Putin, Eesti, ajalugu ja poliitika

Venemaa presidendi Vladimir Putini tänane pressikonverents Kremlis ei möödunud Eestit mainimata. Jutt käis ikka langenud punasõdurite väärilisest mälestamisest. Seega ajaloost.

Hoolimata tuttavlikule näpuviibutusele andis Putin siiski oma vastuses mõista, et Venemaa on võimeline keerama suhetes Eestiga ka uue lehekülje. Ehk siis teisisõnu - pronksiöö kummitustest vabanemine on võimalik.

Loodetavasti on "uue lehekülje keeramine" võimalik Venemaa tulevase presidendi ametisseasumisel. Samas ma siiski hoiduksin liigsetest optimistlikest toonidest, sest üldine foon Venemaa suhtumises lääneriikidesse (eriti NATO kontekstis) on pidevalt halvenenud. Seda ei varjanud ka Putin oma maratonvastamisel.

Kuid ajaloo juurde tagasi tulles tahaksin tunnustada üliõpilast Jevgeni Ossinovskit, kes tänases Eesti Päevalehes on avaldanud intrigeeriva arvamusloo. Ma olen Jevgeniga nõus, kui ta räägib sellest, et meil on poliitikas traagilist ajalugu ehk kohati liiga palju. Loomulikult oleks rahulikum ja rahva enesetundele kindlam, kui teinekord suudaksime ennast kuvada ka läbi positiivsemate piltide.

Paraku ei saa aga nõustuda sellega, et justkui Eesti poliitikud ise on tingimata ajaloo poliitilise teema või koguni relvana käibesse toonud. Tõsi, meie lähiajaloo dramaatilisus ei haju niisama. Eriti, kui mitmed olulised hetked on ajaloolastegi poolt vähe läbi vaieldud.

Kuid oma järgmises arvamusloos või koguni uurimuses võiks Jevgeni lähemalt tutvuda sellega, mil viisil, milliste meetoditega ning milliseid pooltõdesid või lausvalesid süvendades on Venemaa ajaloo teemat käibesse kiskunud. Eriti huvitav on jälgida, kuidas Venemaa on ajaloorelva rakendanud Balti riikide vastu viimase nelja aasta jooksul.

Minu arvates on täielik pilt ehk "ääretine ajalootõde" sellel teemal võimalik vaid siis, kui me suudame tajuda tervikprotsesse. Nõukogude impeeriumi lagunemisele järgnenud Venemaa identiteediotsingud ning taasiseseisvunud Eesti enesetunnetuse lood on liikunud lihtsalt eri suundades. Nagu kirjutas äsja Robert Kagan Postimehes: Venemaa on 19. sajandis ja Euroopa 21. sajandis. Proovi siis ajaloopilti kokku klapitada või ühisosa leida.

Samas olen ma veendunud, et kui meie - ja siin ei pea ma silmas üksi Eestit, vaid ka teisi Ida- ja Kesk-Euroopa riike, ei suuda koos Venemaaga kasvõi veidigi tajuda ajaloo hiljutisi keeristorme ligilähedaste mõõdupuude kaudu, ei sünni ka mingeid põhimõttelisi muudatusi üldistes poliitilistes suhetes.