Marko Mihkelsoni blogi

Belarusians' brave uprising against Aleksandr Lukashenko's dictatorship has several potential consequences. Events near at hand could determine whether Belarus will remain an independent and sovereign country; whether the West can be trusted to protect democracy and civil liberties; whether Russia will swallow Belarus and in so doing restore its empire or whether Estonia and the other Baltic countries and their allies will succeed in deterring Russia from expanding its policy of aggression.   Let us be frank, we have not really cared about Belarus over the past few decades. Unlike Ukraine, Belarus has only strayed onto Estonia's foreign policy radar occasionally rather than being a regular.   While Belarus is an Eastern Partnership country, communication has been fraught with difficulty. The reason for this being at least in part its autarchy, courtesy of President Lukashenko's regime and support from the Kremlin.   Belarusians' apathy and apparent settling for what

Venemaa president Vladimir Putin on rebinud viimasedki saladuskatted oma ammuselt plaanilt saavutada maailma jõujoonte ümberjagamine viisil, mis võimaldaks tal Vene keisri Peeter I (kelle portree on Putini töökabinetis aukohal) järglasena taastada Vene impeerium ja kasvatada ühes sellega riigi globaalset mõju. Selle eesmärgi nimel on Kremlis tegutsetud sisuliselt Nõukogude Liidu lagunemisest saati, kuid just praegu maailmas kujunenud ja Moskvale näiliselt soodne olukord on tõukamas Putinit väga ohtliku avantüüri suunas. Balti riigid koos liitlastega peaksid arvestama lähematel kuudel suhetes Venemaaga võimaliku ohtliku turbulentsiga.   Esmapilgul võib see tunduda asjatu ärevuse tekitamisena, sest Putin on varemgi Lääne vastu kanget sõnavara kasutanud, Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks nimetanud ning Venemaa naabreid alavääristanud. Pealegi on Vene-Ukraina suhted juba kuuendat aastat enam kui turbulentsed ning ka Balti riikide okupeerimist e