Lähis-Ida rahuprotsessil pole alternatiivi

Viimased neli üliintensiivset päeva Jordaanias, Iisraelis, Palestiinas ja Egiptuses on andnud parima võimaliku sissevaate nende maade tipp-poliitikute hoiakutest Lähis-Ida rahuprotsessi kohta. Peamine, mis nendelt kohtumistelt ilmnes - edu saavutamine on ülimalt keeruline kui üldse kunagi võimalik. Samas on selge, et alternatiivid puuduvad. Täpsemini, alternatiiviks oleks vaid suur kaos ning verevalamine.

Praegu siin Viinis korraks tagasi mõeldes püüan kiiresti välja tuua mõned olulisemad tõdemused sellelt ringsõidult. Et pilt oleks täielik, siis ka info sellest, kellega eile ja täna kohtusime.

Eile hommikul Jeruusalemmas oli meie külaliseks Iisraeli ekspeaminister Benjamin Netanyahu. Seejärel ootas meid uuesti sõit Ramallahsse, et kohtuda Palestiina presidendi Mahmoud Abbasiga. Vastu õhtut jõudsime juba Kairosse, et seal siis täna kohtuda Egiptuse välisministri Ahmed Ali Aboul Gheiti, rahvaassamblee presidendi Ahmed Fathi Sorouri ja kultuuriministri Farouk Abdel Aziz Hosnyga.

Vaatamata sellele, et kohtumised olid kõikjal väga kõrgetasemelised, midagi enneolematut ning seniteadmatut me ei avastanud. Pigem andis ringsõit vahetu tunnetuse regioonist ja lisas muidugi kindlust nendel teemadel edasi arutleda. Lisaks siis muidugi ülevaade hetkeseisust.

Aga seis on keeruline ning lootusi selleks, et Annapolises alguse saanud protsess tooks veel selle aasta lõpuks ehk president Bushi lahkumiseks olulise läbimurde, on väga vähe. See lootus põhineb praegu suuresti vaid sellel, et nii peaminister Olmert kui president Abbas on vaatamata kõigile raskustele siiski jätkamas läbirääkimisi. Õigupoolest käib praegu probleemide ja positsioonide kaardistamine.

Laual on küsimused, kus palestiinlased ja juudid on kindlasti valmis kompromisse saavutama. Kuid on ka terve hulk teemasid, mis vähemalt praegusel hetkel näivad väga raskesti lahendatavatena. Ehk keerulisem nendest näib olevat Ida-Jeruusalemma küsimus. Palestiinlased näevad seda oma pealinnana, samas, kui Iisrael on kasvõi turvatara (pildil) ja asunduste ehitamisega näidanud oma kindlat vastumeelsust sellele ideele. Ka Iisraeli välisminister Livni ütles, et just Jeruusalemma küsimus saab kõige keerulisemaks küsimuseks.

Jordaania kuningas Abdallah II ütles kohtumisel meiega, et rahvusvaheline kogukond, sealhulgas Euroopa Liit, peaks olema valmis aitama Iisraelit ja Palestiinat just viimase kümnendiku probleemide lahendamisel, kus pooled võivad tupikusse sattuda. Kindlasti ei taha ju ka Briti endine peaminister Tony Blair läbi kukkuda, mistõttu ilmselt püütakse lähematel kuudel siiski edasiminekut saavutada.

Kuid ometi, kuidas ka Iisraeli ja Palestiina liidrid ei püüaks omavahel kokku leppida, suuresti sõltub julgeoleku tase välistest jõududest. Päeval, mil saabusime Jeruusalemma, toimus Iisraelis taas suitsiidirünnak. Selles hukkus Gruusiast emigreerunud vanem naine ja kümned said viga. Iga päev Gaza sektorist tulistatakse Iisraeli suunas rakette, kusjuures eile said sellises rünnakus viga kaks õde.

Nende rünnakute taga on radikaalse islamiliikumise rühmitused, Gaza puhul muidugi ennekõike Hamas. Viimane ei tegutse mõistagi üksiku "hundina", vaid on Iraani otsene käepikendus. Just asjaolu, et islami enda sees on jõulisel kasvutrendil radikaalne liikumine, teeb väga keeruliseks sündmuste prognoosimise ning vettpidava rahuleppe saavutamise. Iisraeli taandumine Gazast ei andnud paraku mingeid positiivseid tulemusi. Pigem vastupidi.

Lisaks on piirkonnas aktiviseerumas ka Al-Qaeda, kes kõigiti püüab riike teineteise vastu vaenujalale sundida. Al-Qaedale lähedane Liibanoni liikumine Fatah Al Islam on juba määranud Gaza sektorile oma emiiri. See aga on viide fundamentalistide katsele olukorda oma huvides arenema sundida.

Sellelt reisilt sündis kolleegide Sven Mikseri, Mart Nuti, Igor Gräzini ja Evelyn Sepaga arutades ka idee luua Riigikogus Lähis-Ida rahuprotsessi toetusrühm. Ehk õnnestub see ära teha juba tuleval esmaspäeval. Mõte ikka selles, et teadvustada paremini selle väga olulise ja samas keerulise rahvusvahelise porbleemi ka meie parlamendisaadikute seas. Ja mitte ainult. Ka tervikuna Eesti välispoliitikas peaks see teema oluliselt nähtavamaks muutuma. Juba üksi seetõttu, et oleme avamas oma saatkondi Kairos ja Tel Avivis.