Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2009 postitused

Ajalugu, välispoliitika ja No pasaran

Kujutis
1. septembri üritused Gdanskis, Poolas viitavad taas sellele, kui palju on meie lähiajalugu osaline tänases rahvusvahelises läbikäimises. Tõsi, Teine maailmasõda, selle algus ja lõpp erutavad täna paljusid. Ja mitte ainult Euroopas. Iseenesest on ju see veel käega katsutavas kauguses, sadade tuhandete elavate inimeste mälestustes. Sõjad, eriti suured raputused, jäävad suhteid mõjutama pikaks ajaks. Teine maailmasõda murdis nii miljoneid inimsaatusi kui tervete rahvaste ja riikide püsimist. See ei unune üleöö. Eriti siis, kui inimsusevastased kuriteod pole sirgeks räägitud ega hukka mõistetud. Lõpuni. Ajakirjanik ja ajaloolane Anne Applebaum lootis 2005. aastal, et 60ne aasta möödumine suurest sõjast paneb lõpuks punkti valusale haavade lahtikiskumisele. Täna ta tunnistab, et see oli vaid soovmõtlemine. Kahjuks. Ajalugu ja välispoliitika on paraku kogu aeg väga tihedalt seotud. Diplomaatia ei sünni hetkeemotsioonist, vaid pikaajalise kogemuse või harjumuse või ka suhtumuse pinnalt.

Brzezinski NATO tulevikust

Kujutis
Värske Foreign Affairsi üks kesksemaid esseesid on seekord Zbigniew Brzezinski sulest - "An Agenda for NATO". 11-leheküljelises loos võtab geopoliitika vanameister lahti harutada NATO tähenduse minevikus ning tähtsama eesmärgi tulevikus. Brzezinski lähtub oma analüüsis sellest, et 21. sajandil on maailma jõukese nihkumas Põhja-Atlandi vööndist Vaikse ookeani ja laiemalt Aasia suunas, mistõttu ka Lääne toimivad julgeolekuskeemid või võrgustikud ei pruugi olla püsivad, kui nad seda tõsiasja eiravad. NATO üheks peamiseks tulevikueesmärgiks peab Brzezinski realistliku koolkonna esindajana geopoliitikas just erinevate julgeolekualliansside koostööd ning eksisteerivatele probleemidele lahenduste leidmist. Ta peab vajalikuks koostööd Venemaa, Hiina, India ja Iraaniga, et strateegilise dialoogi kaudu ennetada või lahendada regionaalseid pingekoldeid. Eriti valmistab Brzezinskile muret võimalus, et Pakistani tuumarelv võib minna usufanaatikute kätesse. Brzezinski peab vajalikuks

Hoiatav uudis Ameerika Ühendriikidest

Kujutis
USA praegune administratsioon on väidetavalt loobumas raketitõrje süsteemide paigaldamisest Poola ja Tšehhi Vabariiki. Ettekäändeks on toodud suhete soojendamine Venemaaga, kuna "paljusid keerukaid küsimusi saaks lahendada koos Moskvaga." Sellele viitas USA raketikaitse lobbist Riki Ellison (fotol) oma intervjuus Poola ajalehele Gazeta Wyborcza. Kui Ellisoni jutt tõepoolest vastab Valge maja tegelikule hoiakule, siis on see Ida-ja Kesk-Euroopa riikidele halvaks signaaliks. Ümberseletatuna tähendab see seda, et president Obama administratsioon on võtnud kasutusele ametlikult trade-off poliitika ning jutud sellest, et liitlaste huvide vastaselt midagi ei tehta, ei vasta tõele. Ma jagan täielikult USA ühe parima Venemaa tundja Richard Pipesi hiljutist üleskutset mitte loobuda raketitõrje süsteemide paigaldamisest Ida-Euroopasse. Alles mõned päevad tagasi kirjutas ta The Wall Street Journali arvamusloos , et " the only reason Moscow objects to them (raketikilp -MM) is t

Värske raamat MRP salaprotokollidest

Kujutis
Leidsin ajaloolase Mark Solonini koduleheküljelt väga huvitava viite ühele värskelt trükivalgust näinud raamatule. Selles püüab keegi Aleksei Kungurov tõestada, et Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid on vaid müüt, mis on maailma massiteadvusele peale surutud USA eriteenistuste erioperatsiooni kaudu. Solonin märgib irooniliselt, et raamatul puudub veel tempel - "heaks kiidetud võltsimise vastase riikliku komisjoni poolt". "Veel mitte. Kuid meil on terve elu ees," ütleb Solonin. Teatavasti on Mark Solonin üks vähestest Vene ajaloolastest, kes on arhiiviallikatele toetudes kirjutanud terve rea huvitavaid raamatuid tõestamaks, et 1941. aastal oli Stalin valmis ründama Euroopat. Peagi peaks tema viimane teos (22. juuni 1941) ilmuma ka eesti keeles. Aga tagasi Kungurovi soperdise juurde. Solonini iroonia ning ka raamatupoe ozon.ru kommentaarid sellele on hävitavad. Kahjuks ei pruugi see peegeldada siiski Venemaa elanike enamuse arvamust, mis on ju nii manipule

EL peaks tegelema Arctic Sea juhtumiga

Kujutis
Mida aeg edasi, seda segasemaks muutub kuivlastilaeva Arctic Sea (foto: Reuters) müstiline kaaperdamislugu. Olemasoleva informatsiooni ning Venema reaktsiooni põhjal saab vaid oletada seda, et Arctic Sea lastiks ei pruukinud olla vaid Stora Enso 1,8 miljonit eurot väärt tooted. Kuna asjasse on segatud Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikud ja ettevõtted ning Vene ajakirjandusse on paisatud koguni viide sellele, et väidetavad kaaperdajad oli palganud üks EL liikmesmaa, peaks kogu selles küsimus aktiivsemat rolli mängima EL ise. ELi eesistuja Rootsi on ise otseselt selle sündmusega seotud, mistõttu oleks loogiline Stockholmi initsiatiiv võtta teema näiteks üles eelseisval välisministrite mitteametlikul kohtumisel. Eriti murelikuks peaks välisministreid tegema asjaolu, et samaaegselt Arctic Sea väidetava kaaperdamisega Rootsi ranniku lähistel tegi Venemaa president Dmitri Medvedev ettepaneku muuta kehtivat kaitseseadust. Üks ettepanek rääkis sellest et edaspidi saab Kremli peremees ainu

Äraspidine kingitus Ukrainale

Eile oli Ukraina iseseisvuspäev. Tavaliselt on sellel ajal naabrid ikka lahked ning sõbralikud. Soovivad õnne ning õitsengut. Kahjuks pole seda aga juba mõnda aega tunda Venemaa hoiakutes Ukraina suhtes. Seetõttu polnud üldsegi juhuslik, et just Ukraina pidupäeval süüdistas Venemaa prokuratuuri uurimiskomitee Kiievit tema regulaarväeosade (!) ja natsionalistide osalemises eelmise aasta augustisõjas Gruusias. Asitõendid olevat dokumenteeritud. Tegemist oli ehtsa bütsantsliku käiguga, kus püüti kõigiti mõista anda, mida Venemaa oma naaberriigist tegelikult arvab. Tõsi, peaminister Putin siiski õnnitles kolleeg Tõmošenkot. Lootuses, et probleemid lahenevad. Samal ajal näitas propagandakanal Russia Today, kuidas sadakond inimest Krimmis nõudis "Venemaad igaveseks".

Playboy kaanetüdruk ja Eesti välispoliitika

Kujutis
Ma pole küll nädalalehe The Baltic Times pidev lugeja, kuid teinekord, eriti lendudel, satub see ikka silme ette. Tegemist on ühe vähese, kui mitte ainukese ingliskeelse trükiväljaandega, mis kajastab Baltikumis toimuvat. Ma pole kursis, kes on selle väljaande taga täna ning mis on toimetuse juhtliin, kuid eriti viimasel ajal olen märganud toimetuse väga kummalisi valikuid ja ajakirjanduslikult küsitava väärtusega lugude ilmumist. Eilsel tagasilennul Riiast võtsin lugeda BT viimast numbrit (August 20-26, #668). Arvamusküljel vaatas vastu pealkiri: "The Difficult Lessons of Estonia's Foreign Policy", autoriks Tartu ülikooli " political scientist and foreign policy analyst " Anna-Maria Galojan (foto: Playboy repro). Mõnevõrra ambitsioonika tiitliga ennast pärjanud Galojani lugu on üks kummalisemaid arvamusi, mida ma viimastel aastatel olen Eesti välispoliitika kohta lugenud. Ta räägib sellest, kuidas Eesti poliitikud ja diplomaadid käsitlevad demokraatiat,

MRP mõjutab tänagi paljude mõtlemist

Kujutis
70 aastat Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisest on paras inimpõlve pikkune aeg. Selle ajaga on maailmas mõndagi muutunud, kuid selle kurikuulsa pakti mõju pole kaugeltki veel hajunud ajalooraamatute pärusmaale. Kõigepealt suur sõda, mille vallapäästmisele andis MRP viimase tõuke ning kus pakti kaks osapoolt ise sõjavankri ühises liidus Poola vastu liikuma lükkasid. Siis külm sõda, kus MRP tagajärgede mittetunnustamine pingestas USA-Nõukogude Liidu suhteid. Ja nüüd, Putini Venemaa ja Lääne suhted on ikka veel kinni MRP aegses mõtlemises. Oli ju Nõukogude Liidu lagunemine Putini meelest 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Kas siis võiks arvata, et Putini meelest oli MRP 20. sajandi suurim geopoliitiline saavutus Kremli poolt? Juuni algul president Medvedevi loodud ajaloo võltsimise vastu võitleva komisjoni üks peamisi ülesandedi on MRP põhimõtete kaitsmine ning tänasele Venemaale oma lähinaabruses välispoliitilise tegevusvabaduse saavutamine. Vähemalt sellise mulje jätavad

Vene välisluure võitleb "ajalootõe" eest

Kujutis
Venemaa välisluure (SVR) on üllitanud järjekordse dokumentide kogumiku "Baltikum ja geopoliitika", kuhu on kogutud seni avaldamata dokumendid aastatest 1935-1945. Kogumiku peamiseks eesmärgiks on anda Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise 70. aastapäeva eelõhtul oma vaatenurk niinimetatud "Balti teemale". Uudistekanalite põhjal on selles kogumikus rõhutatud, et MRP oli Nõukogude Liidule üksnes pealesunnitud sammuks. Sellega hoidis Kreml ära natside sissetungi Balti riikidesse ja nende muutmise edasise pealetungi platsdarmiks. Mõistagi ei kajasta dokumendid ilmselt seda, et Stalini tegelik soov oli hoopis vastupidine - valmistuda ise Euroopa ründamiseks. Mark Solonin on sellest samuti dokumentide abil päris hea ülevaatie andnud. Huvitav oleks muidugi seda kogumikku lugeda, sest kindlasti on selleski valikus dokumente, mis aitavad ehk avardada meie teadmist nendel traagilistel aegadel toimunud taustasündmustest. Samas näitab SVRi tegevus, kui oluliseks ikkagi Moskva

Riigikogu võiks vähendada suvepausi

Kujutis
August on läänemaailma avalikus ruumis tuntud kui vaikuse kuu. Euroopa Liidus on see aasta ainuke kuu, kuhu pole kavandatud ühtegi korralist kohtumist. Ka rahvaesindajad on laiali oma valimisringkondades või võtavad veidi aega maha. Kui 1800. aastal sai Washingtonist USA pealinn, oli Kongress sunnitud augustis pausi tegema eeskätt kuumuse tõttu. Sellest on saanud püsiv traditsioon. Kuigi põhjus pole enam kuumuses, siis jätab Kongress augusti algusest viis nädalat vahele. Enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides on parlamentide suvepaus samuti ajatatud augustile. Mõnel pool kestab paus kauem, mõnel pool vähem. Soomes on see umbes sama nagu meil, Suurbritannias näiteks sellel aastal 21. juulist 12. oktoobrini. Aga ikkagi. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ütleb, et „Riigikogu korralised istungjärgud toimuvad jaanuarikuu teisest esmaspäevast juunikuu kolmanda neljapäevani ning septembrikuu teisest esmaspäevast detsembrikuu kolmanda neljapäevani“. Sellel aastal tähendab see seda, et k

Valimised Saksamaal

Kujutis
Selle sügise olulisemad valimised Euroopas ei toimu kaugeltki mitte 18. oktoobril Eestis, vaid 27. septembril Saksamaal. Kuus nädalat enne valimispäeva - 27. septembrit näib hetkeolukord soosivat paremtsentristlikke jõudusid. Kui valimised leiaksid aset praegu, poleks kahtlust, et Suur koalitsioon (sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid) on selleks korraks ajalugu. Suure tõenäosusega nii ka läheb, sest vasakpoolsed on Saksamaal lõhestunud. Ka pole sotside liider Frank-Walter Steinmeier mõjunud Angela Merkeli kõrval veenvana. Vaevalt aitavad ka isklikuks muutuvad rünnakud ekskantsler Schröderi lähedast liitlast. Merkeli ja tema partei toetus on vaatamata keerukale majandusseisule püsinud pidevalt üle 35 protsendi, viimati 38%. Sotsid suudavad vastu panna hetkel vaid 21protsendise toetuse. Eks annab Merkelile lisapunkte seegi, et teises kvartalis näitas Saksamaa majandus kõrvuti prantslastega Euroopa tugevamat tõusu. See on kaudselt lootuskiireks ka Eesti majandusele, mis ju nii sõlt

Eesti IN, Brasiilia OUT

Kujutis
Eesti ja Brasiilia tänane sõpruskohtumine (foto: Delfi) jalgpallis tegi minu jaoks ühe asja selgeks. Eesti jalgpallil pärast esimest sadat aastat pole vaatamata maailma reitingukohale mitte millegi üle häbeneda. Kui kaotada Brasiiliale vaid ühe õnnetu väravaga, siis on meeskond ja treener väärt suurt kiitust. Seevastu jättis aga Brasiilia oma "primadonnadega" küll väga kummalise mulje. Ühest küljest on super, et Brasiilia nõustus Tallinnas mängima. Kuid teisalt tegid nad väljakul kõik, et suhtumist enda vastu nullistada. Ma pole kunagi olnud Brasiilia jalgpalli poolehoidja (ikka Euroopa võistkonnad on lemmikud), kuid selline ülbitsemine ühes sõprusmängus oli ikka liiast küll. Palli "võlumise" asemel kippus staaride energia kaduma enda puutumatuse rõhutamisse. Ka kohtunik oli kohati freudistlike mõjude kütkeis. Mõtlesin mängu järel sedagi, et kumb siis kõvem - Eesti korvpall või jalgpall? Kui üldse võrrelda saab, siis mõelgem nii - milline oleks tulemus Eesti ja

Uskumatu avaldus

Viimasel ajal on peaaegu võimatu mitte tähelepanuta jätta naaberriigis või selle juhtkonnas toimuvat. Kui eile teatas president Medvedev kaitseseadusesse tehtavatest muudatustest jõu kasutamise osas välisriikides, siis täna on ta riputanud oma kodulehele harvanähtavalt teravas toonis videopöördumise teise riigi liidri aadressil. "Mees mustas" süüdistab Musta mere rannikul lindistatud viieminutilises pöördumises Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot ja laiemalt sealset poliitilist juhtkonda Venemaa-vastase poliitika ajamises ning kahe rahva sõbralike suhete rikkumises. Puudutagu see siis suhteid läänega (sealhulgas NATO), toetust Gruusiale või Ukraina ajaloo traagilisi sündmuste meenutamist - kõik olevat suunatud vaid Venemaa vastu. Seepärast otsustas Medvedev ka viivitada uue saadiku Mihhail Zurabovi saatmisega Kiievisse. Miks pidi Medvedev sellise väga ebadiplomaatilise avalduse tegema? Esiteks kinnitab see veelkord Venemaa soovi laiendada oma mõjuväljapoliitikat zero-su

Kremli seaduseparandus ohustab naabreid

Kujutis
Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi ettepanekud föderaalse kaitseseaduse muutmiseks on kooskõlas Kremli agressiivsema välispoliitikaga ning autoritaarse juhtimissüsteemiga. Kui president saab õiguse ainuisikuliselt (st parlamendi arvamust vajamata) otsustada vägede kasutamise üle välisriikides näiteks oma kodanike kaitseks, peaks see eriti Venemaa naaberriike tõsiselt muretsema panema. Kahjuks pole selles sammus aga midagi üllatavat. Juba eelmisel aastal rikkus president Medvedev sisuliselt riigi põhiseadust vägedele rünnakukäsu andmisega Lõuna-Osseetias. Seda tunnistas ta ise alles mõned päevad tagasi. Vene Föderatsiooni kehtiva põhiseaduse paragrahv 102 ütleb, et välisriikides relvajõu kasutamine kuulub föderatsiooninõukogu pädevusse. Gruusia invasiooni kiitis aga parlamendi ülemkoda heaks alles pärast aktiivse lahingutegevuse lõppu, 25. augustil 2008. Medvedevi ettepanekud tegelikult vaid kinnistavad nüüd ka seaduse tasemel seda, mida varem on välja öeldud. Kohe pärast invasio

Putini võimuletuleku kolm vaala

Kujutis
Täna täpselt kümme aastat tagasi määras toonane Venemaa president Boriss Jeltsin uueks peaministriks Vladimir Putini (foto: AP). Siis teadsid vaid vähesed, et tegemist oli riigi tuleviku seisukohalt murrangulise otsusega. Nüüdseks on Putin võimu tipus olnud kauem kui ükski Kremli liider alates Leonid Brežnevist. Laskumata pikemasse analüüsi sellest, mida viimased kümme aastat on Venemaale Putini juhtimisel toonud, tahaksin tänase päeva kontekstis esile tuua vaid kolm nõndanimetatud vaala, mille najal Putin tegelikult võimule tuli ning ennenägematu kiirusega populaarsust võitis. 1. 1999. aasta augusti algul tungis Tšetšeenia välikomandöri Šamil Bassajevi juhitud üksus Dagestani. Moskvas käsitleti seda kui rünnakut Venemaa vastu. On olemas informatsioon, mille põhjal väidetavalt ei tulnud see rünnak Kremlile üllatusena. Bassajevi tegevus andis ettekäände taandada peaministri kohalt Sergei Stepašini ja määrata tema asemele FSB direktori ja julgeolekunõukogu sekretäri Vladimir Putini.

Isiklik vendetta ehk kõik on võimalik?

Vene-Gruusia augustisõja aastapäeval on kahjuks peamine küsimus endiselt vastuseta. Kas konflikt võib taas puhkeda? Tänased intervjuud Venemaa peaministri Vladimir Putini, president Dmitri Medvedevi ja Gruusia presidendi Mihhail Šaakašviliga jätavad kõik otsad lahtiseks. Kuigi Venemaa liidrid on rõhutanud oma avaldustes Lõuna-Osseetia ja Abhaasia elanike "kaitset", kumab selgelt läbi nende välistav hoiak Gruusia praeguse poliitilise juhtkonna suhtes. Paraku pole selles midagi uut. Sisuliselt kohe pärast Rooside revolutsiooni 2003. aastal hakkas Moskva kasutama Gruusia suunal sealsete läänemeelsete võimude mittelegitiimsuse määrangut. Asi jõudis niikuagele, et Vladimir Putin lubas Gruusia presidendi eelmise aasta augustis lihtsalt üles puua. Kui retoorika võtab sellise pöörde, siis kahjuks ei saa eeldada kuigi ratsionaalset lähenemist. Seepärast on ka väga keeruline eeldada, et pinged lihtsalt niisama taanduks. Just seepärast on eriti oluline roll mängida Euroopa Liidu va

Twitter ja Facebook häkiti Abhaasiast?

Kujutis
Täna on rahvusvahelises meedias olnud kuumaks teemaks globaalse suhtlusvõrgustiku Twitter vastu eile korraldatud ulatuslik küberrünnak ( nn DOS-rünnak). Kannatanute hulgas oli ka vähemal määral Facebook ja Google (LiveJournal ja Youtube). Nüüdseks on väidetavalt põhjus ja ründaja asukoht määratletud. Selgub, et häkkerid jahtisid Gruusia blogijat nimega Suhumi . Viimane on ennast registreerinud kõigis mainitud suhtlusvõrgustikes ning on oma kirjutistes kritiseerinud Venemaad Gruusia osalises okupeerimises. Packet Clearing House'i uurimisdirektori Bill Woodcocki andmetel võis rünnak saada alguse Abhaasiast. Sellest räägivad väidetavalt tõendid. Ka rünnatud blogija on oma nime võtnud just Abhaasias asuva Suhhumi linna järgi. Kõige selle põhjal võib teha järelduse, et häkkerite rünnak oli oma moodi "kübertervituseks" Vene-Gruusia sõja puhkemise esimesele aastapäevale. Samas tõmbas see taaskordselt rahvsuvahelist tähelepanu asjaolule, et pinged kahe riigi vahel pole kuh

Türgi-Vene energiaallianss on tugevnemas

Kujutis
Vene-Türgi eilsed läbirääkimised Ankaras võivad omada vägagi arvestatavaid geopoliitilisi järelmõjusid, kui suurte energiaprojektide eelkokkulepped tõepoolest ka ellu rakendatakse. Veidi vähem kui kuu aega tagasi kirjutati Ankaras alla Nabucco gaasijuhtme rajamise leppele. Nüüd oli Türgi pealinnas kohal Venemaa peaminister Vladimir Putin, et Gazpromile konkureerivale Nabuccole ninanips teha. Veelgi enam. Venemaa pakub Türgile seda, mida viimane soovib - saada regiooni tähtsaimaks energiatransiidi riigiks. Samas püüab Moskva sellega ankurdada Türgit oma huvidele lähemale ning kahandada omakorda Ukraina mõjujõudu Vene gaasi transiitmaana. Esiteks andis Ankara nõusoleku gaasijuhtme South Stream uuringuteks oma territoriaalvetes. Kui 2010. aasta lõpul annab Türgi lõpliku ehitusloa, siis võib gaasijuhe valmida 2015. aastaks ehk veidi varem Nabuccost. Seejuures teeks Türgi vetest läbiminek torujuhtme 1,5 miljardit dollarit kallimaks. Selline on Ukraina mõjujõu vähendamise hind. Toru läbi

Pilte Pika Hermanni tornist

Kujutis
Esiplaanis Riigkogu, taamal vanalinn. Vanalinn. Taamal Tallinna City. Vaade lääne suunas, Meritoni hotell. Need vanalinna katused... Täna ennelõunal külastasin koos Tartu ülikooli suvekursuste välistudengitega, kellele viimased neli päeva olen lugenud Vene välispoliitikat, Pika Hermanni torni. Olen ise seal paar korda varemgi käinud, kuid nüüd oli ka fotoaparaat ühes. Tegin mõned pildid, mida siin ka jagan.

Bill Clintoni tulemuslik diplomaatia

Kujutis
USA ekspresidendi Bill Clintoni üllatusvisiit Põhja-Koreasse (foto: NYT ) andis vähemalt ühe olulise tulemuse - mõned kuud tagasi ebaseadusliku piiriületamise eest 12. aastaks sunnitööle (!) mõistetud USA kahele ajakirjanikule on armu antud. Seda olla teinud Põhja-Korea liider Kim Jong-il isiklikult, kellega Clinton täna ka kohtus. Ajakirjanike vabastamine on kindlasti märkimisväärne samm, kuid sama oluline ja seni vastuseta küsimuseks on - kas ja mida rääkisid Clinton ja Kim Põhja-Korea tuumaküsimustest. Obama administratsioon on küll need spekulatsioonid kummutanud, kuid pisut raske on uskuda, et kahe mehe jutt piirdus üksnes ajakirjanike vabastamisega. Kui Clinton saavutaks pingelõdvendust ka siin, oleks tema missioon sellesse stalinistlikku riiki kindlasti täispangaga. Edu all tuleks silmas pidada eeskätt Põhja-Korea retoorika ja sammude muutumist tuumaküsimustes. Kui miski muutus tuleb, siis see selgub alles nädalate pärast. Igatahes on USA taaskord näitamas, et ka endised ti

Suurte suhete veealused karid

Kujutis
Moskva ja Washingtoni suhted on pärast Teist maailmasõda olnud kogu aeg suure tähelepanu all. Kuigi Venemaa on kaotanud oma kunagise üliriigi staatuse, ei kahtle keegi selles, et ressursirikas ning geopoliitiliselt globaalset haaret püüdlev Moskva on arvestatav jõukese kaasaegses maailmas. USA presidendi Barack Obama läinudkuine visit Moskvasse tähistas uue peatüki algust kahe suurriigi suhetes. Obama algseadistamispoliitika (ehk “ reset ”-nupu lugu) on iseenesest taibukas käik selleks, et saavutada mitmeid taktikaliselt olulisi lahendusi. Samas on tähtis silmas pidada, et algseadistamine ei muuda olematuks strateegilisi erinevusi kahe suure suhetes ning saavutatud lahendused võib nurjata püsiv põhimõtteline ebakõla. See pole sugugi esimene kord, mil Teise maailmasõja liitlased on hiljem püüelnud pingeid lõdvendada ning ühisosa leida. Nii ka nüüd. Kahel suurel on terve rida teemasid, kus ollakse vastastikku huvitatud tulemustest. Tõsi, huvid võivad samas olla väga erinevad. Ameerika Üh

Ähvardav avaldus ja olukord Georgias

Kujutis
Venemaa kaitseministeeriumi tänane ähvardav avaldus Georgia suunas on tõsiseks ohumärgiks. Viimastel päevadel on tulnud Lõuna-Osseetia piirialadelt mitmeid vastukäivaid uudiseid tulevahetuste kohta. Mäletatavasti just nendel päevadel aasta tagasi algasid esimesed provokatsioonid, mis viisid sõjategevuse puhkemiseni 7. augustil. Sellel aastal on mitmel korral viidatud konflikti võimalikule taaspuhkemisele. Viimati tegi sellise avalduse juuni lõpul Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov. Tänased avaldused (lisaks Vene kaitseministeeriumile veel ka Lõuna-Osseetia "välisministeeriumilt") püüavad nähtavasti tekitada vajalikku fooni Georgia süüdistamiseks. Seepärast on eriti oluline jälgida eelolevate päevade sündmusi. Loodetavasti võtab Euroopa Liidu vaatlusmissioon eelolevatel päevadel ette kõik nendest sõltuva, et võimalikke provokatsioone ennetada või siis neid fikseerida.