Peaministri ebaõnnestunud vastus

Üldiselt ma ei jälgi pingsalt valitsuse pressikonverentse. Kuid BNSi uudisnupp tänaselt Stenbocki briifingult jättis küll ikka väga kummalise mulje ning sundis stenogrammi täpselt järgi vaatama.

Jutt on peaminister Andrus Ansipi vastusest seoses Hiina võimaliku investeeringuga konteinerterminali rajamiseks Eestisse. Sisuliselt tegi Ansip selle oma kohmakate argumentidega sõelapõhjaks.

Pole vähimatki kahtlust, et tema vastus on Hiina saatkonnas tähele pandud ning tõlgituna juba edastatud võimalikele investoritele. Võib vaid oletada, kuidas valitsusjuhi negatiivne hoiak suurinvesteeringu tegelikule toimumisele kaasa aitab. Märtsi keskpaigas peaksid need kõnelused Hiinas jätkuma.

Kuid võtame järjekorras. Teeme väljavõtte stenogrammist. Äripäeva ajakirjanik Lemmi Kann küsis viimase küsimusena peaministrilt: "Ja minu teine küsimus puudutaks konteinersadamat, mida planeeritakse rajada Muugale. Mida sellest plaanist arvate?".

Ja Andrus Ansip vastas: "Mis meil praegu olemas on? On üks mõte, mida on siis Ningbo sadam ja Tallinna Sadam otsustanud koos edasi mõelda. Meil ei ole ju mingisugust selgepiirilist kava olemas. Meil ei ole olemas terviklikku kontseptsiooni. Mis me sellest plaanist oleme kuulnud? Oleme kuulnud seda, et Hiinas on palju kaupu ja on soov neid kaupu Tallinna Sadama kaudu läkitada siitkandi rahvale. Et miljonid konteinerid võiks järjest Hiinast tulema hakata ja minna siis kuhugi. Aga kui küsida, kuhu, siis kõik ütlevad, et peaks ikka vaatama Venemaa poole. No selge see, et mitte kõik nendest kaupadest ei peaks minema siis otse Venemaale. Aga kui enamus sellest kaubavoost peaks minema, suubuma Venemaale, siis on järgmine küsimus, et kuidas tema sinna saab, et kas raudteed on võimalik selleks kasutada? Vastus on eitav. Ka Venemaal ei veeta konteinereid raudteed pidi. Vaid tühine osa konteinervedudest on Venemaal organiseeritud raudteevedudega. Me teame raudteejuhtide ja ka Levitini seisukohta, et Venemaal veod pikkusega alla 3000 kilomeetri on strateegiliselt otsustatud vedada maanteetranspordi kaudu ja mitte raudteetsi. Seega raudtee kasutamine langeb ära. Tegelikult ei ole võimalik ka neid konteinervedusid raudteetsi praegusel ajal Venemaal üleüldse töödelda. Puuduvad vastavad raudteejaamad, mis suudaksid neid miljoneid TEUsid kuidagimoodi opereerida, nii et see langeb ka Tallinna Sadama juhtide sõnul ära. Siis, kui üks ajakirjanik küsib, aga mis siis, kuhu nad lähevad? Narvas uut silda meil teadupärast ei ole ja siis öeldakse, et vaatame sinna Luhamaa poole. Ja siis ma küsin, et mis sinna Luhamaa poole vaadata, sealt paistab ju piirijärjekord. Kuidas me saaksime need konteinerid, miljonite kaupa tulevad konteinerid üle piiri toimetada Venemaale? Siis kuuled arglikku mõtet, et Hiina on suur riik ja Venemaa on suur riik, küll nad omavahel kokku lepivad. Võiks ju uskuda, et nad suudavad kokku leppida, aga mulle meenub möödunud aasta lõpus Portugalis Mafras toimunud Euroopa Liidu - Venemaa tippkohtumine, kus siis Euroopa Komisjon, nii nagu lubas, ka piirijärjekordade teema püstitas. Euroopa Komisjon püstitas selle teema kui Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise teema ja loomulikult meie initsiatiivil. Leedu, Läti, Eesti ja ka Soome seisavad sama probleemi ees. Venemaa reageeris mulle teadaolevalt sellele Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisele probleemile Mafras kui Soome ja Venemaa vahelisele probleemile. Öeldi, et piirijärjekorrad Vaalimaal, mis teadupärast on 130 kilomeetrid pikad olnud, on soomlaste enda tekitatud, ärgu võtku Hiinast tulevaid kaupu Soome sadamates maale ja üritagu neid maad mööda Venemaale läkitada. Venemaal on endal väga head sadamad olemas, tulgu need Hiina kaubad otse Vene sadamatesse ja mitte mingeid piirijärjekorra probleeme siis Soomel enam ei ole. Seega, see ei ole Venemaa probleem, on Soome probleem! Nii nagu Soome probleemi tekitas, nii see probleem ka lahendagu. Meil on vaja selle konteinersadama plaani saada terviklikuna. Kindlasti peab olema väga selge, kuhu need Hiinast tulevad miljonid konteinerid minema hakkavad ja kuidas nad minema hakkavad. Kindlasti ei ole õigustatud meie maksumaksja investeeringud Tallinnast Luhamaale ulatuva piirijärjekorra tekitamiseks. Nii et mõte on olemas, kaks sadamat on otsustanud mõtet edasi mõelda. Ja eks me ootame, et see mõte saaks hästi lõpuni mõeldud, nii et asjast sünniks nii Hiinale kui ka Eesti ettevõtjatele tulu ja ei tekiks meile sellest mitte mingisugust järjekordset probleemi."

Ütlen kohe, et minu huvides pole lobeerida mitte ühtegi ärihuvi ega ka antud juhul poliitilist hoiakut. Kirjutan seda ennekõike Eesti riigi huvide positsioonilt ja täpselt nii, nagu mina asjadest aru saan. Seejuures ka aru andes, et koalitsioonipoliitikul pole üldjoontes kohane oma valitsust avalikult kritiseerida. Aga on teemasid, kus parlamendisaadiku arvamust ei tohiks keegi pahaks panna.

Esiteks on täiesti arusaamatu, miks pidi Ansip täna nii teravalt maailma ühe suurima sadama võimalikku investeeringut Eestisse nii teravalt kritiseerima. Eesti on aastaid püüdnud meelitada Hiina investoreid meie transiidisektorisse ning saavutatud eellepped on tegelikult suureks läbilöögiks.

Teiseks on naftatransiidi paratamatu vähenemise järel meie suurimaks väljakutseks just konteinervedude sissetoomine ning rahvusvaheliselt atraktiivse logistikakeskkonna rajamine. Iga vähegi asjatundlik tegelane teab, et konteinervedude konkurentsis loeb just suurte mahtude käitlemisvõime. Hiina on just see partner, kes suudaks meid siinse ümbertöötlemisega maailmas konkurentsivõimeliseks teha.

Kolmandaks kasutab peaminister oma vastuses argumente, mis ei vasta päriselt tõele. Nagu näiteks see, et konteinerveod Venemaa raudteel oleksid alla 3000-kilomeetrilistel lõikudel välistatud. Või et hiinlaste konteinerveod kasvataksid piirijärjekorra Luhamaalt Tallinnani. Kahjuks pole see kuigi tõsine majandusanalüüs.

Meie transiidisektorit on viimasel aastal mõistetavatel põhjustel tabanud tõsine tagasilöök. Loomulikult ei saa Eesti hetkelise majanduskasu nimel loobuda riigi julgeolekule tähtsatest põhimõtetest. Kuid sama ohtlik on ka kergekäeliselt üle parda visata sarnaseid investeeringuplaane. Isegi, kui siseriiklikult on mõnel seltskonnal valus taluda konkurendi tekkimist.

Ka mina tahan, et Eestil läheks tulevikus hästi. Kuid selliste hoiakutega ei jõua me kunagi Euroopa viie rikkama riigi sekka.