Mida tehti serblastega Moskvas?

Viimase blogiloo jätkuks tahaksin anda paar lugemisviidet sellest, kuidas Serbia president ja peaminister käisid eile Moskvas oma riiklikku naftakompaniid müümas. Nagu eelnevalt juba arvasin, tähendas eilne päev otsati Serbia vaikset alistumist Venemaale. Teisalt aga Moskva järjekordset õppetundi Euroopa Liidule.

Ajaleht Kommersant kirjeldab päris värvikalt Kremlis toimunut, viidates ka sellele, et Venemaa ostis enamusosaluse ilma konkursita ning sisuliselt võileivahinnaga. Kui kompanii NIS turuväärtuseks on erinevatel hinnangutel arvatud 2 kuni 6 miljardit eurot, siis Gazpromnaftal õnnestus eelprotokolli kohaselt 51 % osalus saada 400 miljoni euro eest. Lisaks on kohustus investeerida viie aasta jooksul 500 miljonit eurot. Vastutasuks on aga Gazpromnaftal monopoolne õigus naftaekspordile.

Lisaks Serbia naftatööstuse monopoliseerimisele liitis Venemaa Serbia gaasijuhtme South Stream haruga. Mööda Serbia territooriumi hakkab kulgema 10 miljardit kuupeemtrit aastas läbilaskva torujuhtme 400kilomeetrine lõik. Samuti ehitatakse Serbiasse maa-alune gaasihoidla. Kogu selle energialeppe üldmaksumuseks hinnatakse 2 miljardit eurot.

Serbia president Boris Tadic, kelle valimisüritus see eile Moskvas suuresti oli, tunnistas avalikult, et Venemaa on olnud Belgradile väga oluliseks liitlaseks Kosovo küsimuses. President Putin tunnustas aga omakorda mõningaid Euroopa Liidu liikmesriike, kes julgelt ei hoolivat "blokimõtlemisest".

Nii või teisiti keskendub nüüdsest tähelepanu 3. veebruarile, mil Serbias leiab aset presidendivalimiste teine voor. Moskva näib panustavat senisele presidendile Tadicile, kuid heaks juhuks kindlustatakse ennast ka esimese vooru võitja - Tomislav Nikolici suhtes. Viimane väisab Moskvat tuleval nädalal.

Lisaks sellele on 3. veebruar päramine tärmin, millest jäävad vaid loetud päevad Kosovo iseseisvuse väljakuulutamiseni. Vähemalt nii on Pristinas mõista antud.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

Kujutis
Ajaga kujunenud immuunsus süüdimatult lärmava ja kuklalaskudega ähvardava poliitilise retoorika suhtes on hirmutav. Muidugi otsib värvikate sõnade autor tähelepanu ja püüab kõigis oponentides okserefleksi tekitada. Paljud ilmselt reageerivadki nii, et las lärmab, ei viitsi tähele panna, muidu läheb süda pahaks. Trumpi ja temasuguste mini-Trump'ide tegemisi kajastades tulistas meedia endale mõni aasta tagasi ise jalga. Nüüd ehk loodetakse, et eiramistaktika aitab seekord hullema ära hoida. Loodame, kuid kardan, et päris nii see ei lähe.    Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste lammuta
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave