MIKS SUUNAB USA UKRAINAT RAHUKÕNELUSTELE?


Mitte ükski edusamm ei tule Ukraina jaoks kergelt. Võidelda tuleb korraga mitmel rindel. Samal ajal, kui Ukraina kodumaa eest ihu ja hingega võitlev armee vabastab Vene okupantidest üha uusi asulaid ja linnu, tilgub avalikkuse ette vihjeid sellest, kuidas Ameerika Ühendriigid ja mõned teised riigid on otsimas teid rahusobitamiseks Kiievi ja Moskva vahel. Vähemalt praegu on Ukraina juhtkond ja rahvas sellise allaandmisena tunduva rahusobitamise tagasi lükanud. Miks USA ja mõni Euroopa riik seda siiski saavutada üritavad?

Lihtne on mõelda, et kes ei tahaks sõja lõppu ja rahu Euroopas. Kui üldse keegi, siis ehk ihkavad sõja jätkumist vaid Venemaa „impeeriumitaastajad“. Nende eesmärk on endine – hävitada Ukraina riiklus tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, taastada Vene impeerium, lüüa kõikuma lääneriikide kujundatud maailmakord ning sundida Euroopat muutma oma julgeolekuarhitektuuri, et NATO kaotaks oma tähenduse ja läheks laiali.

 

Kõige enam tahab rahu loomulikult Ukraina, kes peab ränkrasket sõda tuumariigist agressori vastu. Kogu maailma üllatuseks on nad suutnud ellu jääda ja vapralt vastu hakata. Alates 24. veebruarist on Ukraina armee vabastanud üle poole okupeeritud territooriumist. Hersoni äsjane vabastamine avab reaalse võimaluse Krimmi kampaania alustamiseks. Samal ajal peavad ukrainlased ebainimlikke kaitselahinguid Bahmuti ja teiste Donbassi linnade pärast. 

 

Ukraina relvajõud on näidanud, et kõigi okupeeritud alade, sealhulgas Krimmi, vabastamine on täiesti reaalne. Selleks on vaja jätkuvat abi lääneriikidelt ja senisest veelgi jõulisemat toetust kaasaegse ründerelvastuse tarnimisega.

 

Ometi just nüüd, kui Ukraina lipud kerkisid taas Hersoni kohale, on hakanud siit-sealt ilmnema katseid survestada Ukraina juhtkonda (vahe)rahukõnelustele. Kohese vaherahu ja kõneluste eest on kostnud paljud, nende seas isegi Rooma paavst. Kuid eriti just USA administratsiooni esindajate viimaste nädalate väljaütlemised ja tegevus vihjavad palju tõsisemale kavatsusele, kui seda on olnud varasemad diplomaatilised hüüatused. 

 

Üksteise järel on rahust rääkinud või selle nimel tegutsenud president Bideni rahvusliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, USA kõrgeim ohvitser, staabiülemate komitee esimees kindral Mark Milley, Luure Keskagentuuri direktor William Burns ja mitmed teised, kes on jäänud kaadri taha. 

 

Ajalehe The Wall Street Journali allikate andmetel on Jake Sullivan soovitanud Ukraina presidendi meeskonnal tõsiselt mõelda rahukõneluste realistlikele raamidele. Seejuures on erilise tähelepanu all Krimmi tulevik, mille osas soovitatakse Kiievil olla vabastamisplaanidega ettevaatlik ning kaaluda poolsaare staatust otsustavate sammude ajas edasilükkamist. 

 

Kindral Milley ütles New Yorgi Majandusklubis peetud ettekandes paljudele ootamatult, et Ukraina relvajõud on küll surunud Venemaa tupikusse, kuid nende võitu kusagilt ei paista. Milley soovitas ukrainlastel võimalust kasutada ja rahu saavutamiseks läbirääkimisi alustada. Ukrainas suurt pahameelt tekitanud kindrali seisukohad sundisid ka Valget Maja kiirelt reageerima ning Milley näitas mõned päevad hiljem antud kommentaarides üles juba tunduvalt suuremat ettevaatlikkust. 

 

Luure Keskagentuuri direktor Burns lendas hiljuti salaja Ankarasse, et seal kohtuda Venemaa välisluureteenistuse ülema Sergei Narõškiniga. Kummalisel kombel jõudis informatsioon sellest kohtumisest avalikkuse ette alles pärast seda, kui Vene ajaleht Kommersant sellest kirjutas. Mingil põhjusel oli seega Moskval vaja avalikustada Burnsi tagaukse diplomaatia. Burns ise ütles hiljem, et tema eesmärgiks oli Venemaa hoiatamine tuumarelva kasutamise eest ning Venemaa vangistuses olevate USA kodanike vabastamine. Pole välistatud, et endise Moskva suursaadiku ja tagaukse diplomaatia asjatundja Burnsi jaoks oli kohtumisel ka teisi teemasid, sealhulgas võimaluste kompamine Venemaa valmisolekuks läbirääkimisteks Ukrainaga.

 

Moskvale see rahusobitamine sobiks. Venemaa on valmis oma õnnetut vallutuskampaaniat külmutama, sest neil on vaja aega jõudude kogumiseks ja illegaalselt annekteeritud aladel terrori kaudu inimeste meelsuse mõjutamiseks. Rahukõnelused annaksid agressioonikuriteo peamistele süüdlastele indulgentsi ning asetaks nad väljapoole sõjakurjategijate nimekirja.

 

Ukrainale oleks selline lahendus aga võrdne enesetapuga. Kui Venemaa ei nõustu enne kõneluste algust vägede väljaviimisega kõigilt okupeeritud aladelt ning ei ole valmis tühistama nende alade illegaalset annekteerimist, siis on ülimalt vähetõenäoline, et see ka kõneluste käigus sünniks. Eriti veel selles osas, mis puudutab Krimmi tulevikku. Lisaks Ukrainale tähendaks eeltingimusteta rahukõnelused agressorriigiga viitsütikuga pommi kogu Euroopa julgeolekule. Mäletame ju hästi, milleni viis Lääne lünklik rahusobitamine 2008. aastal Gruusias.

 

Nii Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kui Ukraina relvajõudude ülem kindral Valeri Zalužnõi on eeltingimusteta rahusobitamise ühemõtteliselt tagasi lükanud. Kindral Zalužnõi ütles seejuures oma USA kolleegile kindral Milley’le: „Ukraina võitleb seni, kuni tal on jõudu. Meie eesmärk on vabastada kogu Ukraina territoorium Vene okupatsiooni alt. Me ei peatu sellel teel mingil tingimusel. Ukraina relvajõud ei aktsepteeri läbirääkimisi, kokkuleppeid ega kompromisse. Meil on kõnelusteks ainult üks tingimus – Venemaa peab taganema kõigilt vallutatud aladelt.“ 

 

Selle sõja võidu ja rahu tingimused peab eeskätt defineerima Ukraina. Seda mõistetakse ka Washingtonis ja teistes Lääne pealinnades. Probleem on aga selles, et Ukraina on vastakuti maailma suurima tuumaarsenaliga riigiga, kes on pealekauba veel ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. See on olnud peamine põhjus, miks on nii raske kujundada sihikindlamat käitumist Venemaa terroristliku režiimi rahvusvahelisel vastustamisel tema agressioonikuritegude eest.  

 

President Bideni administratsioonil näib hetkel suurimaks prioriteediks olevat globaalse strateegilise tasakaalu ja julgeoleku tagamine. Teiste sõnadega võidakse Ühendriikides rahukõnelustest rääkides silmas pidada Venemaa tuumarelvade edasist saatust ja kontrolli nende üle. Pole välistatud, et sarnaselt 1991. aasta augustile, kui president George H. W. Bush hoiatas Kiievis Ukrainat Nõukogude Liidu lammutamise eest, võidakse ka nüüd arvata, et Ukraina võit sõjas ja Krimmi vabastamine võivad lükata Venemaa sisemiselt ettearvamatute arenguteni. Selle tulemusel eksisteerib paratamatult Lääne riskianalüüsides küsimus – kes ja kuidas hakkab kontrollima Vene tuumaarsenali.

 

USA on olnud absoluutnumbrites Ukraina suurim sõjaline toetaja ja vaatamata vabariiklaste kriitikale see hoiak vahevalimiste järel ei muutu. Pigem on küsimus selles, kas USA on valmis viima sõjalise abi kvalitatiivselt uuele tasandile ehk andma Ukrainale tanke, lennukeid, õhukaitsesüsteeeme, kaugmaarakette ja tagama moonaga varustamise nii kaua kui vaja. See eeldaks poliitilist otsust kaitsetööstuse suuremaks kaasamiseks ja ka lääneliitlaste veenmist, kuid eeldaks samas ühtset strateegilist nägemust selle sõja lõpptulemustest. 

 

Washingtonis on neid, kes peavad Ukrainat hävitada püüdva Venemaa viimist strateegilise lüüasaamiseni ainuõigeks eesmärgiks. Samas pole see siiski president Bideni ja tema julgeolekumeeskonna selgepiiriline strateegia. Valges majas on ilmselt lisaks tuumarelvade ja sõja ohtliku eskalatsiooni teemale laual ka sisepoliitilised argumendid nagu kõrge inflatsioon, vabariiklaste saavutatud enamus Kongressi Esindajatekojas ning valmistumine 2024. aasta presidendivalimisteks. Afganistanist väljunud USA ei põle soovist pikendada sõda Ukrainas või veel vähem viiia see nende meelest ohtliku eskalatsiooni piirini.

 

Eestist vaadates on meie peamise liitlase selline strateegiline hägusus Venemaa suunal murettekitav. Moskvas tunnetatakse sõjaväsimust ja panustatakse sisemiste lõhede võimendamisele liitlasriikide vahel (sic! Ungari) ja nende sees. Mis seal USAst rääkida, kui Eestiski on EKRE näol olemas poliitiline jõud, kelle meelest pole oluline, kumb sõjas peale jääb – Ukraina või Venemaa. Nende seas leidub ju neidki, kes soosiksid lausa Vene lipu tõusu Pika Hermanni tornis. Milline suurepärane mänguväli Eesti kui avatud ühiskonna segipaiskamiseks! 

 

Bideni mõõdukamale joonele noogutatakse kaasa Euroopa suuremates pealinnades, sest ka seal valitseb kollektiivse ostpolitiki pankroti järel suur segadus Venemaa suunal. Ühest küljest toetatakse Ukrainat, sest avalik arvamus ei lase poliitikutel sõjast mööda vaadata. Teisalt jääb see toetus aga pidevalt justkui lõputute kändude taha kinni. Vägisi jääb mulje, et Euroopa lääneservas vaadatakse pisukese kartusega oma võimu võimalikku lahjenemist idatiiva laienemise ja tugevnemise tõttu. 

 

Igal juhul on just praegu kriitilise tähtsusega kujundada lääneliitlaste ühtne strateegiliselt ettenägelik plaan Venemaa terroristliku režiimi algatatud agressioonisõja lõpetamiseks Ukrainale täiemahulise toetuse andmisega ning seejärel ka Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kindlustamiseks viimase kiire integreerimisega NATOsse. Seejuures on oluline, et lääneriigid ei unustaks Venemaa strateegilise lüüasaamise lõplikul vormistamisel ka tõsiasja, et de factookupeeritud Valgevene ja viiendiku ulatuses okupeeritud Gruusia vajavad sarnaselt Ukrainale rahvusvahelist tähelepanu ja toetust.  


Arvamuslugu ilmus veebiväljaandes Edasi.org

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MIHKELSON: NÄIDATA TULEB USUTAVAT JÕUDU

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID

BALTIC SECURITY CHALLENGES