UKRAINA VABADUSSÕJAS ON KAKS VÕIMALIKKU LÕPPLAHENDUST

Sellise mastaabiga sõda, nagu selleks on Venemaa barbaarne agressioon Ukraina iseseisvuse hävitamiseks, ei saa lõppeda viigiga. Üks pool võidab, teine kaotab. Nii lihtne see ongi.

Kui edu saavutaks Venemaa, tähendaks see Ukraina riikluse kadu nendes piirides, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud. See tähendaks ka kogu läänemaailma strateegilist lüüasaamist, millel on Euroopa julgeolekule ja tervele maailmakorrale raputav mõju. Kui aga Ukraina suudab ennast kaitsta ja võita, tähendaks see omakorda Venemaa strateegilist lüüasaamist ning rahvusvahelist nõrgenemist. Seega on mängus väga kõrged ja kogu maailmale suure mõjuga panused.

Vältimaks iseenda strateegilist lüüasaamist tuleb demokraatlikul maailmal, ennekõike aga Euroopa riikidel teha kõik selleks, et Ukraina suudaks selle sõja võita ning oma riikluse säilitada. Arvestades ukrainlaste võimast kaitsetahet ja ka oskuslikku tegutsemist lahinguväljal, tuleks lääneriikidel kõige olulisema prioriteedina toetada Ukrainat vajaliku relvastuse ja muu võiduks vajaliku abiga. Seejuures tuleb arvestada, et see sõda võib kesta kuid või isegi aastaid, kuid kuna mängus on ühe või teise poole strateegiline lüüasaamine, tuleks kõigiti vältida juba praegu kallale kippuvat poliitilist väsimust.

Lääneriikidel on viimasel kolmel aastakümnel olnud keeruline kokku leppida toimivas ja reaalsusega kohakuti olevas Venemaa-poliitikas. Pigem on see olnud reageeriv, naiivselt lootusrikas ja lootusetult lahus igasugusest ajaloolisest kogemusest. See on võimaldanud Venemaal oma imperiaalset ambitsiooni karistamatult kasvatada, mille tulemuseks on hävitussõda otse Euroopa südames. Nendel päevadel räägivad Vene propagandaohvitserid juba Kolmanda maailmasõja algusest, mille eesmärgiks olevat kogu NATO demilitariseerimine. Ehk isegi siis, kui me kohe kuidagi ei tahaks sõda Venemaaga, tahab Venemaa sõda meiega. Nii otseses kui kaudses tähenduses.

Seepärast on just praegu viimane hetk leppida ühiselt kokku poliitikas, kuidas saavutada rahu taastamine Euroopas nii, et Venemaa ei ähvardaks pidevalt vaba maailma ei agressiooni ega veelgi enam tuumasõjaga. Selle eesmärgi aitab saavutada üksnes Venemaa strateegiline lüüasaamine tema enda algatatud hävitussõjas ja fašistlike tunnustega režiimi rahvusvaheline isoleerimine.

Lisaks Ukraina aitamisele võidule, milleta pole Venemaa strateegiline kaotus võimalik, tuleb tegutseda korraga mitmel tasandil. Ukraina säilimine demokraatliku, suveräänse ja kogu oma territooriumi kontrolliva riigina on võtmetähendusega Euroopa ja ka rahvusvahelisele  julgeolekule (Hiina jälgib tähelepanelikult Taiwani kontekstis, kas jõuga on võimalik kehtestada uusi piire), aga ka sellele, kas Venemaal on lootust kunagi põlvkondade möödudes saada vabaks riigiks või mitte.

Ukraina tuleb ankurdada euroatlandi demokraatliku ruumiga, kus esimeseks sammuks peaks olema Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmine. Mida kindlam on Ukraina, aga ka teiste assotsieerunud liikmete Moldova ja Gruusia liikumine Euroopa Liidu täisliikmesuse poole, seda vähem jääb võimalusi Venemaal oma koloniaalpoliitikat ellu viia.

Pärast Ukraina võitu vabadussõjas tuleks täita NATO lubadus aastast 2008 ning alustada viivitamatult riigi liitumisprotsessi alliansiga. See on ainuke reaalselt vettpidav julgeolekutagatis Ukrainale.

Soome ja Rootsi liitumist NATO-ga tuleks näha samuti osana Venemaa strateegilisest lüüasaamisest. Veel detsembris esitatud ultimaatumites nõudis Venemaa sisuliselt NATO laialisaatmist. Tulemuseks on aga hoopis NATO liikmesriikide kaitseinvesteeringute kiire kasvatamine ja alliansi laienemine. See on Kremlile korralik haamer.

NATO-liitlastel on juba Madridi tippkohtumisel juuni lõpul võimalik teha järgmine oluline samm alliansi heidutusstrateegia muutmisel, et vähendada miinimumini Venemaa võimalikku avantüüri artikkel 5 testimiseks näiteks Balti riikide vastu. Selleks tuleb tugevdada nii arvuliselt kui täiendava võimekusega (õhukaitse, tulejõud) võitlusvalmis liitlasüksusi NATO idatiival, sealhulgas Balti riikides.

Venemaa strateegilise lüüasaamise tagatiseks on ka lääneriikide sanktsioonirežiimi karmistamine. See tähendab eeskätt energiakandjate täielikku embargot, aga ka kaasaegse tehnoloogia ekspordikeeldu Venemaale ja maksimaalseid piiranguid finantssektoris. Seejuures on oluline, et vaatamata võimalikele erimeelsustele peavad lääneriigid säilitama ühtsuse. Viimane pole lihtne, nagu näeme üksikutest pooliku rahu sobitamise katsetest, kuid samas puudub alternatiiv.

Ükski Euroopa riik pole piisavalt suur selleks, et turbulentses maailmas turvaliselt hakkama saada. Mitmed maailma mõjukeskused hoiavad praegu strateegilist neutraalsust ja jälgivad tähelepanelikult, kes väljub sõjast Ukrainas võitjana. Maailma paratamatus muutumises ja lääne suhtelise mõjujõu kahanemises on meie julgeolekule ülimalt oluline, et selles sõjas jääks peale kaitstud õigus, aga mitte brutaalne piire nihutav jõud.

Arvamuslugu ilmus veebiväljaandes Edasi.org