Kosovo iseseisvuspäev mitme tundmatuga

Ma ei tea, kuidas on ilm praegu Kosovos, kuid siin Sloveenias on imeilus päikesepaiste. Loodetavasti on päikest ja kargust ka siit pisut lõuna pool ning Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine saab vähemalt selleski mõttes väliselt positiivse märgi.

Kosovo iseseisvumine on kahtlemata üks viimase aja olulisemaid rahvusvahelisi sündmusi, mille vahetuid ja kaugemaid järelmõjusid on praegugi veel raske lõpuni hinnata.

Korraga on küsimuse all julgeolekuolukord Balkanil, ÜRO suutlikkus Kosovot tunnustada, Euroopa Liidu ühtsus ning võimekus, Serbia valitsuse Kosovo iseseisvusele vastutöötamise salaplaani sisu, Venemaa tegelikud sammud ähvardava retoorika kõrval ning muidugi Kosovo poliitikute enda valmisolek selles olukorras toimivat riiki rajada.

Kosovo liidrid eesotsas peaminister Hashim Thaciga on vähemalt siiani käitunud väga vastutustundlikult, hoidudes kiiretest sammudest iseseisvuse väljakuulutamisel. Teatavasti lõppes juba läinud aasta 10. detsembril ÜRO seatud tähtaeg kokkuleppe saavutamiseks Pristina ja Belgradi vahel. Pristina kannatas kokkulepitult ära Serbia presidendivalimised (3. veebruar) ning teeb alles täna pärastlõunal teatavaks ajaloolise otsuse iseseisvumisest.

On ilmne, et lähipäevil pannaks tõsiselt proovile Euroopa Liidu ühtsus ning tegevusvõimekus. Tänaseks on selge, et vähemalt üks Euroopa Liidu liikmesmaa - Küpros, ei tunnusta Kosovo iseseisvust. Tagasihoidlikud on viimasel ajal olnud ka Hispaania, Rumeenia. Tõenäoliselt on esimeste tunnustajate seas Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Eks homne Euroopa Liidu välisministrite kohtumine Brüsselis anna märku, kas ja millise sõnastusega avalduse on liikmesmaad võimelised kokku leppima.

Positiivne on kindlasti see, et Euroopa Liit on valmis saatma Kosovosse kuni 2000liikmelise missiooni politsei- ja kohtusüsteemi toestamiseks. Koos 16 000 NATO üksuslasega peaks sellest piisama esmase julgeolekuolukorra ja sisemise stabiilsuse hoidmiseks. Tähtis on muidugi see, kuidas Euroopa Liit suudab tervikuna hallata kujunevat olukorda, sealhulgas suhteid Serbiaga. Sellest saab ikka veel kujuneva Euroopa Liidu ühtse välispoliitika järjekordne tugevusproov.

Serbia võimud pole viimastel nädalatel olnud kuigi kompromissialtid. Mõistagi mõjutab nende tegevust sisepoliitiline surve, kuid nähtavasti mitte ainult. Serbia valitsus on küll kuulutanud, et nad ei kasuta jõudu ega õhuta kedagi vägivallale Kosovo vastu, kuid ilmselt võetakse ette päris jõuline majanduslik ja diplomaatiline sulustamiskatse.

Loomulikult on suur osa kogu selles pinges Venemaal, kes lisaks ÜRO tegevuse blokeerimisele on ähvardanud konkreetselt oma poliitikat muuta Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suunal. Samas tundub äärmiselt vähetõenäoline, et Moskva teeb sammu Gruusia tükeldamiseks. See tähendaks juba väga selget rahvusvahelist provokatsiooni. Liiati peaksid Putin ja Saakašvili kohtuma eeloleval reedel.

Mis puutub Eestisse, siis minu arvates võiksime Kosovo iseseisvuse tunnustamisotsuse teha võimalikult kiiresti. Kahasse siis teiste Euroopa Liidu liikmesmaadega.