UKRAINA VÕIDUPÜHA OOTUSES
Kaasaegses maailmas on riikidel tavapäraselt nende kõige olulisemaks rahvuspühaks iseseisvuspäev või riiki loova murrangulise sündmuse – nagu näiteks revolutsioon – tähistamine. Eestil on selleks 24. veebruar, Ameerika Ühendriikidel 4. juuli, Soomel 6. detsember, Prantsusmaal 14. juuli, Saksamaal 3. oktoober ja nii edasi. Venemaa on ainus suurriik maailmas, kelle olulisimaks pühaks on teiste riikide ja rahvaste anastamise tähistamine ehk 9. mai võidupüha.
Muidugi võib keegi viimasele väitele vastu vaieldes kohe rõhutada, et Punaarmee ohvrite hinnaga vabanes maailm Natsi-Saksamaa painest ja terrorist. See on osaliselt tõsi. Kuid eestlastele pole vaja kaks korda meelde tuletada, milline terror meil siin algas 1940. aastal ja jätkus 10. maist 1945 rohkem kui 46 aasta jooksul.
Putini Venemaa orjalik kiindumus võidupüha vastu on mõistetav ja kirjeldab hästi naaberriigi tegelikku minapilti. 9. mai esitlemine “suure võiduna” kätkeb endas korraga mitut Venemaa olemust ja tema rahvusvahelist asetumist hästi seletavat tegurit.
Kõigepealt ajalugu ise. 9. mai massiivse propagandistliku tähistamisega püüab Venemaa muuta olematuks Stalini režiimi rolli suure sõja vallapäästjana. Molotov-Ribbentropi pakt oli seejuuress vaid maailmavallutusplaanidega enamlastele pika poliitika apoteoos, millega Stalin lootis maailmas suure sõja sütitada ning kapitalistlike riikide varemetel oma rünnakukava ellu viia. Hitler päästis maailma silmis Stalini, kui 1941. aasta juunis andis Barbarossaga ennetava löögi rünnakuvalmis Nõukogude Liidu vägede pihta. See andis Stalinile hiljem indulgentsi vallutada vabastaja sildi all pool Euroopat, õigustada Balti riikide allaneelamist ja kasutada Nürnbergi protsessi kommunistlike kuritegude marginaliseerimiseks.
Praeguse Venemaa haiglaslik katse repressioonide hirmus välistada Hitleri ja Stalini režiimide võrdlemine ning püha sõja laadne võitlus ajaloo “ümberkirjutamise” vastu üksnes kinnitavad seda, kui väga kardetakse Kremlis kümnendite vältel ja miljoneid inimelusid nõudnud kuritegude eest vastutada.
Võidupüha peaaegu religioosse tähistamisega püüab Venemaa manada nii oma alamate kui kogu maailma teadvusesse mõtet, et fašismi hävitas Euroopas üksnes Punaarmee sõdur. Nõukogude ja hilisem Vene propaganda jätab Suure Isamaasõja glorifitseerimisega teadlikult kõrvale liitlaste rolli ja mis veelgi olulisem, Ameerika Ühendriikide ja teiste massiivse sõjalise abi Hitleriga sõjas olevale Stalini Venemaale. Lend-Lease’i programmi alusel sai Nõukogude Liit abi, milleta oleks selline edu idarindel olnud mõeldamatu. Vahemikus 1941-45 sai Nõukogude Liit ameeriklastelt relvastust, toidu- ja muud abi 11,3 miljardi dollari ulatuses, sealhulgas 7000 tanki, 11400 lennukit, 400 000 maastikuautot ja nii edasi.
Pealegi võimaldas president Franklin D. Roosevelti vastutulelikkus Stalinil saata Ühendriikidesse sadu spioone, kes hankijate sildi all tegid puhta töö ameeriklaste sõjalis-tehnoloogilise võimekuse kopeerimisel.
Suure Isamaasõja mantra ja lõputu võidutants selle ümber on olnud pikka aega suurepäraseks vahendiks Vene totalitaarse süsteemi kooshoidmisel ja rahvaga manipuleerimisel. Nii on ka lihtne mõista, miks siseriiklikke teisitimõtlejaid või oma vabadust hindavaid naaberrahvaid “fašistideks” või “natsideks” tembeldatakse. Sellega luuakse kõigile arusaadav vaenlasekuju ja kuna Stalin kindlustas omal ajal Venemaale justkui monopoolse õiguse fašismiga võitlemiseks, jõuab Kreml võimaliku vastase dehumaniseerimisega kiirelt massideni. Just täpselt seda taktikat on kasutatud ka Ukraina vastase agressiooni ja genotsiidi algatamisel.
9. mai 1945 tähistas Euroopa jagamist demokraatliku Lääne ja autoritaarse Nõukogude Liidu vahel. See ajalooline reaalsus legitimeerib Venemaa praeguse eliidi silmis nende enda agressiivse välispoliitika, mille tuumikeesmärgiks on Vene impeeriumi osaline taastamine piiride jõuga nihutamisega. 9. mai metafoor annab Putinile justkui veendumuse, et jõud suudab lõpuks kehtestada õiguse ja reeglid, mida teised järgima hakkavad. Seeläbi on 9. mai kui püsivalt vilkuv roheline tuli Kremli vallutuspoliitikale.
Propagandafilmide ja koolitundidega on aastakümnete jooksul miljonite teadvusse tahutud ettekujutus Vene soldatist kui vabastajast. See on loonud lihtsustatud ettekujutuse, et õiglast ja õilsat võitlust pidav sõdur ei vägista, ei röövi ega tapa nõrgemaid. Nii on ka mõistetav inimeste šokk, kui saabusid teated Butšast. Aga paljud venemaalased jäid kohe kiirelt uskuma Kremli propagandat, mis tegi musta valgeks ning süüdistas hoopis ukrainlasi veretööde korraldamises, et ikka “vaeseid ja õiglasi” venelasi süüdlaseks teha. Eks peetakse samasuguseks russofoobseks valeks ka 2 miljoni Saksa naise vägistamist Teise maailmasõja lõpukuudel Vene “vabastajate” poolt. Antony Beevori “Berliin”, mis nendest kuritöödest räägib, lisati Venemaal 2015. aastal paljudes koolides keelatud kirjanduse nimistusse.
Fašismi üle võidu saavutamisele rõhumine on aidanud Kremlil aastakümneid edukalt mängida rahvusvaheliselt kannataja rolli ja teenida nii oma välispoliitikale miljonite vere hinnaga dividende. Väga edukas on Venemaa olnud näiteks Saksamaa süütunde ärakasutamisel. Isegi veel praegu on ametlik Berliin ülimalt ettevaatlik Teise maailmasõja teemasid käsitledes, olgugi, et Venemaa tegevus Ukrainas on kinnitanud senise “Ostpolitiki” täielikku läbikukkumist.
Venemaal on võitjariigina pikka aega vedanud, et Hitleri kui igavese kurjuse kehastus on maailmas palju sügavamale juurdunud võrreldes temast kordi verisema Staliniga. Nii on ka Ukraina vastu peetavas sõjas kohe esil Putini võrdlemine Hitleri ja mitte Staliniga. Hitlerile pole püstitatud ühtegi monumenti, Stalini haud on aga lillesülemitega kaetult auväärsel kohal Kremli müüri ääres. Ja justkui vaikselt vuntsi muiates jälgib diktaator teisest ilmast Putini ohvritoomist iga-aastasel 9. mai sõjaväeparaadil.
Kuid kogu sellel verest läbi imbunud fassaadil on ühel päeval lõpp. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud ning ükskõik kui palju Venemaa end ka võitjana kaitsta ei püüa, variseb see petuskeem ühel päeval kokku.
Putini otsus alustada hävitussõda Ukraina rahva vastu on tšekistide režiimi lõpu algus. Tänaseks peaks kõik maskid langenud olema, sest 24.veebruar oli paljudele murdepunktiks. Soome ja Rootsi on teel NATOsse ning maailm nõuab Vene sõjakuritegude eest karistust.
Ja siis, kui Moskvas Punasel väljakul tehakse järjekordne kummardus Stalinile, võitlevad Ukrainas uskumatut vaprust üles näitavad kangelased selle kurjuse vastu, mis on maailma alates Teise maailmasõja lõpust hirmul ja ärevuses hoidnud. Mariupol on kujunenud Vene kurjuse impeeriumi Achilleuse kannaks. Neid ridu kirjutades mõtlen Deniss Prokopenkole, kes Aasovi polgu komandörina on meie ajastu kangelase võrdkuju. Enam kui 70 päeva on tema juhtimisel Mariupolis ebainimlikke kaitselahinguid peetud. Ja need jätkuvad Azovstali tehases ka praegu. Olukord näib juba ammu lootusetu, kuid valmisolek vabaduse eest elu anda ületab igasuguse hirmu ja kurjuse väe.
Denissi abikaasa Katerina ütles hiljuti ühes intervjuus Itaalia meediale, et tema abikaasa on “erakordselt tugev inimene, kivist raiutud mees, mees, kes peab sõna ja teab, mis on au. Ma olen ta üle uhke ja ma toetan teda. Ma abikaasas on koondunud kõik parimad iseloomujooned”.
Mariupol võib langeda ja Deniss Prokopenko koos oma kaaslastega võivad kangelastena hukkuda, kuid üks on kindel – Venemaa on oma võidupüha mantraga täielikus tupikus. Stalinistide paraad ei veena varsti enam mitte kedagi. See muidugi ei tähenda, et me ei peaks meenutama ka edaspidi Teise maailmasõja kõiki ohvreid. Kuid Venemaa praegune juhtkond on ise teinud kõik selleks, et leppimise asemel käib sõdimine.
Ukraina võidupäeva tuleb nii või teisiti. Ja kui see päev on käes, variseb 9. mai müüt kolinal kokku. Riigil, kes ei austa oma hukkunud sõdureid, pole tulevikku. Rahval, kes veel praegugi pimesi diktaatorit usub, saab oleme pikk tee tõe juurde.
Mingist leppimisest pole võimalik rääkida enne, kui Venemaa tunnistab oma süüd miljonite inimeste tapmises. Alles pärast selle omaksvõtmist ja sooritatud kuritegude lunastamist tekib mingigi võimalus püsivaks rahuks Euroopas.
Aga meil tuleb 9. mai rahulikult. Eriti hea päev on see lillemüüjatele.
Kommentaarid