Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2013 postitused

TOP-10 maailmasündmust 2013. aastal

Kujutis
2013. aasta on läbi saamas. Mõeldes tagasi viimasele kaheteistkümnele kuule tuleb tõdeda, et maailm meie ümber pole muutunud sugugi stabiilsemaks ning rahulikumaks. Dünaamika viitab pigem pingete kasvule maailma eri paigus. Eks seda peegeldavad ka need kümme esiletõstetud sündmust või arengut. Keemiarelva kasutamine Süürias . Massihävitusrelva kasutamine on aegumatu kuritegu. Süürias pandi sellel aastal toime mitmeid keemiarelva rünnakuid, neist tuntuim ja ohvriterohkeim 21. augustil Damaskuse äärelinnas. Süüria kodusõda ei näita vaibumist. Kahjuks on eriti viimastel kuudel mõju kasvatanud al Qaedaga seotud rühmitused. Esialgne tuumakokkulepe Iraaniga . Täna on veel väga vara rääkida sellest, et Genfis saavutatu võib jõuda loodetud tulemuseni. Mõistagi oleks suuremates huvides, kui Lähis-Ida pääseks tuumavõidurelvastumisest, kuid see ei ole täna kaugeltki välistatud. Meile on oluline, et selle leppe läbi ei satuks löögi alla raketikaitse plaanid Euroopas. Ukraina peat

Commemorating the Holodomor in Washington

Kujutis
I took part  today, December 4th in Washington DC the ground breaking ceremony of the Holodomor Memorial. Following is my speech I gave at the  ceremony :  Every human being has a right for life, liberty and security. Every human being should have the right to live in dignity. We have gathered today to remember the Holodomor, the tragic time in Ukraine history that stands as a reminder to us all that history is not to be forgotten and we have to speak on behalf of those who can’t speak themselves. World was silent in 1933 and nobody spoke on behalf of millions of Ukrainians and other nations. As a Nation, Estonians experienced similar events 20 years later, although on a lesser scale. Together with Ukrainians, Lithuanians and many other nationalities we shared the sad history of being under totalitarian regime for more than 50 years. Therefore, we know what that meant to the Nation and its people. The Holodomor is and will stay in our minds as a wa

Ukraina pööras pea Venemaa suunas

Kujutis
Ukraina valitsuse tänane otsus peatada ettevalmistused assotsiatsioonileppe allakirjutamiseks Vilniuse tippkohtumisel tuleval nädalal on tagasilöögiks riigi liikumisel Euroopaga lõimumisel. Tagasilöögi sai ka Euroopa Liidu idapartnerlusprogramm ning tervikuna ühenduse välispoliitika.  Kui veel oktoobri keskel oli president Janukovitš Ta llinna kohtumistel kindel, et tema riik kirjutab alla assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga ning andis märku, et ka Tõmošenko küsimus leiab lahenduse, siis viimase kuu aja jooksul on toimunud tõsine pööre tagasi Venemaa suunas. Kas selle sisuks on pakkumised, millest oli võimatu loobuda, või otsustas Ukraina jätkata keerukat balansseerimist Venemaa ja Euroopa vahel, näitab aeg. Igatahes kaotasime sellest otsusest ka meie, sest vabakaubandusleppe sõlmimine andnuks täiendavaid võimalusi ka Eesti ettevõtjatele. Loodetavasti on tegu siiski ajutise otsusega ning Ukraina ikkagi otsustab jätkata lõimumist Euroopa suunal. Venemaa mõistagi soo

VENEMAA SEKKUMISPOLIITIKAL ON BUMERANGIEFEKT

Kujutis
Venemaa välispoliitika arsenali kuulub eriti viimasel ajal üha enam niinimetatud pehme jõu kasutamine, mõjutamaks erineval viisil ja vahenditegai kas sihitud riikide sisepoliitilist olukorda või välispoliitilisi valikuid. Sageli on sellisel käitumisel soovitule risti vastupidine tulemus. Seepärast võib ka rääkida , et Venemaa sekkumispoliitikal on bumerangiefekt. Viimastel  nädalatel oleme seda näinud nii Ukraina, Gruusia, Moldova kui Armeenia suunal seoses Viilniuse tippkohtumise lähenemisega. Viimasega seoses on üles võetud ka  kaubandustüli Leeduga.  Eesti koahlike valimiste eel on aga Krossi kaasus ühemõtteliselt seotud asjaoluga, et Ühtse Venemaa truu lepingupartneri Keskerakonna võim Tallinnas on silmnähtavalt murenemas. Keskerakonna enda liidrite kiire ja valuline reageering vaid kinnitab, kelle huve tegelikult teenitakse. Tegemist pole siiski esmakordse juhtumiga, kui Venemaa varjamatult püüab mõjutada meie valimiste tulemusi. 1993. aasta kohalike valimiste kün

EESTI VÄLISPOLIITIKA KOMPASSIST JA EESMÄRKIDEST

Kujutis
Eestit külalised tunnevad sageli huvi, kuidas küll nii väike riik suutis pärast Nõukogude võõrvõimu kokkuvarisemist sedavõrd kiiresti teha läbi suure muutuse ning jõuda juba teistelegi eeskuju näitavalt maailma edumeelsemate riikide sekka. Mis seal salata, Eesti tänase elu murede juures kipume ise teinekord unustama, et veel kaks kümnendit tagasi oli meie majandus täielikus kaoses ning unistused elementaarsegi heaolu järele näisid talongikaubasabas seistes kättesaamatutena. Sellistele küsimustele võib vastata ju mitmeti, sest muutustel ongi erinevad põhjused. Ometi on väga keeruline jätta tähelepanuta, et Eesti hakkamasaamise üheks oluliseks eelduseks ning ka tõuketeguriks on olnud meile positiivne väliskeskkond ning  tulemuslik välispoliitika. Arvestades asjaolu, et meie välisteenistus, nagu ka kaitsevägi, loodi vähem kui 25 aastat tagasi sisuliselt nullist, on eriti algaastatel saavutatu seda enam märkimisväärne. Eesti arengukiirust mõjutasid vaie

Eeesti huvi Aasia suunas on kasvuteel

Kujutis
Eesti strateegiline huvi ­Aasia ja sealhulgas Hiina suunal on iga aastaga muutumas konkreetsemaks, eriti viimastel kuudel on jõutud ka sõnadest kaugemale. Eelmise aasta kevadel riigikogu väliskomisjoni avaldatud Aasia strateegiale aastani 2025 on järgnenud valitsuse Aasia programm, mille käigus on käivitumas terve rida toetusprojekte. Majanduskontaktide arv Hiina suunal on märgatav. Alles äsja viibisid Jilini provintsis Eesti tuuleenergeetika ettevõtjad. Eestit on aga külastanud järjepannu mitu Hiina ettevõtjate delegatsiooni. Potentsiaal. Eestil on näiteks võrdluses kas või Soomega Hiina suunal lähematel aastatel vähemalt kolme-neljakordse juurdekasvu potentsiaal. Eelmisel aastal oli meie kaubavahetus Hiinaga 581 miljonit eurot, millest lõviosa moodustas import. Näiteks Lätil oli kaubakäive Hiinaga eelmisel aastal 396 miljonit eurot, Soomel aga koguni 7,1 miljardit eurot. Loomulikult ei kasva numbrid üleöö ja selleks peab panustama ka riik oma t

Süüria on suurema kriisi peegeldus

Kujutis
Viimastel päevadel on palju räägitud ja küsitud Süüria teemal. Selleks on ka küllaga põhjust, sest nii pingeline pole olukord selle riigi ümber olnud kunagi varem. Täpsemalt öeldes pole ka maailmapoliitikas juba pikka aega olnud sellist vastandumist nagu me näeme täna näiteks Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete puhul. Eksisteerib põhjendatud kartus, et Süüria ohvriterohke kodusõda võib laieneda palju suuremaks konfliktiks. Enam kui kaks aastat ning kümneid tuhandeid inimelusid nõudnud kodusõda ei näita vähimatki vaibumismärki. Kahjuks pole selleks ka mingeid eeldusi, sest Süürias toimuv peegeldab meile palju laiemat ja väga ohtlikku arengutendentsi, mida me oleme Lähis-Ida islamiruumis näinud juba pikema aja jooksul. Kõige üldisemalt kokku võttes on meie ees rullumas islami ärkamine, kus Araabia kevade järgselt on sündmuste käiku senisest oluliselt rohkem mõjutamas islamiäärmuslikud ehk džihadistlikud meeleolud ning sektantlik vastandumine šiiitide ja s

Tšetšeenia, Hodorkovski, Magnitski, Navalnõi...

Kujutis
Venemaa tuntuima opositsioonipoliitiku ning Moskva praeguse linnapeakandidaadi Aleksei Navalnõi karm kohtuotsus on kahjuks veelkordseks tunnistuseks sellest, et meie naaberriik on ohtlikult kaugenenud iseenda põhiseaduses kehtestatud õigusriigi põhimõtetest. Kirovis toimunud kohtuprotsess näis farsina ning ajaloohuvilistele meenutas väga seda, mis kommunistlike kuritegude ajal juba läbi elatud. Kahjuks pole selles midagi üllatavat. Ma ei mõista eriti neid Navalnõi opositsionääridest kolleege Venemaal, kes kommenteerisid kohtuotsust kui šokeerivat. On ju ilmselge, et juba aastaid on võim Venemaal halastamatult tasalülitanud iga vähegi peadtõstva poliitiku või opositsiooniliikumise. Viimasel aastal on muuhulgas karmi surve all ka vabaühendused. Kõik ikka selles suunas, et Kremli võimutäiust ei ohustaks keegi.   Minu arvates on täna taas kohane meenutada Anna Politkovskaja nukrat ennustust juba aastast 2001, mil ilmus tema raamat “Teine Tšetšeenia sõda”. Anna

Horvaatia näitab uut suunda

Kujutis
Horvaatia ühinemine Euroopa Liiduga on justkui uueks suunanäitajaks. Esiteks räägib see sellest, et vaatamata sisemistele raskustele on Euroopa Liit endiselt laienemas. Teiseks mõjub Horvaatia liitumine kindlasti positiivselt ülejäänud Lääne-Balkani riikidele, kes on oma Euroopa tee jalge alla võtnud. Möödunud pühapäeva õhtu oli Zagrebis väga pidulik. Enam kui 50 riigi esindajad, teiste hulgas ka siinkirjutaja, elasid kaasa Horvaatia suurele teetähisele. Muide, viimati ühines vaid üks riik korraga Euroopa Liiduga 1981. aastal. Siis oli selleks Kreeka.  Nüüd oli kord Horvaatia käes, kus veel paarkümmend aastat tagasi käis sõjategevus ning unistus Euroopast näis kauge ja kättesaamatuna. Kuigi paljudele horvaatidele tundub, et Euroopa Liit jättis neid liiga kauaks liitumisjärjekorda, on sündmus ikkagi väga märgiline. Eestiga täiesti võrreldavas suuruses riigil pole viimastel aastatel majanduses kuigi hästi läinud. Koguni viis aastat on jätkunud langus. Nüüd va

Eesti suhete alustest Venemaaga

Kujutis
  Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda vastu tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel. Teinekord mõlemat korraga.   Berdjajevit ümber sõnastades võime öelda, et Eestis pole ühtegi teist välispoliitilist teemat Venemaa kõrval, mis nii tuliseid kirgi ja kohati risti vastakaid arvamusi esile kutsuks. Mõistagi on selleks küllaga põhjuseid. Neist ehk peamine on pika aja jooksul settinud teadmine suure naabri agressiivsusest ning eriti lähiajaloo vägivaldsest kogemusest. See on süvendanud umbusku, mis ei kao ühe käeviipe või suletõmbega. Eesti-Vene suhete lähiajalugu on veenev tõend sellest, kui keeruliselt kulgeb sajandeid vormitud impeeriumi lagunemine. Pean kohe ütlema, et meie viimase paarikümne aasta olulisim saavutus kahepoolsetes suhetes pärineb juba 1994. aastast. Vene võõrvägede lahkumine on

Müüdid ja tegelikkus Eesti-Vene piirileppes

Kujutis
Kuulasin täna tavapärase huviga Raadio 2 saadet " Olukorrast riigis ", kus Anvar Samost ja Kalle Muuli muude teemade hulgas käsitlesid ka Eesti-Vene piirileppega seonduvat. Kuna saate autorid, eeskätt Kalle Muuli, esitasid antud teemal mõningaid selgitamistvajavaid seisukohti, siis otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses. Loodetavasti viskab alljärgnevale pilgu peale ka Hans H. Luik . Teen seda läbi mõningate müütide ja  küsimuste, mida kas tahtlikult või tahtmata kiputakse rõhutama.  1. Miks toimub kogu asi salajas, miks ei seletata?  Oktoobrist asetleidvate piirikonsultatsioonide kontekstis tõusetus teema esimest korda juba läinud kevadsuvel, kui pikema diplomaatilise tegevuse järel ilmnes esimesi võimalusi tõepoolest mõlema poole huvisid silmas pidavate piirilepingute poole liikumiseks.  Rääkisin sellest teemast eelmise aasta 22. juuli Kuku Välismäärajas ning ka siin blogis võtsin näitek