UNISTUS ÜHTSEST PÕHJALAST ON TÄITUMAS
Veidi enam kui kuus aastat tagasi oli mul suur au pidada kõne Soome väärikas välispoliitilises kogus, Paasikivi Seltsis. Pühendasin toona oma tähelepanekud Balti regiooni julgeolekule, lõpetades kõne mõttega, et “meid ootavad ees keerulised väljakutsed, kus ühelgi Balti ja Põhjala regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele kaitsekoostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel. Rootsi ja Soome liitumine NATOga looks kogu Põhjalas esmakordselt ajaloos olukorra, kus meie julgeolekuväli oleks ühtne ja jagamatu.”
Ma olin saanud innustust oma mõtetele 2016. aasta algul ilmunud Soome ja Rootsi peaministrite ühisartiklist, kus rõhutati, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule suurima väljakutse külma sõja aegadest saadik. «Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis,» kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, kuid lisasid siiski, et nende riikide neutraliteedipoliitika omab jätkuvalt kõrget väärtust.
Kuus aastat hiljem, aga täpsemini pärast Venemaa hävitusrünnaku algust Ukraina vastu 24. veebruaril 2022 oleme aga juba olukorras, kus korraga nii Soomele kui Rootsile on ühiselt parimaks pikaajaliseks strateegiaks kogu Põhjala julgeoleku tagamisel NATOga liitumine. Seega alles hiljutine unistus ühtsest ja tugevast Põhjalast on nüüd NATO iga liitlase ratifitseerimisotsusega muutumas reaalsuseks. Sellesse tugevasse Põhjalasse kuulub ka Eesti.
Eesti ja teiste Balti riikide liitumine NATOga 2004. aastal oli täna tagasivaates murrangulise tähendusega kogu Põhjala julgeoleku tugevdamisel. Soome ja Rootsi täidavad oma otsustega viimase lünga julgeolekuarhitektuuris, mis üksnes kinnitab kogu meie regiooni ühtset veendumust ja valmisolekut stabiilse ja rahumeelse keskkonna kaitseks.
Et tajuda Soome ja Rootsi rahva ajaloolise otsuse sisu ning meie tänase hääletuse kaalu, tuleb hetkeks pöörata pilk minevikku.
Balti ja Põhjala regioon on viimase saja aasta jooksul olnud Venemaa julgeolekuhuvide teravdatud tähelepanu all. Juba 1920–30ndatel aastatel püüdis Moskva leida juriidilisi käike endale soodsa positsiooni saavutamiseks Taani väinade üle ning teha kõik, et Balti piirkonna riigid ei suudaks rajada tugevaid liitlassuhteid.
Stalini-Hitleri pakt 1939. aastal andis Moskvale kauaoodatud võimaluse ekspansiooniks Baltikumis. Teine maailmasõda ja Stalini võit selles kasvatasid Vene impeeriumi mõju Läänemere piirkonnas tasemeni, mida Kremli valitsejad polnud kunagi varem saavutanud. Balti riigid olid okupeeritud, Saksamaa lõhestatud, Poola raudse kontrolli all, Põhjala oli aga nõrgestatud killustatud julgeolekuvälja ning finlandiseerimispoliitika abil.
1983. aastal Balti regiooni julgeolekuaspekte uurinud Monterey mereväekooli magistrant Jan Cody Gaudio rõhutas, et alates Teise maailmasõja lõpust oli Nõukogude Liidul koos oma satelliitidega Läänemere regioonis silmanähtav strateegiline ülekaal lääneriikide ees. Näiteks oli Varssavi pakti riikidel üksnes mereväes NATO ees kuuekordne ülekaal.
See oli loonud olukorra, kus tuumasõda vältides võis Nõukogude Liit saavutada strateegilist edu ootamatu rünnakuga näiteks Taani väinade vastu. Ennetava löögi taktika täiustatud versioon oli Venemaal välja töötatud juba 1968. aastal.
Gaudio tõi oma töös välja ka poliitilised aspektid Kremli Balti regiooni julgeolekut mõjutavas tegevuses, rõhutades, et neutraalsus ja Põhjala killustatus olid eeskätt Nõukogude Liidu huvides. Ta kirjutas, et otsesest sõjalisest interventsioonist Skandinaavias kujutab suuremat ohtu finlandiseerimispoliitika.
Kuid mis kõige hämmastavam, praeguseks juba USA mereväe eruadmirali Gaudio hinnang 40 aastat tagasi meie regiooni julgeolekukeskkonnale on kui eile sõnastatud. Ta kirjutas: «Balti regioonis on väga oluline vaadata uue pilguga nii elavjõu kui varustuse eelpositsioneerimisele. Tänast tehnoloogia taset arvestades areneb kaasaegne sõda väga kiiresti ja jätab vähe aega mobilisatsiooniks. «Ekspeditsioonifilosoofia» jõudude toetamisega kaugelt ei oma enam sellist sõjalist ega poliitilist tähendust kui mõni aasta tagasi. Allianss peab loobuma mõttest, et iga kaitse- või ettevalmistusmeede vastuseks Nõukogude ekspansioonile oleks Kremlis käsitletav kui provokatsioon. Liitlaste kaitse, mida võidakse käsitleda nõrgana, loob iseenesest kutse agressiooniks.»
Gaudio tsitaat juhatab meid otseteed tänapäeva. NATO Madridi tippkohtumine keskendus täpselt samadele heidutuse ja kaitse põhiprintsiipidele, mis olid aktuaalsed Balti regioonis juba aastakümneid tagasi. See paraku vaid kinnitab, et Venemaa kavatsused ja valmisolek oma välispoliitiliste eesmärkide rakendamiseks sõjajõuga ähvardada või seda kasutada pole ajas muutunud.
Venemaa kustumatu impeeriumiihalus koos autoritaarse riigikorraldusega on vabale ja demokraatlikule Euroopale suurim eksistentsiaalne oht, mille tõrjumiseks on parimaks lahenduseks viimase 73 aastaga ennast läänemaailma edukaima kaitsealiansina tõestanud NATO. Selle parimaks kinnituseks on Soome ja Rootsi rahva otsus tagada oma julgeolek NATO liikmetena.
Loodetavasti annab Riigikogu tänane otsus hoogu ratifitseerimiseprotsessile, et hiljemalt 2023. aasta esimesel poolel võiksime tervitada oma Põhjala naabreid NATO täieõiguslike liikmetena.
Põhjala ühtne ja jagamatu julgeolekuväli loob täiesti uue dünaamika kogu vabas ja demokraatlikus Euroopas. Selle läbi tugevnevad atlandiülesed suhted ja NATO heidutusvõime ning rikastub Euroopa välispoliitiline suutlikkus seista vastu paljudele tõsistele väljakutsetele nii idas kui lõunas. Samuti Mis aga on kõige olulisem, NATO laienemine loob täiesti uued võimalused Eestile, Rootsile ja Soomele niigi tihedate ja sõbralike suhete edendamiseks.
Kommentaarid