Iraani võime vägivald ei aita
Eilsed verised kokkupõrked (foto: cnn.com) valitsusjõudude ning demonstrantide vahel Teheranis näitavad, et olukord selles islamiriigis on kaugel äsjaste presidendivalimiste tulemustega leppimisest. Ka viitab rahva meeleavaldused sellele, et kõrgem usuliider Ayatollah Ali Khamenei pole vaieldamatuks autoriteediks mitte kõigile. Tema reedene pöördumine ei veennud protestijaid kodudesse jääma.
Täna hommikuks on Teheranis protestimeeleavaldustes hukkunud vähemalt 26 inimest. Kinnitamata andmetel on ohvreid aga 150. Midagi taolist pole Iraani pealinn näinud viimase 30 aasta jooksul. Ka mitte seda, et rahvas skandeerib "Surm diktaatorile!" ja "Surm diktatuurile!". Kas see märgib mullade võimu murenemist, on mõistagi vara öelda. Samas on päris selge, et vägivald pole võimudele lahenduseks.
Presidendivalimiste tulemusi vaidlustav ning protestivat rahvast innustav Mir Hossein Mousavi on nõudmas uusi valimisi. Ta on kutsunud oma toetajaid jätkama proteste ning kuulutanud, et ei karda ka märtrisurma.
Iraani sündmused näitavad uue veenvusega, kui suur on tänapäevase interneti suhtlusvõrgustike võim. Facebook ja Twitter on olnud Mousavi enda ja ta pooldajate tööriistaks informatsiooni jagamisel. Näiteks on Mousavi facebooki konto viimasel, 8 tundi tagasi tehtud farsikeelsel sissekandel juba 444 kommentaari.
Sündmustest Iraanis on välismeedia juurdepääsu piiratuse tingimustes võimalik ettekujutust saada näiteks Youtube'i abil. Ülesse on laaditud mitmeid šokeerivaid viedoklippe. Üks nendest näitab noore naise hukkumist eilsel meeleavaldusel Teheranis. Youtube küsib selle vaatamiseks vanust ning hoiatab kaadrite šokeerivuse pärast.
Iraani sündmused on pannud kõige enam proovile USA presidendi Barack Obama. See on üks kõige tõsisem rahvusvaheline kriisikolle, millega Valge Maja peremees on vastakuti. Kuni siiani on Obama eelistanud vaatamata Kongressi survele tasakaalukat ning pooli mitte valivat hoiakut. Ilmselt selleks, et jätta avatuks Iraani võimudele pakutud diplomaatilise lahendustee tuumaküsimusele.
Tänaseks on isegi Euroopa Liit oma 27 valitsusjuhi näol olnud sõnakam kui Ühendriikide president. Demokraatlikke väärtusi pooldavate inimeste tapmine ning protestimeeleavalduste jõuline allasurumine Iraanis peaksid siiski äratama Washingtonis vabaduse ideaali eest seisjad ning taandama pisutki reaalpoliitilise (Kissingeri) voolu. See puudutab ka teisi suundi USA tänases välispoliitikas.
Täna hommikuks on Teheranis protestimeeleavaldustes hukkunud vähemalt 26 inimest. Kinnitamata andmetel on ohvreid aga 150. Midagi taolist pole Iraani pealinn näinud viimase 30 aasta jooksul. Ka mitte seda, et rahvas skandeerib "Surm diktaatorile!" ja "Surm diktatuurile!". Kas see märgib mullade võimu murenemist, on mõistagi vara öelda. Samas on päris selge, et vägivald pole võimudele lahenduseks.
Presidendivalimiste tulemusi vaidlustav ning protestivat rahvast innustav Mir Hossein Mousavi on nõudmas uusi valimisi. Ta on kutsunud oma toetajaid jätkama proteste ning kuulutanud, et ei karda ka märtrisurma.
Iraani sündmused näitavad uue veenvusega, kui suur on tänapäevase interneti suhtlusvõrgustike võim. Facebook ja Twitter on olnud Mousavi enda ja ta pooldajate tööriistaks informatsiooni jagamisel. Näiteks on Mousavi facebooki konto viimasel, 8 tundi tagasi tehtud farsikeelsel sissekandel juba 444 kommentaari.
Sündmustest Iraanis on välismeedia juurdepääsu piiratuse tingimustes võimalik ettekujutust saada näiteks Youtube'i abil. Ülesse on laaditud mitmeid šokeerivaid viedoklippe. Üks nendest näitab noore naise hukkumist eilsel meeleavaldusel Teheranis. Youtube küsib selle vaatamiseks vanust ning hoiatab kaadrite šokeerivuse pärast.
Iraani sündmused on pannud kõige enam proovile USA presidendi Barack Obama. See on üks kõige tõsisem rahvusvaheline kriisikolle, millega Valge Maja peremees on vastakuti. Kuni siiani on Obama eelistanud vaatamata Kongressi survele tasakaalukat ning pooli mitte valivat hoiakut. Ilmselt selleks, et jätta avatuks Iraani võimudele pakutud diplomaatilise lahendustee tuumaküsimusele.
Tänaseks on isegi Euroopa Liit oma 27 valitsusjuhi näol olnud sõnakam kui Ühendriikide president. Demokraatlikke väärtusi pooldavate inimeste tapmine ning protestimeeleavalduste jõuline allasurumine Iraanis peaksid siiski äratama Washingtonis vabaduse ideaali eest seisjad ning taandama pisutki reaalpoliitilise (Kissingeri) voolu. See puudutab ka teisi suundi USA tänases välispoliitikas.
Kommentaarid
Ta võib avalikult kritiseerida valitsuse meetodeid rahutuste maha surumisel, aga temapoolne sekkumine selgelt sisepolitilistesse küsimustesse oleks USA presidendina rumal.
Minule tundub, et nii Iraani eelmise, kui praeguse revolutsiooni juures on CIA käsi suhteliselt tugevasti pulsil.
Mida Obama sellises olukorras ikka öelda saaks?