Marko Mihkelsoni blogi

Aasta lõpuni on jäänud loetud tunnid, mistõttu pole parimat hetke veelkord möödunule tagasi vaadata. Heitsin korraks pilgu samasugustele sissekannetele 2006 . ja 2007 . aastast ning esimeseks ja peamiseks erinevuseks võrreldes nendega on selge suursündmuse esiletõus 2008. aastal. Selleks oli ja on jätkuvalt globaalsest finantskriisist vväljakasvav majanduslangus. Just finantsraputused mõjutasid selle aasta teisel poolel eriti rahvusvahelist elu ning hakkavad veelgi enam mõju avaldama tuleval aastal. Ei tahaks küll ennustada, kuid algav majanduslangus võib kaasa tuua mõne päris tõsise regionaalse või isegi kaugemale ulatuva konflikti. Seetõttu tuleb 2009. aasta maailmale ja paraku ka Eestile tõenäoliselt alanud sajandi üks keerulisemaid. Järgnev TOP-10 on muidugi väga subjektiivne ning eestlase vaatenurka omav. Lisada võiks siingi mitmeid teisi sündmusi, nagu näiteks Tiibeti rahutused või Pekingi olümpia. Kuid olgu see nimekiri siis selline: 1. Globaalne finantskriis ning nafta hinna ki

Pole vähimatki kahtlust, et algav aasta toob endaga kaasa globaalmajanduse tuntava jahtumise. Võimalik, et langus saab olema suurim alates Teise maailmasõja lõpust. Üks viimaseid tõsiseid indikaatoreid selles osas on teated maailma terasetoodangu järsust vähenemisest. The Financial Timesi analüütikute arvates võib tuleval aastal terase tootmine väheneda koguni kümnendiku, mis oleks suurim kukkumine alates 1945. aastast. Juba sellel aastal on suured terasetootjad kaotanud suure osa oma väärtusest. Näiteks Severstali aktsia on kõhnunud 90 protsenti, US Steelil 79 ja ArcelorMittalil 70 protsenti. Kindlasti toob aastalõpp veel terve rea uudiseid numbritest, mille alusel muutub pilt maailmamajandusest tuleval aastal üha selgemaks. Paraku tähendab see selgus aga pessimismi süvenemist, mis teeb keerukaks languse ulatuse ja kestvuse ennustamise.

Eilse ja tänase päeva uudised Lähis-Idast räägivad küll seda keelt, et Iisraeli valitsus on võtnud ette tõsise rünnaku Hamasi võimekuse piiramiseks Gaza maakitsusel. Operatsioon Cast Lead näib olevat alles oma algusjärgus, sest täna kutsus Iisraeli valitsus teenistusse 6500 reservisti. Samas on Gaza piiridele nihutatud suurtükivägi, mis viitab võimalikule maismaarünnakule. Olgugi, et Hamasi infrastruktuur on kaks päeva kestnud pommitamistes kõvasti pihta saanud, lendas eile Iisraeli suunas 117 Qassami raketti. Eeldatakse, et lähipäevadel võib nende hulk kasvada kuni 200 päevas. Hetkel pole teada, mis on käimasoleva operatsiooni lõppeesmärgiks. Pole kahtlust, et peamiseks löögisuunaks on Hamasi tegevusvõimekuse lõhkumine. Samas ei ole välistatud, et sedavõrd ohvriterohke esmarünnaku järel võib Iisraeli valitsuse eesmärgiks olla üleüldse Hamasi struktuuride hävitamine. See on viimase kahe aasta jooksul teine kord, mil Tel Aviv on otsustanud võtta ette rünnaku terroristliku organisatsi

Viimaste päevade pingestunud suhted Gaza sektorit kontrolliva Hamasi ning Iisraeli valitsuse vahel on sisuliselt nurjanud Annapolise protsessi ning tekitanud uusi tõsiseid haavu rahupüüdlustesse Lähis-Idas. Iisraeli lennuväe tänane rünnak Hamasi tugipunktidele Gaza maakitsusel on surmanud enam kui 200 inimest. Õhulöögi ajendiks oli Hamasi varasem loobumine relvarahust ning Qassam tüüpi rakettide pidev tulistamine Iisraeli linnadele (Negev, Siderot). Kui arvestada seda, et USAs on just toimumas võimuvahetus ning Iisraelis seisavad veebruaris ees ennetähtaegsed valimised, siis on väga keeruline eeldada mingitki võimalust Annapolise protsessi jätkumisele. Vähemalt selle ettekavatsetud moel. Õigupoolest sattus Annapolise konverentsil saavutatu löögi alla juba varem, mil ilmnes, et kiireid lahendusi keerulistele probleemidele (eeskätt asundused ning Ida-Jeruusalemma küsimus) ei suudeta leida. Kindlasti tegi kompromissi leidmise keerulisemaks sisepoliitiline kriis Iisraelis ning Bushi admin

Jõulud on uinutavalt mõnusad. Kui unustada see meeletu kingiralli, siis iseendale ning lähedastele aja leidmine on tänases stressimaailmas hindamatu. Kuid ega maailma kirevus ei lase kauaks peitu pugeda. Viimastel päevadel on eriti ärevaid noote kuulda kahelt suunalt - Ukrainast ja Pakistanist. Esimesel juhul püüab Venemaa tuntud väljapressimistaktikaga kätte saada gaasivõlga. Teisel juhul aga proovib India Pakistani ja tema liitlaste närve. Mõlemal juhul on tegemist tõsiste geopoliitiliste pingekasvudega. India ja Pakistan on alates 1947. aastast kolm korda sõdinud, kuid viimased kümmekond aastat on suutnud mõlemad tuumariigid siiski ennast ohjeldada. Mumbai terrorirünnak, mille täideviijad pärinesid väidetavalt Pakistanist, on pannud New Dehli ja Islamabadi taaskord teineteise suunas kõõrdi vaatama. Vägesid koondatakse piiridele ning diplomaatilised kanalid reedavad pingete kiiret kasvu. Enamik analüütikuid küll arvab, et sõjaks ei lähe. Liiga palju on kaalul ja mitte üksnes naabrite

Soovin kõigile siinse ajaveebi lugejatele rahulikku ja kaunist jõuluaega!

Lugesin just netiväljaannetest, et meie hulgast on lahkunud raadiomees Hillar Nahkmann. See on tõepoolest šokeeriv uudis. Viimaste aastate jooksul oli mul võimalus korduvalt osaleda Hillari juhitud saadetes või intervjuudes. Tema muhe meel ning asjatundlikkus olid need väärtused, mis tegid tema raadiosaate kuulatavaks ning ka külalisel raadioeetris osalemise vahetuks. Tema huumorimeel oli nakkav. See on eriti oluline, kui teemad kipuvad olema ehk liiga tõsised või raskesti mõistetavad. Ajakirjaniku suur väärtus seisnebki ju kuulajale-lugejale raskemagi teema arusaadavaks ning huvitavaks tegemises. Hillar suutis seda suurepäraselt. Vikerraadio on kaotanud ühe oma tunnushäältest. Siiras kaastunne Hillari lähedastele ning kolleegidele!

Täpselt nädal aega tagasi peeti Nižni Novgorodis ekspertide ümarlaud, kus teemaks oli patriootlike liikumiste olukord Venemaal. Sellest võttis osa ka tuntud telenägu ning liikumise "Kodumaa - Suur Venemaa" juht Mihhail Leontjev. Oma kõnes, mille refereeringu toob ära netikülg APN , ütles Leontjev sõna-sõnalt järgmist: "Kas me ei peaks Balti riigid tagasi võtma? Miks ka mitte. Minu arvamus: Balti riikide riiklik iseseisvus pole ennast õigustanud. Nad ei tulnud toime selle ülesandega, sest ilmnes, et suurem osa kohalikust etnilisest valijaskonnast on natsid. Aga natsid on inimesed, kellega normaalne jutt ja neile normaalsete õiguste andmine on välistatud. Need on inimesed, kelle pihta on vaja tulistada. Kuul - see on ainuke argument natside vastu. Ja küll nad näevad, et meie tankid seisavad ükskord Riias." Esimene reaktsioon sellisele tekstile oleks mõistagi - haige sonimine, mida ei peaks isegi tähele panema. Kui see vaid nii oleks. Tegelikult viitab Leontjevi järje

Internetis on levimas informatsioon , justkui Tatarstani "rahvaparlament" olla eile võtnud vastu deklaratsiooni riiklikust iseseisvusest. Selles kutsutakse üles ÜROd ning maailma riike tunnustama Tatarstani iseseisvust. Samuti on loodud eksiilvalitsus seatud eesmärkide saavutamiseks. Loomulikult üheski ametlikus infokanalis seda uudist ei leia. Ka pole täpsemalt teada, mis ja kus tegelikult toimus. Ometi on eriti pärast Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamist Venemaa poolt kasvanud rahvusliku eneseteadvuse kehtestamisele viitavate sõnumite sagedus nii Tatarstanist, Baškortostanist kui Põhja-Kaukaasiast. Miks võib Lõuna-Osseetia olla iseseisev riik, aga Tatarstan mitte, arutletakse netis juba mitmendat kuud. Venemaa keskvõim on viimasel ajal suurendanud survet nii Tatarstani kui Baškortostani liidritele, kärpides nende majanduslikku iseseisvust. Teatavasti on mõlemas regioonis arvestatavad naftavarud. Kuidas ka poleks, süvenevas majanduskriisis võivad ka sellised teemad muutud

Läti parlamendi eilne otsus viia lõpule aastaid väldanud haldusreform (525 omavalitsusüksusest jääb järele vaid 118) on samm, mida tuleb Eestil tahes või tahtmata järgida. Me võime kui tahes palju rääkida uuest arenguhüppest ning kui mitmest sammust selle saavutamiseks, ilma põhjaliku haldusreformita ei ole lihtsalt võimalik edu saavutada. Kahjuks puudub täna selles väga olulises küsimuses poliitiline tahe. IRL on juba aastaid rääkinud haldusreformi möödapääsmatusest ning vajalikkusest, sama meelt on viimasel ajal ka ettevõtlusorganisatsioonid, mitmed huvigrupid ja tervikuna avalik arvamus. Haldusreform ei tähenda sugugi mitte üksnes vallapiiride muutmist ning lootust pelgalt valitsemiskulude pealt kokku hoida. Hoopis tähtsam on küsimus riigile üheväärse ning horisontaalselt konkurentsivõimelisema keskkonna loomiseks. Puudutagu see siis haridust, transpordivõrku, ettevõtluse soodustamist, investeeringute planeerimist laiemalt kui ka lihtsalt elatustaseme ühtlasemat tõstmist. Haldusrefo

Euroopa Liidu kodanike suurimaks mureks on arusaadavalt olukord majanduses. Kardetakse ka energiajulgeoleku pärast, kuid siiski ollakse üldiselt optimistlikud selles, et 27liikmeline ühendus võib olla abiks raskete aegade üleelamisel. Euroopa Komisjoni poolt täna avaldatud järjekordse suurküsitluse tulemused millegi põrutavaga ei üllata. Üle kahe kolmandiku kõigist küsitletutest peab olukorda nende kodumajandustes halvaks. Sealhulgas üle poole usuvad, et tööpuudus ja üldine majanduskeskkond tuleval aastal vaid halvenevad. Samas on kodanike usk liikmelisusse Euroopa Liidus kahanenud eelmise aasta 58 protsendilt 53le. Üllatus-üllatus, kuid kõige rohkem kasu on Euroopa Liidus näinud iirlased - tervelt 79 protsenti. Eesti on kohe teine 78 protsendiga, misjärel tulevad slovakid, taanlased ja hollandlased. Suurimad pessimistid elavad aga Ungaris, kus majanduskriis on juba mõjutanud inimeste meelsust negatiivsuse suunas. 51 protsenti ungarlastest arvab, et ELi liikmelisus on riigile kasu too

2008. aasta polnud Euroopa Liidule kergete killast. Kee­rulisi olukordi ja probleeme tuli ette omajagu. Kiirete märksõnadena tõusevad esile Lissaboni leppe mõneti oota­matu ummikseis, Venemaa sisse­tung Gruusiasse, sügisel lahvatanud finantskriis ning kõige taustal kee­rulised kõnelused ühtse energiaturu loomiseks. Ükski nimetatud teemadest pole kergekaaluline ning puudutab kõiki liikmesmaid. Veel kevadel tundus, et Prant­susmaa eesistumine tuleb suure pa­raadina. Tegelikkus vormis aga uue päevakorra. Eks see omakorda näitab, et tänapäeva kiirelt muutuvas maail­mas tuleb valmis olla kõikvõimalikeks üllatusteks. Loomulikult oleks päris naiivne arvata, et sedavõrd keerulises ühen­duses nagu Euroopa Liit, mööduks üks aastaring ilma väiksemate või suuremate kriisideta. Tänavu on ise­enda apsudele lisandunud mõistagi globaalsemad mõjurid. Eesti seisukohalt ilmnesid sellel aastal Euroopa Liidus tendentsid, mis kindlasti ei saa väikeriikidele lõpuni meeldida. Prantsusmaa president on olnud ta

Ma usun, et tänane Riigikogu otsus pikendada Eesti kaitseväe missiooni Iraagis jääb sellisena viimaseks. Hetkel on küll lahtine, milline on täpne õiguslik alus meie missiooni jätkamiseks pärast 1. jaanuari, kuid kahepoolselt Iraagi valitsusega kokkulepitav määrab suure tõenäosusega ära ka meie missiooni lõputärmini. Pole välistatud, et missioon lõpeb enne täna Riigikogu poolt antud mandaadi ümbersaamist ehk enne tuleva aasta lõppu. Seepärast võiksime juba praegu kujundada selgema poliitilise hoiaku antud küsimuses. Teiste sõnadega võiksime põhjalikult läbi mõelda, millised oleksid Eesti huvid ja võimalused suhete arendamiseks Iraagiga erinevates valdkondades pärast tänase missiooni lõppu. Igasugused jutud "viimasena tule kustutamisest" on mõistagi kitsarinnalised. Olukord Iraagis on viimasel paaril aastal tasapisi paranenud ning siin on oma panus ka Eesti kaitseväe rahutagamisüksustel. Seepärast oleks meile liiga lühinägelik piirata oma suhteid Iraagi valitsusega üksnes milit

Naftatootjad teevad suuri jõupingutusi, et nende majandustele olulist sissetulekut kuidagigi kasvatada ja stabiliseerida. OPECi tänane otsus vähendada päevast naftatootmist 9 protsendi ehk 2,4 miljoni barreli võrra on ajalooliselt suurim, kuid ka see ei avaldanud maailmaturul muljet. OPECi otsuse järel on nafta hind veelgi alanenud ninga veidi enam kui 40 dollariga barrelilt tagasi nelja aasta tagusel hinnatasemel. Analüütikute hinnangul ei näita nõudlus turul kasvutrendi enne järgmise aasta lõppu. See aga tähendab, et nafta hind võib vajuda veelgi. Arvatakse, et põhi võib olla kusagil 25 või isegi 20 dollari kandis. Selline hinnatase ei rahulda muidugi ühtegi suuremat tootjat. Venetsueela ja Iraan on oma tuleva aasta riigieelarve tulupoole rajanud lootusele, et nafta hind on keskmiselt 95 dollarit barrelilt. Venemaa piirnumbriks on 70 ning näiteks Saudi Araabial 55 dollarit. OPECisse kuulub teatavasti 13 riiki, kes toodavad 40 protsenti maailma naftast. Muuseas, Indoneesia on otsustan

Venemaa sisepoliitika üks parimaid asjatundjaid Lilija Ševtsova ütleb oma intervjuus ajalehele Die Welt intrigeerivalt, et hiljemalt tuleval kevadel leiavad aset ennetähtaegsed presidendivalimised, mille tulemusel naaseb riigipeaks Vladimir Putin. Mõistagi on see üks võimalikest stsenaariumitest, kuid Ševtsova meelest ei tohiks Putin kriisi liiga sügavale lasta. Vastasel korral oleks tal raske asuda riigi päästjarolli. Putini välispoliitikast rääkides tõmbas Ševtsova paralleele Stalini ajastuga, mil Vene maatriksiks oli võimas riik, mõjusfäärid ja välisvaenlase otsimine. Rahvusliku idee puudumisel pöörduti tagasi selle maatriksi juurde Putini teisel ametiajal (2004-2008). Tegelikult on Putini tagasitulekust räägitud kaugelt enne seda, kui ta kevadel Kremlist lahkuda jõudis. Ka mina olen sellel teemal siin ajaveebis mitmel korral peatunud ning arvanud, et Putin naaseb Kremlisse pigem varem kui hiljem. Loomulikult teavad vaid väga vähesed, milline on Medvedevi-Putini kokkulepe eelmises

Moskvas ja Peterburis täna peetud mitmetel teisitimõtlejate meeleavaldustel pidas miilits kinni kümneid inimese. Pealtnägijate sõnul oli OMONi käitumine jõhker. Nii näiteks lohistati Moskvas Triumfi väljakul üht tüdrukut mööda asfalti juustest rebides kongiautosse. Samuti ajas miilitsa eriüksus jõuga laiali veteranide kogunemine Puškini väljakul (pildil). Kõige julgema käigu võtsid ette Eduard Limonovi natsionaalbolševistidest toetajad, kes kolmekümnekesi üritasid läbi Borovitski väravate siseneda Kremli territrooiumile. Aktsiooni käigus hüüti: "Me õpetame teid austama põhiseadust!". Kes tahab tänastest sündmustest Moskvas ja Peterburis lähemalt lugeda ja pilte vaadata, see leiab kasuliku materjali siit . Igatahes reedab tänane päev ning eeskätt miilitsa käitumine Kremli teatavat jõuetust. Ühest küljest püütakse küll jõuga korda hoida, kuid teisalt on võimu tsentraliseerimise ja opositsioonilise meele tasalülitamisega mindud liiga kaugele. Eriti aktuaalseks võib see muutuda

Eilne päev tähistas Venemaa demokraatide järjekordset katset luua organisatsioon, mis suudaks kuidagigi pakkuda alternatiivi Kremli pealiinile. "Solidaarsus" mõistagi viitab otseselt samanimelisele organisatsioonile kommunistlikus Poolas, mis teatavasti mängis kaalukat rolli Berliini müüri lagundamises. Milline saab olema "Solidaarsuse" saatus Venemaal, seda on veel vara arvata. Päris ilmne on aga see, et kui liikumine peakski jalad tõsisemalt maha saama, siis saab nende tegevus olema väga ja väga keeruline. Juba eile näitasid Kremli noored, et võimude provokatsiooniline surve pole kuhugi kadunud. Iga arvestatav opositsioonihääl tuleb kompromiteerida ning selleks on viimastel aastatel kõvasti jõudu kulutatud. Nii Garri Kasparov kui Boriss Nemtsov ("Solidaarsuse" nimekamad kujud) teavad väga hästi, milleks on Kreml võimeline. Kõik varasemad katsed demokraate ühendada on liiva jooksnud just tänu võimude jõulisele tasalülitamispoliitikale. Ometi näitab "

Euroopa Liidu kõrgemal välispoliitika esindajal Javier Solanal on muidugi muresid palju. Kongo ja Zimbabwe süvenevad kriisid, Iraani jätkuv tuumaprogramm, Lähis-Ida rahuprotsess võtavad mõistagi täna palju aega. Kuid ükski nimetatud teemadest ei esita Euroopa Liidule sellist otsest väljakutset, kui Venemaa jätkuv kohustuste rikkumine Gruusias. Ja siin on Solana kadunud kui vits vette. Miks? Just Euroopa Liit võttis Vene-Gruusia sõja ajal aktiivse konfliktilahendaja rolli. Medvedev-Sarkozy kokkullepped aitasid peatada verevalamise ning luua pinnase Genfi läbirääkimiste alustamiseks. Gruusias alustas tegevust Euroopa Liidu tsiviilmissioon. Kuid siin jäi Euroopa Liidu innukus katki. Venemaa küll osaliselt täitis võetud kohustusi, kuid kaugeltki mitte täielikult. Sellele vaatamata võttis Euroopa Liit eesotsas eesistujaga aimatava positsiooni: suhted Venemaaga on meile olulisemad kui Gruusia suveräänsus. Moskvas mõisteti, et Euroopa pealinnad ei tähtsusta Gruusiat piisavalt oma päevakorras

Poolteist päeva kiireid kohtumisi Prahas on nüüdseks selja taga ning vähemalt esimene mulje on küll selge: tšehhid on eelolevaks eesistumiseks Euroopa Liidus valmis. Loomulikult tunnetatakse oma võimalusi ning sisepoliitikas valitseb patiseis. Sellest hoolimata on kaugelt liialdatud need arvamused, et tšehhide eesistumises võiks kuidagi kahelda. Meile on tšehhide eesistumise eesmärgid väga lähedased. „Barjäärideta Euroopa“, nagu kõlab nende deviis, osutab eeskätt siseturu täieliku avamise vajadusele. Kolme E (economy, energy ja external relations) all on kõik ka meile olulised Euroopa poliitika suunad. Kui majanduse all räägitakse konkurentsivõimest (Lissaboni protsess), siis energiateema all püütakse keskenduda peaasjalikult julgeolekule ning Kaspia regioonile. Välissuhete all on tšehhidel kolmeks peasuunaks idapartnerluse edasiarendus (rootslastega tihedas koostöös), suhted Lääne-Balkani riikidega ning transatlantiliste suhete elavdamine. Lisaks veel mitmed tippkohtumised, sealhulgas

Tänase ja homse päevaga peaks tõepoolest saama Prahas sissevaate tšehhide peagi algavale eesistumisele Euroopa Liidus. Koos kolleegi Ester Tuiksooga on meil selle lühikese visiidi käigus võimalus kohtuda nii Tšehhi parlamendi alamkoja kui senati liikmetega ning välisministeeriumi diplomaatidega. Lisaks veel juhtiva mõttetangi esindajatega. Tšehhide eesistumine, millele järgneb Rootsi aeg, saavad paljuski määrama mitme meilegi olulise teema saatuse Euroopa Liidu aruteludes. Millised on tšehhide täpsemad rõhuasetused ning milline on nende hetke sisepoliitiline (mitte just lihtne) valmisolek, eks sellele püüakski leida vastuse.

Olukord Gruusias püsib endiselt väga pinev. Sisuliselt ei möödu nädalatki ilma tõsisema vahejuhtumita. Üks nendest leidiski aset täna pärastlõunal, mil Gruusia poolt kontrollitaval territooriumil Tshinvalist 4 kilomeetrit lõunas avati ootamatult tuli OSCE patrullauto pihta. Ründajaid oli esialgsetel andmetel kaks, kes kalašnikovidest avasid otsesihtimisega tule OSCE soomustatud maastikuauto pihta. Olgugi, et masinalt leiti hiljem üle kümne kuuliaugu, keegi autos viibinutest viga ei saanud. Sündmuse hetkel oli auto roolis Eesti vaatleja. Sündmuspaik asus umbes poole kilomeetri kaugusel administratiivpiirist Gruusia valitsuse kontrollitaval alal. Kes võisid olla ründajad, seda täpsustatakse. Kogu see lugu näitab, kui habras on vaherahu. Samuti on see kinnituseks, et nii OSCE kui ka Euroopa Liit peaksid oma missioone Gruusias tugevdama, et ära hoida uue võimaliku konflikti puhkemise. Ühtlasi peaksid nii Brüssel (EL) kui Viin (OSCE) nõudma Moskvalt võetud kohustuste täitmist ehk siis rahvu

Peaminister Andrus Ansip oleks võinud tänases valitsuse Euroopa Liidu poliitika aruandes Riigikogule olla minu arvates tunduvalt sisukam ning Eestile lähiajal prioriteetseid küsimusi rohkem rõhutav. Euroopa Liidu asjade komisjoni istungitel on peaminister Ansip olnud tavaliselt tunduvalt sisukam ning ka teemasid põhjalikumalt käsitlev. Arvestades, et valitsus tutvustab oma Euroopa Liidu poliitikat Riigikogu täiskogu ees vaid korra aastas, siis oleks sellest oodanud ka detailsemat lähenemist. Loomulikult on Euroopa Liidu tugevus ja liikmesmaade solidaarne käitumine tähtis, kuid minu arvates ei pea me seda iseenesestmõistetavat tõde iga kord nii pikalt rõhutama. See kõlaks justkui vabandusena selle eest, et meie võimekus endale olulisi teemasid kaitsta või ka meile olulisi kompromisse leida pole kuigi suur. Peaministri tänasest kõnest ei saa päris hästi aru, mis on siis meie valitsuse Euroopa Liidu lähiaja poliitika tuumaks. Nii näiteks ei kuulnud me sõnagi hetkel meile kõige kuumemast

Mis oleks saanud Eestist, kui 1990ndate aastate algul oleks otsustatud anda kodakondsus kõigile siinsetele elanikele? Vastust poleks ilmselt keeruline leida. Taasvabanenud Eesti saatus oleks olnud äratundmatuseni teine sellest, mida me teame täna. Venemaa netiväljaanne Segodnja.ru küsis hiljutises intervjuus duumasaadikult ning Kremlile lojaalselt politoloogilt Sergei Markovilt: kas Nõukogude Liidu lagunemist oleks võinud ära hoida? KGB passiivsust tauninud Markov vastas sellele nii: "Ei. Mõukogude Liidu lagunemine oli objektiivsete ja subjektiivsete põhjuste tulem, näiteks sotsiaalsete gruppide vastutustundetus. Nõukogude Liitu oleks olnud võimalik säilitada. Võibolla oleks tulnud tegemist teha mõningate territooriumite ajutise kaotusega, nagu näiteks Balti riigid. Pärast üleminekuperioodi oleks nad mõelnud ning tagasi tulnud. Juhul, kui me näiteks oleksime kohe alguses saavutanud venelastele Eestis ja Lätis hääleõiguse. Siis oleks seal olnud täiesti teised poliitilised liikumis

Tänase päeva lõpuks langes Vene nafta hind 36 dollari tasemele barrelilt. Nii madalal oli Urals viimati 2004. aastal. Kui vaadata languse dünaamikat , siis veel kolm kuud tagasi oli hinnatase pealt saja dollari. Täpsemini 101 dollarit. Kuu aega tagasi oli sellest järel 55 dollarit. Nüüd aga veel ligi 40 protsenti väiksem hinnatase. Arvestades seda, et Venemaa 2009. aasta eelarves on naftahinna arvestuslikuks tasemeks võetud 70 dollarit, siis tuleb tooraine müügile toetuval naaberriigil tõsiselt oma tulusid läbi vaadata. Samas on tõsise löögi alla sattunud rubla, mille devalveerimisest kuni 20 protsendi ulatuses levisid ka täna jutud. Kuigi OPECi riigid teatavad eeldatavalt 17. detsembril Alžeerias toodangu vähendamisest, ei pruugi see üldise majanduslanguse ning nõudluse vähenemise tingimustes avaldada olulist mõju nafta hinnale. Pole välistatud, et nafta hind võib langed lähinädalatel isegi alla 30 dollari. Igatahes on nafta sedavõrd kiire hinnalangus väga suureks riskiteguriks Vene

Vene õigeusu kiriku patriarhi, Maarjamaa Risti esimese klassi teenetemärgi kavaleri Aleksius II lahkumine on kahtlemata väga tähelepanuväärne sündmus. Seda mitte üksnes Venemaale, vaid ka näiteks Eestile. Ma võin küll eksida, kuid ilmselt nii kõrget ja mõjukat kirikupead pole kunagi varem Eestist pärinenud. Hinnanguid võib olla erinevaid, kuid minu arvates mängis Aleksius II patriarhiks oleku ajal (1990-2008) pigem positiivset rolli niigi keeruliste Eesti-Vene suhete kontekstis. Juba üksi tema suurepärane eesti keele oskus ning valmisolek suhtlemiseks tähendasid nii mõndagi. Viimastel aastatel on meie ajakirjanduses arvatud, et Aleksius II olla avaldanud soovi saada maetud oma endisele kodumaale - Eestisse. Tallinna Siselinna kalmistul puhkavad ju näiteks tema vanemad. Tõenäoliselt maetakse Aleksius II Moskvasse ning siin ei maksaks küll otsida poliitilisi põhjuseid. Arvestades õigeusu kiriku tähtsat rolli naaberriigis, siis on päris ilmne, et selle kiriku pea leiab viimase puhkepaiga

Ajal, mil Ühendriikides on kogu tähelepanu Barack Obama meeskonnavalikutel, käib pingeline heitlus Senati viimaste kohtade pärast. Eile selgus, et demokraatide lootus võtta ülemkojas oma kontrolli alla strateegiliselt olulised 60 kohta, kukkus läbi. Georgia osariigis toimunud kordushääletusel võttis oma demokraadist rivaali ees võidu Saxby Chambliss, kes sellega säilitas oma koha Senatis. Ühes sellega luhtusid demokraatide lootused 60-kohaliseks enamuseks, mis oleks taganud võimaluse välistada vabariiklaste võimalikku obstruktsiooni. 4. novembri valimistest on veel Senatisse selgitamata üks koht Minnesotast, kuid see enam pole kaaluka tähendusega. Iseenesest on Chamblissi võit väike lohutus vabariiklastele, kuid sellegi poolest annab see võimaluse vähemalt teatud viisilgi Obama tegevust vastustada.

NATO välisministrite tänane kohtumine, kus korraga räägitakse alliansi suhetest Gruusia ja Venemaaga, annab tõenäoliselt kahetise signaali. Esiteks püüab allianss leida varuteed Gruusiale ja Ukrainale mõõdukaks lähenemiseks. Teisalt aga otsitakse pehmemat maandumist pingestunud suhetes Venemaaga. Mõlemal juhul on üheks peamiseks mõjutajaks Saksamaa. Esiteks on Berliin jõuliselt vastu Kiievile ja Tbilisile selgema liitumisperspektiivi andmisele. Teiseks on aga Saksamaa kiivalt huvitatud Venemaaga suhete taastamisele stiilis "business as usual". Tihti on küsitud, mis ikkagi on Saksamaad ja Venemaad siduvaks nabanööriks? Minu arvates annab sellele päris hea vastuse Nicholas Kulish oma tänases artiklis International Herald Tribune'is. Tema vastus on lihtne - peamiseks mõjutajaks on pikaaegsed majandussuhted. Juba 1850ndatel aastatel ehitas Siemens välja Venemaa esimese telekommunikatsioonivõrgu. Hiljem, vaatamata suurtele sõdadele, pole suhted Moskva ja Berliini vahel lahtun

Veidi enne kella kuut täna õhtul meie aja järgi peaks Barack Obama avalikustama oma valikud tulevase administratsiooni julgeolekutiivas. Kui peaks leidma kinnitust ajakirjandusse jõudnud nimede (Clinton, Gates ja Jones) ametisse määramine, siis võiks seda juba ette pidada väga tugevaks sammuks. Ameerika Ühendriikide liitlastele, sealhulgas Eestile, on äärmiselt oluline, et tänases keerulises maailmas oleks Washingtoni otsustajad julgeoleku alal kogemustega tegijad. Kõik kolm võtmepositsioonidele kandideerivat nime vastavad just sellisele ootusele. Hiljutise parteisisese konkurendi Hillary Clintoni nimetamine riigisekretäriks on juba iseenesest Obamalt paras julgustükk. Eks ajakirjandusel tekib suurepärane teema edasiseks jälgimiseks. Kuid sisuliselt on Clintoni valik kindlasti hea. Karisamaatilise ja tuntud poliitikuna on Clinton kindlasti võimeline panustama kahasse Obamaga USA rahvusvahelise kuvandi muutmisse. Samas on aga Clinton hästi kursis riigi rahvuslike huvidega. Ka meile on

Soome välisministrit Alexander Stubbi võib siiralt kiita. Tema tänane arvamus selle kohta, et OSCE polnud kuigi edukas Vene-Gruusia sõja ennetamisel, väärib igal juhul tunnustust. Mitte alati ei suuda poliitikud olla kriitilised ebaõnnestumiste üle. Seda peaks ka Eesti poliitiline kultuur veel tõsiselt õppima. Stubbi roll pole olnud lihtne. Soome värske välisministri ning OSCE eesistujana langes tema õlule kohe sõda Kaukaasias. Arvestades Soome suhteid Venemaaga polnud Stubbil kuigi kergeid valikuvariante. Stubbi eeskuju võiksid tegelikult järgida Euroopa Liidu liidrid ning välispoliitika eest vastutajad. Miks ei teinud ka Euroopa Liit midagi selleks, et ammu etteaimatavat konflikti ära hoida? Kui Euroopa Komisjon oleks läbinisti demokraatlik institutsioon, siis peaks välisvolinik Benita Ferrero-Waldner kaaluma tõsiselt tagasiastumist. Euroopa Liidu välispoliitika kõrgeimal esindajal Javier Solanal pole samuti kuigipalju paremat vabandust. Kui ei midagi enamat, siis võiksid mõlemad ol

Sellel teemal ja mitte ainult tuli juttu intervjuus nädalalehele The Baltic Times. Kuna leht ise pole kuigi kättesaadav, siis toon selle intervjuu teksti siinkohal täies ulatuses ka ära. "A member of the Pro Patria and Res Publica Union since 2001 and MP since 2003, Marko Mihkelson is the current chairman of the European Union Affairs Committee and one of Estonia's most prominent politicians. With the antagonistic pro-Kremlin group 'NightVigil' recently pushing for Russian territorial autonomy, The Baltic Times asked the outspoken politician some big questions regarding the EU, NATO and the future of Estonian-Russian relations. You've been a member of Par­liament since 2003, but I under­stand your career involvement with Russia goes back much fur­ther - what previously held posi­tions have contributed to your background in Russian affairs? My interest in Russian affairs started a while ago. Since graduat­ing from Tartu University in 1993 as a historian (specializi

Majandusraskustes vaevleva lennukompanii SAS karmisõnaline kiri Eesti valitsusele seoses Estonian Airi likviidsusprobleemidega on nonsenss. Esiteks näib nõude sisu kohatu väljapressimisena ning teiseks veenab see veelkord, kui vähe tegelikult SAS Eesti lennukompaniist hoolib. Sellisele nõudele ei tohiks valitsus kindlasti alluda. Estonian Airi ümber on viimasel ajal tõepoolest palju kära. Põhjuse selleks on kompanii ise andnud. Eeskätt muidugi tänu sellele, et senine omanikering eesotsas SASiga pole olnud suuteline välja käima firma strateegilisi arengusuundi ja neid ka ellu viima. Eesti riigi käed on aga vähemusosalusega olnud piiratud. Äripäev kirjutab täna oma juhtkirjas , et riik võiks oma osaluse maha müüa. See on muidugi üks võimalusi, kuid ilmselt see ei muuda olukorda paremuse suunas lennureisijatele. Meile on täna oluline, et Tallinn ei jääks nurgataguseks lennujaamaks, kust toimub üksnes ettevedamine teistesse lähilennujaamadesse. See ei tohiks olla kindlasti meie huvi riigi

Kui Hiina ja India kiidavad heaks Venemaa ja Brasiilia tänase üleskutse , siis võib tuleval aastal tõepoolest leida aset esimene BRIC-riikide tippkohtumine. Kuna neli riiki on varemgi poliitilisel tasandil kohtunud (sellel suvel välisministrid Jekaterinburgis), siis pole välistatud et ammuoodatud suurüritus võiba ka teoks saada. Esimest korda võeti akronüüm BRIC kasutusele 2001. aastal Goldman Sachsi poolt, mil suurpank tegi ennustuse, et need neli riiki võiksid 2050. aastaks võtta sisse juhtiva rolli maailmamajanduses. BRICi numbrid on muidugi muljetavaldavad. Neli riiki katavad neljandiku maailma maismaast ja üle 40 protsendi maailma elanikkonnast. Kombineeritult on need majandused kahtlemata tõusvad tähed. Parimal juhul võib BRIC tõesti tõusta arvestatavaks foorumiks, mis võib osaliselt varjutada ka G7 domineerimise. Samas on neli riiki küll pragmaatikud, kuid siiski oma poliitiliste süsteemide poolest üpris kirjud. Viimane võib osutuda ka teatavaks takistuseks sügavamal poliitilise

Juba tükil ajal pole ma saanud nii positiivset laengut, kui tänastelt kohtumistelt Ahtmest ja Narvast. Lisaks siia otsa ka üllatuskohtumine üle pika aja oma kunagise õpetaja Ene Kurmega, kes just täna peab Narvas oma suurt juubelit. Homne kodanikupäev annab taaskord põhjuse väisata erinevaid koole mitmel pool Eestis. Tänane päev oli minul pühendatud Ida-Virumaale, kus kohtusin Ahtme Gümnaasiumi ja Narva Eesti Gümnaasiumi õpilaste ja õpetajatega. Nii Ahtme kui Narva kooli gümnasistid jätsid väga positiivse mulje. Rääkisime väga erinevatel teemadel, peamiselt majandusest ja finantskriisist. Aga ka Eesti välispoliitikast, sealhulgas Eesti-Vene suhetest. Küsimusi oli palju ning aega kippus nappima. Ma olin siiralt üllatunud küsimuste asjalikkuse, ajakohasuse ning õpilaste julguse üle. Mitte alati ei kohta sellist aktiivsust. Tänane päev Ida-Virumaal veenis veelkord, kui oluline on lihtne suhtlemine. Eriti, kui räägime Eestis elavate venelastega nende probleemidest ja arusaamadest. Loodet

Viimaste päevade vaidlused rahvastikuministri otsuse üle tellida ETV asemel saateid PBKlt ning Igor Taro, Eerik-Niiles Krossi ja Hannes Kondi tänased artiklid päevalehtedes viitavad kokku suuresti ühele habemega probleemile - nimelt meie enda kahjuks nõrgavõitu infopoliitikale. Kohe pärast aprillisündmusi kinnitasid paljud arvamusliidrid kui ühest suust, et Eesti peab globaalses meediamaailmas senisest paremini oma kuvandit kaitsma ning desinformatsioonile vastu seisma. Valitsus pidi infostrateegiale rohkem tähelepanu pöörama ning vastavas suunas ka midagi ära tegema. Tänaseks näib, et mingit tuntavat muutust või läbimõeldumat strateegiat ei eksisteeri. Parimaks kinnituseks selles ongi minister Palo kummaline otsus. Veel aasta tagasi peeti ühe võimaliku vormilise väljundi all silmas just venekeelsete saadete mahu kasvatamist avalik-õiguslikus televisioonis. Igasugune jutt reitingutest on nüüd pehmelt öeldes viisakas vabandus, mitte aga kinnitus pikaajalise strateegia olemasolust. Kross

Eestis räägitakse jälle sellest, kuidas võiks suhteid Venemaaga parandada. Igati mõistlik küsimus ning kahtlemata vajalik arutelu. Kes ei tahaks oma naabritega elada normaalsetes suhetes. Samas jääb mõnedest väljaöeldud arvamustest mulje, nagu Eesti istuks sügaval koopas ega tahaks kuidagi "samme" astuda. Olen korduvalt öelnud, et Eesti on valmis kõigekülgselt suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Konstruktiivset meelt on meil piisavalt, et paljudele lahendamata küsimustele või sõlmimist ootavatele lepingutele lahendusi otsida. Samas peaks olema selge seegi, et normaalsete suhete ja usalduse loomine ei saa käia läbi pideva kahtlustamise, süüdistamise ning järeleandlikkusele nõudmise. Just viimast oleme kahjuks aga korduvalt kogenud reaktsioonina just Eesti sammudele. Tänastele tulistele argumenteerijatele, et Eesti pole midagi teinud, tooksin vaid ühe väikese näite. 19. mail 2005. aastal kiitis Riigikogu väliskomisjon heaks soovitused Vabariigi Valitsusele. Need enam kui 50 t

Lugege seda artiklit. Minu arvates on see vägagi mõtlemapanev. Julge lugu ja käsitlus ajalehelt, kelle mitu ajakirjanikku on oma tõeotsingutel tapetud. Kui selles loos esitatud väited osutuvad kasvõi osaliselt tõeks, kinnitab see paljude analüütikute hinnangut Beslani koolitragöödia tagamaadele ning järelmõjudele. Tuletan vaid meelde, et 2004. aastal hukkus Beslani koolis 186 last ja 148 täiskasvanut. Haavata sai üle 700 inimese. Uurimine pole siiani kuhugi jõudnud. Lugege lisaks ka siit .

Eile ÜRO peaassamblee kolmandas komitees (sotsiaal- ja humanitaarküsimused) toimunud rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise resolutsiooni eelnõu arutelu ning heakskiitmine on suurepäraseks näiteks sellest, kuidas kaasaegse Venemaa juhtkonna survel ÜRO eirab Nürnbergi tribunali otsuseid. Venemaa juhtimisel ning Kuuba, Zimbabwe, Venetsueela, Usbekistani, Tadžikistani, Sudaani, Kõrgõstani ja Benini kaasosalusel algatatud resolutsiooni (" Inadmissibility of certain practices that contribute to fuelling contemporary forms of racism, racial discrimination, xenophobia and related intolerance ") tegelikuks mõtteks on luua järjekordne vahend Moskva välispoliitilises võitluses "ajaloo väärtõlgendajate" vastu. Resolutsiooni projekti tutvustanud Venemaa esindaja rõhuasetus oli selgelt natsismi heroiseerimise teemal. Kuna tuleval aastal möödub 70 aastat Teise maailmasõja algusest, siis valmistub Venemaa sellise eelrünnakuga tõrjuma võimalikke süüdistusi Molotov-Ribbentropi p

Kindlasti mitte selliselt, nagu seda püüab tänastes uudistes väita Tiit Vähi. Kui see oleks nii, siis poleks Venemaa president 2005. aastal loobunud allkirjast juba sõlmitud piirilepingutelt. Riigikogu poolt oma ratifitseerimisseadusesse lisatud viited kahele varasemale õigusaktile ei ole vähimalgi määral mõõtuandev põhjus, miks ei võiks Vene Föderatsioon piirilepinguid ratifitseerida. Pigem on Eesti-Vene suhetes valitsevate ebakõlade taust ikkagi hoopis laiem ning ulatub põhimõtteliselt teadmisse, et Venemaa praeguse juhtkonna meelest oli Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. See emotsionaalne hoiak paraku takistab Kremlil ratsionaalselt hindamast oma tegelikke huvisid ja võimalikke kasusid suhetes naabritega, sealhulgas Eestiga. Kahjuks on sarnast taktikat kasutanud Moskva varemgi. Eelmisel kümnendil takistas suhete paranemist muuhulgas õigeusu kiriku registreerimisega seonduv. Ka siis lubati, et Eesti valitsuse positiivne otsus avaks uue a

Iraagi valitsus on nõustunud julgeolekuleppega Ameerika Ühendriikidega, mille kohaselt peaksid USA väed lahkuma 31. detsembriks 2011. Sellega on loodud eeldused Eesti missiooni tegevuse lõpetamiseks Iraagis rahvusvahelise koalitsiooni koosseisus. Millal see täpselt juhtub, sõltub nii konkreetselt meie kontingendi vastutusalas toimuvast kui ka valitsuse ja Riigikogu vastavast otsusest. Pikka aega peetud läbirääkimiste tulemusel valminud SOFA (Status of Forces Agreement) lepe annab juriidilise aluse USA vägede viibimiseks Iraagis ka pärast seda, kui selle aasta lõpuga lõpeb vastavasisuline ÜRO julgeolekunõukogu mandaat. See omakorda annab meilegi võimaluse parlamendiaruteluks Eesti missiooni jätkamise üle. Loodetavasti teeb Iraagi parlament oma otsuse veel enne 25. novembrit, mis lubab meilgi ehk veel enne aasta lõppu missiooni tuleviku üle otsustada. Tõenäoliselt jätkub meie missioon ka tuleval aastal, kuid sealt edasi on juba tõsise otsustamise koht. Eesti ei peaks kindlasti jääma vi

Ma poleks sellest küsitlusest teadnudki, kui Eesti ajakirjandusvabaduse "lipulaev" rus.delfi.ee poleks täna sellest kirjutanud. Nimelt on " Öise vahtkonna " aktivistid võtnud ette elanike küsitluse, millega püütakse kõige muu hulgas teada saada, kas nad tahaksid näha Eestis "territoriaal-administratiivset vene autonoomiat"? Seda küsimust on nädala jooksul esitatud nii Tallinnas Lasnamäel, Kohtla-Järvel kui Narvas. Väidetavalt olla inimesed aktiivselt küsimustele vastamas. Mis on vastused, me täna ei tea. Kuid ürituse meeleolu ja suunitlus jätavad vähe kahtlusi, milline on tulemus. Eesti on demokraatlik riik ning erinevalt Venemaast võivad siin tegutseda kõik seadusi järgivad vabaühendused. Ka "Öisel vahtkonnal" on kindlasti oma koht, kui ta oma tegevusega ei riku seadusi. Ometi tekib minul vabariigi kodanikuna küsimus, miks peaks see ühendus vähemalt küsimuse kaudu taotlema toetust "territoriaal-administratiivse vene autonoomia" loomis

Euroopa Liidu ja Venemaa tänane tippkohtumine Nice'is andis ettearvatud tulemuse. Eesistuja Prantsusmaa ja Euroopa Komisjoni ühine otsus minna edasi leppekõnelustega Venemaaga ilma Gruusia rahuplaani täitmiseta on tõlgendatav eeskätt Euroopa positsioonide nõrgendamisega. Järjekindluse puudumine oma hoiakutes eriti suhetes Venemaaga on olnud Euroopa Liidu üks suuremaid komistuskive. Ka nüüd, mil anti roheline tuli leppekõneluste jätkamiseks Venemaaga, mindi tegelikult mööda 1. septembril valitsusjuhtide poolt kokkulepitust. Toona oldi arvamusel, et Venemaaga saavad kõnelused jätkuda, kui on täidetud Medvedev-Sarkozy rahuplaani punktid. Tänaseks on need täitmata, kuid Euroopa Liit andis käest ühe võimalikest mõjutushoobadest. Tõsi, Sarkozy tegi täna järjekordse üllatuse. Prantsusmaa president sõi oma varasemaid sõnu ning teatas, et Venemaa pole mitte täies ulatuses täitnud kokkuleppeid rahu tagamiseks Gruusias. Samuti nõudis ta Vene vägede väljaviimist Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast.