Eesti välispoliitika vajab enesekriitikat

Tänane välispoliitika arutelu Riigikogus oli paljuski tavapärane, kuid paar mõtet siiski. Valitsuse ettekanne näitab, kui lai on meie tänane välispoliitiline päevakord. Tõepoolest, ka sõpru on meil täna maailmas rohkem kui kunagi varem. Seega tööpõld väga lai.

Eriti hea meel oli kuulda valitsuse keskendumisest energiajulgeolekut ja Läänemere strateegiat puudutavatele küsimustele. Need teemad on ühtaegu väga olulised nii meie kui meie lähemate partnerite tulevikule. Meie välispoliitilisele kuvandile tuleks kasuks innukam ja pidevaid sisendeid pakkuv tegevus nendes prioriteetsetes eesmärkides.

Kui midagi kriitilisemat arvata, siis ehk napib meil veel arukat enesekriitikat. Puudutagu see siis aprillisündmusi või ka laiemalt meie suutlikkust välispoliitiliste eesmärkide sõnastamisel ja saavutamisel. Samuti oleks viimane aeg tõsiselt investeerida haridusse, uute uurimiskeskuste ja ekspertide toetamisse, sest see tagab tulevikus meie parema võimekuse ja ideederohkuse Hiinast Indiani ja Lähis-Idast Venemaani.

Panin siia juurde ka tänase esinemise täisteksti:

"Seekordne välispoliitika arutelu langeb Eestile väga olulisse ajajärku. Kolme päeva pärast tähistame Eesti vabariigi 90. aastapäeva. Seepärast pole sugugi üleliigne siin meenutada ja tänada kõiki neid Eesti diplomaate ja poliitikuid, kelle pühendunud töö tegi võimalikuks meie riigi sünni ja rahvusvahelise tunnustamise.

Meie riigi esimeste diplomaatide julgus ning väsimatu töö peaksid olema ka täna meile suureks eeskujuks, sest maailm pole kahjuks sugugi ohutum kui ta oli siis - I maailmasõja järel.

Meie viimasest välispoliitika arutelust siin saalis on möödunud aasta. Selle aja sisse langevad mitmed olulised sündmused nii Eesti välispoliitikas kui rahvusvahelistes suhetes tervikuna. Enamikest nendest andis ülevaate minister, mistõttu lubage mul peatuda lühidalt vaid kahel olulisimal.

Eestile oli läinud aasta suurimaks välispoliitiliseks väljakutseks vaieldamatult kõik see, mis oli ja on otsati tänaseni seotud niinimetatud aprillisündmustega. Korraga pandi proovile nii Eesti diplomaatiline võimekus kui meie partnerite solidaarsusvalmidus.

Ma tahaksin Isamaa ja Res Publica Liidu poolt tänada meie diplomaate, kes nendel pingelistel päevadel tegid kõik endast sõltuva Eesti sammude seletamiseks ning rahvusvahelise toetuse saavutamiseks.

Samas kutsun ma julgemalt ja avatumalt analüüsima neid sündmusi. Ma ei ole päriselt nõus Eestit väga hästi tundva briti ajakirjaniku Edward Lucase äsjase väga kriitilise arvamusega meie välisministeeriumi töö kohta, kuid ometi osutab selline hoiak vajadusele meie enda tõsise ja kõigekülgse analüüsi järele. Keegi ei kahtle, et tegemist oli väga keeruliste ning mitte ainult meile erakordsete päevadega. Riigikogu väliskomisjon on juba pidanud sellel teemal kuulamisi. Kui me suudame siin nii õnnestumistest ja vigadest õppida, siis sellest on meie välispoliitika tulevikule vaid kasu.

Aprillisündmused näitasid veenvalt kui suur jõud on Euroopa Liidu liikmesmaade solidaarsusel. Seepärast on raske üle hinnata Lissaboni lepingu sõlmimist läinud aasta lõpul.

Eestile on oluline Euroopa Liidu parem ja efektiivsem toimimine. Seepärast peaksime juba täna kahasse leppe peatse ratifitseerimisega siin Riigikogus mõtlema ka selle jõustamisega seotud küsimustele.

Aga neid on enam kui 30, milles liikmesmaad peaksid hiljemalt tuleva aasta algupooleks kokku leppima. Seejuures üks keerulisemaid küsimusi saab olema Euroopa välisteenistuse rajamine ning sellekohaste pädevuste piiritlemine liikmesmaadega. Eestil võiks olla siin oma selge nägemus.

Peatselt möödub neli aastat Eesti liitumisest Euroopa Liidu ja NATOga. Selle ajaga on meie välispoliitiline päevakord oluliselt laienenud. Väikeriigina on mõistagi eriti oluline teemade pidev sõelumine ning tähtsamatele eesmärkidele õigeaegne panustamine.

Eesti kui väikeriigi välispoliitiline edukus sõltub eeskätt sellest, kui oskuslikult ja edukalt suudame töötada koos oma paljude partnerite ning mõttekaaslastega. Eestil pole kunagi varem maailmas olnud nii palju sõpru ja toetajaid kui praegu. See on meie aastatepikkuse välispoliitika suurimaid tulemusi. Samas ma arvan, et partnerite omavahelise koostööpotentsiaali kasutamiseks on meil veel arenemisruumi päris palju.

Välispoliitiliselt aktiivse ja usaldusväärse riigi kuvand ei teki ega püsi niisama. Selle nimel tuleb pidevalt tööd teha, kusjuures tähtis pole mitte lihtsalt suures pildis kaasarääkimine, vaid ka meie rahvuslikele huvidele tähtsate teemade julge tõstatamine ning nende eest seismine. Ehk rõhutatult: meie tahe olla aktiivne peab väljenduma ka konkreetsetes tegudes.

Meie sõprade kriitika ütleb teinekord, et Eesti välispoliitilises kuvandis on ehk liiga palju Venemaaga seonduvat ning vähe teisi, ka meie partneritele olulisi teemasid. Otsati on see paratamatu, sest ainus meie vahetu naaber, kes pole siiani soovinud Eestiga suhteid normaliseerida – on just Venemaa. Seepärast - kas me tahame seda või mitte, kuid meie julgeolekule sedavõrd oluline teema jääb ka edaspidi tähtsale kohale.

Sageli meeldib meile rääkida, millised head Venemaa eksperdid me oleme. Kuid aidake mind, millal kaitsti Eestis viimati Venemaa poliitilist elu käsitlev doktoritöö? Või millise Eesti ülikooli juures saaks süvendatult tundma õppida korraga Venemaa kultuuri, ajalugu ja poliitikat? Arvan, et siin on vastus üpris kurb.

Kui me tahame oma välispoliitilist võimekust ning ideederohkust tulevikus kasvatada, siis peame juba täna investeerima haridusse, uute uurimiskeskuste loomisse ning ekspertide teadlikku ettevalmistamisse. Eesti on varsti avamas saatkonnad Egiptuses, Iisraelis ja Indias, laiendatakse saatkondi Hiinas ja Jaapanis. Nende saatkondade mehitamine ei peaks olema pelgalt bürokraatlik ülesanne.

Eesti välispoliitika üheks viimaste aastate tuntumaks teemaks on olnud reformikogemuse andmine uutele demokraatiatele. Mõistagi on meie huvides, et Eesti ja laiemalt Euroopa lähinaabruses asuvad üleminekuriigid edeneksid stabiilseteks ning tugevale õigusriiklusele rajatud vabadeks ühiskondadeks.

Samas võiks Eesti kahasse teiste partneritega suurendada oma ühistegevuse potentsiaali. Ida- ja Kesk-Euroopa riigid, aga miks ka mitte Põhjala naabrid võiksid rohkem panustada suurematesse ühisprojektidesse. Poleks sugugi halb mõelda ka näiteks rahvusvahelise fondi loomisele demokraatlike institutsioonide ning kodanikuvabaduste kaitsele suunatud projektide toetuseks.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on üheks väga heaks võimaluseks meie välispoliitilise aktiivsuse sisustamisel senisest innukam ja selgem suhtumine Läänemere strateegia edendamisse ja ellurakendamisse.

Läänemere regioon on Euroopa ja kogu maailma üks innovatiivsemaid ning edumeelsemaid piirkondi, kus koostoime efekt annaks kõigile vaid kasu. Olgu see siis keskkonnaalane, energiajulgeolekut puudutav või mõni muu ühispanustamine arengut soosivatel teemadel. Rootsi peatne eesistumine Euroopa Liidus annab Läänemere strateegiale väga hea võimaluse.

Läinud aasta õpetas meile vahetult, et rahvusvahelistes suhetes mängib väga tähtsat rolli ajalugu. Riikide ja rahvaste identiteedikujundajana on ajaloo dramaatilistel episoodidel kahtlemata väga suur mõju ning eriti meie ei tohiks seda alahinnata.

Nädalapäevad tagasi peeti Vene välisministeeriumis kinniste uste taga ümarlaud, mille teemaks oli võitlus ajaloo väärtõlgenduste vastu naabrite suunal. Kahjuks on see järjekordseks viiteks, et idanaabri välispoliitikas on ajaloorelv endiselt aktiivses kasutuses.

Isamaa ja Res Publica Liidu hinnangul peab meie valitsus senisest aktiivsemalt ja süstemaatilisemalt töötama oma partneritega Euroopa Liidus, et 20. sajandi ühe suurima õnnetuse – kommunismi kuriteod leiaksid kõigekülgset teadvustamist ning hukkamõistmist. Üheks võimaluseks selles on suursaadik Jüri Luige idee toetamine ning selle ellurakendamisele kaasaitamine.

Vaid nii saab sündida Euroopa ühtne narratiiv ning vaid nii on võimalik saavutada meie enda kindlamat ja turvalisemat tulevikku."