad autoritaarsed impeeriumid vajavad enese pikaajalise eksistentsi kindlustamiseks maailmakorra muutmist ehk demokraatliku läänemaailma seatud mängureeglitele uue sisu ja vormi andmist. Xi Jinpingi märtsis toimuv ja kogu maailma tähelepanu all olev riigivisiit Moskvasse peab Pekingi arvates sillutama teed edasisele taktikalisele koostööle Ameerika Ühendriikide pikaajalisel tõrjumisel globaalselt liidripositsioonilt. See on tektooniline muutus, mille suunas on liigutud vähemalt paar viimast aastakümmet. 

Vaatamata sellele, et Moskva ja Pekingi vereringed näivad kattuvat, ei sõlmi Hiina kunagi kellegagi ühtegi pikaajalist strateegilist kokkulepet. Kõik, mida me näeme, teenib üksnes ja ainult Hiina enda huvisid ning seepärast tuleb Xi Moskva visiiti käsitleda just sellest vaatenurgast.

 

Nii Moskvas kui Pekingis tajutakse, et Teise maailmasõja järel kokkulepitud maailm on murenemas ning lääneriikide globaalse jõu ja mõju suhtelise vähenemise tingimustes on võimalik võtta initsiatiiv. Venemaa teeb seda jõhkralt jõudu kasutades ja impeeriumi piire laiendada püüdes. Majanduslikult ja poliitiliselt kordades enesekindlam Hiina mängib palju kavalamalt, pöörates lisaks jõu projitseerimisele suuremat tähelepanu rahvusvahelise õigusvõitluse (inglise keeles lawfare või legal warfare) pidamisele. 

 

Lihtsalt seletatuna tähendab õigusvõitlus õiguse ja õigussüsteemi kasutamist vastase kahjustamiseks tema poliitiliste eesmärkide saavutamisel ning enda huvide elluviimisel. Õigusvõitlus on osa hübriidsõjast, mida peetakse konventsionaalset jõudu rakendamata. Hiinas ulatub see traditsioon kaugesse minevikku, kui sõjandusstrateeg Sunzi kirjutas umbes 2500 aastat tagasi kuulsad read: „Ülim osavus seisneb vaenlase vastupanu murdmises võitluseta“. 

 

Hiina kaasaegsed kommunistidest strateegid on kombineerinud Sunzi õpetussõnu marksistliku õigusteooriaga, mille kohaselt teenib õigus riigi ja võimu huvisid ning õiguskuulelikkus tähendab allumist riigi seatud eesmärkidele. 

 

Hiina sõjalistes doktriinides on Sunzi vaimus eriti viimase kahe aastakümnega arendatud õigusvõitluse (falu zhan) teooriat läbi mitmete raamatute ja uurimuste. Teatud määral andis selleks kaasaegses kontekstis esimese tõuke Hiina president Jiang Zemin, kes 1996. aastal ütles Hiina rahvusvahelise õiguse ekspertidele, et „me peame hakkama vilunult kasutama rahvusvahelist õigust kui relva“. Juba 1999. aastal kirjutasid kaks Hiina armee koloneli Qiao Liang ja Wang Xiangsui oma traktaadis „Piiramatu sõjapidamine“ põhjalikult sellest, kuidas saaks õigusvõitlust rakendada Hiina sõjalis-strateegiliste huvide saavutamiseks.  2004. aastal ilmunud raamatus „100 õigusvõitluse juhtumi analüüs“ („Analysis of 100 Cases of Legal Warfare“), mille üheks autoriks oli Hiina tuntud jurist Cong Wensheng, uuriti õigusvõitluse meetodite kasutamist erinevate riikide, sealhulgas Ameerika Ühendriikide vastu. Kümmekond aastat tagasi kirjeldati aga Hiina Sõjandusakadeemia väljaandes, et „sõda ei ole mitte üksnes sõjaline võitlus, vaid ka kõikehõlmav võistlus majanduse, poliitika, diplomaatia ja õiguse rinnetel“.

 

Hiina praegune president Xi Jinping on seadnud eesmärgiks muuta riigi kommunistide võimu sajandaks aastapäevaks 2049. aastal globaalseks liidriks. Selle nimel investeerib Hiina praegu ressursse nii oma majanduslikku, sõjalisse kui diplomaatilisse võimekusse. Agressiivse huntsõdalase diplomaatia kõrval on Xi viimasel ajal ise rõhutanud rahvusvahelise õiguse ja reeglite laialdasemat mõjutamist läbi Hiina vahendustegevuse ja selleks vajaliku õigusekspertiisi kasvatamise kaudu. 2021. aastal rääkis Xi ühel parteifoorumil näiteks sellest, kuidas Peking peab panustama rohkem rahvusvahelise õiguse spetsialistide ettevalmistamisse, kes omaksid globaalset vaadet, oskaksid võõrkeeli, tunneksid kehtivaid reegleid ja läbirääkimistaktikaid.

 

Hiinlased räägivad nii demokraatiast (vaata näiteks 4.02.2022 Vene-Hiina ühisdeklaratsiooni), inimõigustest kui õigusriigist viisil, mis nende meelest peaks kehtestama Hiina-pärase rahvusvahelise arusaamise maailmakorda mõjutavatest universaalsetest mõistetest. Nii näiteks avaldas kommunistlik partei selle aasta veebruaris plaani, kuidas suurendada rahvusvahelise õiguse ekspertiisi ja kuidas Pekingile kasutoovalt edendada rahvusvahelist õigust ennast.

 

Seda õigusvõitluse võimekust kasutab Hiina juba praegu aktiivselt diplomaatias, mida on näiteks märgatud ÜRO Kuuendas ehk Õiguskomitees. Kui varasemalt hoidis Hiina madalat profiili, siis nüüd on nad palju aktiivsemad resolutsioonide ettevalmistamisel ja ka oma kandidaatide seadmisel kõrgematele positsioonidele. Rahvusvahelise õiguse ja normide mõjutamisel peab Hiina silmas eelkõige selliseid tulevikuvaldkondi nagu tehisintellekt ja suurandmed, kosmos, maailmameri, polaaralad, küberruum, tuumajulgeolek ja kliimamuutused.   

 

Seepärast ei maksa imestada, miks ühtäkki on Hiina asunud pakkuma rahusobitamist Ukrainas või silunud Iraani ja Saudi Araabia tundlikke suhteid. Lähis-Idas täidab ta vaakumit, mille on jätnud USA aktiivse ja usutava rolli vähenemine Afganistanist lahkumise järel. Ukraina suunal teeb Hiina aga kõik endast oleneva, et Venemaa ei kaotaks sõda ning säilitaks vähemalt osaliselt kontrolli okupeeritud alade üle. 

 

Hiina huvides on luua selline rahvusvaheline konsensus, mis võimaldaks tal tulevikus saavutada suurema rahvusvahelise mõju konfliktide lahendajana, oma tahte ja reeglite kehtestajana läbi uute õigusnormide tekitamise või seni kehtinu ümberdefineerimise ning seejärel sellelt positsioonilt oma konkreetsete huvide realiseerimine nagu näiteks Taiwani taasühendamine Hiinaga. 

 

Venemaa impeeriumisõjad sobivad Pekingile täpselt seni, kuni need ei ohusta kogu globaalset julgeolekut. Seega on Peking vaat et kõige olulisem pidur Venemaa tuumaambitsioonide ohjeldamisel, isegi olulisem, kui seda võivad olla Lääneriikide hoiatused. 

 

Pekingis saadakse aru, et Ukrainat toetades on kaalul ühtlasi ka läänemaailma prestiiž ja suutlikkus rahvusvahelist õigust selle lääneliku õigusriikluse põhimõtte abil kaitsta. Kindlasti jälgib Peking ülimalt tähelepanelikult, mis järgneb nüüd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsusele väljastada ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme riigipea suhtes vahistamismäärus. Kas ja kuidas mõjutab see näiteks erinevate riigipeade käitumist suhetes Venemaaga? Mis juhtub siis, kui Putin tulebki septembris New Delhis toimuvale G20 tippkohtumisele?

 

Loomulikult ei sega Xi-d tema Moskva visiidil teadmine, et võõrustajaks on sõjakuritegude eest tagaotsitav. Ei Hiina ega Venemaa pole liitunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudiga, mistõttu puudub ka formaalne põhjus teemat ise käsitleda. 

 

Kuigi Venemaa ootab Hiinalt reaalset ja massiivset sõjalist abi edu saavutamiseks Ukrainas ja võimelikel Lääne huvide vastu suunatud tulevikurinnetel, siis Peking ei tee siin ilmselt ühtegi avalikku toetavat sammu. See ei tähenda, et varjatud moel ei liiguks kahetise kasutamisega kaupu Hiinast Venemaale, nagu hiljuti võis lugeda Politico uurivast artiklist. Venemaale on suureks abiks seegi, kui Hiina vahendustegevus rahu nimel toetub Kremli narratiivile. Seda on Hiina nii oma propagandas kui ametlikes seisukohtades ka teinud. Muuhulgas suhtub Hiina tõrjuvalt NATO laienemisse ja hindab sarnaselt Venemaaga seda USA katseks oma mõjuvälja laiendada.  

 

Hiina jõuline sisenemine rahvusvahelise õiguse mõjutamisse on alles algus ning seotud vahetult strateegilise plaaniga kujundada endale käepäraselt uut maailmakorda.


Arvamuslugu ilmus veebiväljaandes Edasi.org

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

VAHETUD MULJED UKRAINA SÕIDULT

SÜÜRIA KUI MAAILMA PÜSSIROHUTÜNN

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS