Marko Mihkelsoni blogi

Mitte ükski edusamm ei tule Ukraina jaoks kergelt. Võidelda tuleb korraga mitmel rindel. Samal ajal, kui Ukraina kodumaa eest ihu ja hingega võitlev armee vabastab Vene okupantidest üha uusi asulaid ja linnu, tilgub avalikkuse ette vihjeid sellest, kuidas Ameerika Ühendriigid ja mõned teised riigid on otsimas teid rahusobitamiseks Kiievi ja Moskva vahel. Vähemalt praegu on Ukraina juhtkond ja rahvas sellise allaandmisena tunduva rahusobitamise tagasi lükanud. Miks USA ja mõni Euroopa riik seda siiski saavutada üritavad? Lihtne on mõelda, et kes ei tahaks sõja lõppu ja rahu Euroopas. Kui üldse keegi, siis ehk ihkavad sõja jätkumist vaid Venemaa „impeeriumitaastajad“. Nende eesmärk on endine – hävitada Ukraina riiklus tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, taastada Vene impeerium, lüüa kõikuma lääneriikide kujundatud maailmakord ning sundida Euroopat muutma oma julgeolekuarhitektuuri, et NATO kaotaks oma tähenduse ja läheks laiali.   Kõige enam tahab rahu loomulikult Ukraina, kes pe

Aastaid tagasi Venemaa võimuladvikule lähedal asunud inimesega vesteldes vaatas ta mulle ühel hetkel kavalalt silma ja ütles muheledes: “Marko, kas sa tõesti usud, et me oleme Kurdi Töölisparteiga (PKK) sidemed katkestanud”? Tema vihje ei jätnud ruumi kahtlustele – Putini režiim mitte ainult ei soovinud kuulutada PKK terroristlikuks organisatsiooniks, nagu seda olid tolleks hetkeks teinud enamik lääneriike, vaid jätkas nende ja teiste kunagi KGB kaasabil loodud terroristlike võrgustike kasutamist oma rahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks.    PKK loodi 1978. aastal suure tõenäosusega KGB erioperatsiooni tulemusel selleks, et kurdi iseseisvusliikumist oma huvides ära kasutades mõjutada Lähis-Ida arenguid ning võidelda USA ja teiste lääneriikide huvide vastu regioonis, sealhulgas NATO liikme Türgi sisepingete kultiveerimiseks. Võimalik, et PKK-d aitasid luua toona Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Aserbaidžaani juhid eesotsas  kindralmajor Heidar Alijeviga , kes enne Aserbaidžaani par

Veidi enam kui kuus aastat tagasi oli mul suur au pidada kõne Soome väärikas välispoliitilises kogus, Paasikivi Seltsis. Pühendasin toona oma tähelepanekud Balti regiooni julgeolekule, lõpetades kõne mõttega, et “meid ootavad ees keerulised väljakutsed, kus ühelgi Balti ja Põhjala regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele kaitsekoostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel. Rootsi ja Soome liitumine NATOga looks kogu Põhjalas esmakordselt ajaloos olukorra, kus meie julgeolekuväli oleks ühtne ja jagamatu.” Ma olin saanud innustust oma mõtetele  2016. aasta algul ilmunud Soome ja Rootsi peaministrite ühisartiklist, kus rõhutati, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule suurima väljakutse külma sõja aegadest saadik. «Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis,» kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, kuid l

Sellise mastaabiga sõda, nagu selleks on Venemaa barbaarne agressioon Ukraina iseseisvuse hävitamiseks, ei saa lõppeda viigiga. Üks pool võidab, teine kaotab. Nii lihtne see ongi. Kui edu saavutaks Venemaa, tähendaks see Ukraina riikluse kadu nendes piirides, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud. See tähendaks ka kogu läänemaailma strateegilist lüüasaamist, millel on Euroopa julgeolekule ja tervele maailmakorrale raputav mõju. Kui aga Ukraina suudab ennast kaitsta ja võita, tähendaks see omakorda Venemaa strateegilist lüüasaamist ning rahvusvahelist nõrgenemist. Seega on mängus väga kõrged ja kogu maailmale suure mõjuga panused. Vältimaks iseenda strateegilist lüüasaamist tuleb demokraatlikul maailmal, ennekõike aga Euroopa riikidel teha kõik selleks, et Ukraina suudaks selle sõja võita ning oma riikluse säilitada. Arvestades ukrainlaste võimast kaitsetahet ja ka oskuslikku tegutsemist lahinguväljal, tuleks lääneriikidel kõige olulisema prioriteedina toetada Ukrainat vajaliku relvastuse

Kaasaegses maailmas on riikidel tavapäraselt nende kõige olulisemaks rahvuspühaks iseseisvuspäev või riiki loova murrangulise sündmuse – nagu näiteks revolutsioon – tähistamine. Eestil on selleks 24. veebruar, Ameerika Ühendriikidel 4. juuli, Soomel 6. detsember, Prantsusmaal 14. juuli, Saksamaal 3. oktoober ja nii edasi. Venemaa on ainus suurriik maailmas, kelle olulisimaks pühaks on teiste riikide ja rahvaste anastamise tähistamine ehk 9. mai võidupüha.   Muidugi võib keegi viimasele väitele vastu vaieldes kohe rõhutada, et Punaarmee ohvrite hinnaga vabanes maailm Natsi-Saksamaa painest ja terrorist. See on osaliselt tõsi. Kuid eestlastele pole vaja kaks korda meelde tuletada, milline terror meil siin algas 1940. aastal ja jätkus 10. maist 1945 rohkem kui 46 aasta jooksul.    Putini Venemaa orjalik kiindumus võidupüha vastu on  mõistetav ja kirjeldab hästi naaberriigi tegelikku minapilti. 9. mai esitlemine “suure võiduna” kätkeb endas korraga mitut Venemaa olemust ja tema rahvusvahel

What is the difference between NATO enlargement and the expansion of Russia? While the first takes place on voluntary terms and with the agreement of its members for the sake of defending democratic countries, the second shows an authoritarian nuclear power in the grip of nostalgia for its empire trying to extend its limits (of influence) through a brutal breach and self-serving interpretation of international law.   In all this, Russia has not been provoked by the enlargement of NATO, which has created a peaceful and stable neighbourhood around the Russian borders, but rather by the pain of losing a totalitarian empire and witnessing the success of its former vassals in building democratic and free societies. And that poses an existential threat to the authoritarian regime in Russia. Through the decades since the end of WWI, Russia has painted the democratic Western countries as a scary enemy figure who is trying to obtain access to its riches and destroy the “thousand year old civili

What is the difference between NATO enlargement and the expansion of Russia? While the first takes place on voluntary terms and with the agreement of its members for the sake of defending democratic countries, the second shows an authoritarian nuclear power in the grip of nostalgia for its empire trying to extend its limits (of influence) through a brutal breach and self-serving interpretation of international law. In all this, Russia has not been provoked by the enlargement of NATO, which has created a peaceful and stable neighbourhood around the Russian borders, but rather by the pain of losing a totalitarian empire and witnessing the success of its former vassals in building democratic and free societies. And that poses an existential threat to the authoritarian regime in Russia. Some days ago, between meetings in Moscow, I took a moment to lay flowers on the spot where one of the best known democrats of modern Russia – Boris Nemtsov – was killed on Bolshoi Moskvoretsky Bridge in th