Marko Mihkelsoni blogi

2011. aasta on peagi jõudmas lõpule ning aeg on teha taas kokkuvõtteid. Olen alates 2006. aastast püüdnud siin ajaveebis üles tähendada lahkuva aasta kümme olulisemat sündmust. Kui varasemalt on kümne suurema sündmuse väljatoomine nõudnud kohati isegi nuputamist, siis nüüd on olukord vastupidine: mida võtta ja mida jätta. Nii dünaamilist ja sündmusterohket aastat annab meenutada. See on olnud uute lootuste tekke, vanade müütide lagunemise ning globaalsete ohtude mitmekesistumise aasta. Allpool toodud kümme olulisemat sündmust on kirjas juhuslikus reas, vaadatuna ikka siit - Eestist. 1. Araabia kevad . Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on sellel aastal alanud väga suurte muutuste ahel. Tuneesiast Süüriani ja Jeemenist Bahreinini on olnud rahutu ning paljudki arengud on veel alles algusjärgus. Lootust demokraatlikumale ja vabamale riigikorraldusele varjutab islamifundamentalistide parem organiseeritus. 2. Venemaa ärkamine . See, et Venemaa uus keskklass pole rahul oma võimudega, oli teada

Lahkuv 2011. aasta tegi meile ühe asja taas selgemaks – vähe on neid, kes ei tajuks suurte muutuste hoovuseid maailmas. Õigupoolest said tektoonilised muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Nõukogude impeeriumi lagunemist 1991. aastal, teised terrorismivastase sõja algust 2001. aastal ning kolmandad 2008. aastal investeerimispanga Lehman Brothers krahhi. Kõik sõltub muidugi ajaloolisest perspektiivist ja ka vaatenurgast. Hiinas võidakse näiteks käimasolevate suurte muutuste alguseks pidada hoopiski 1978. aastat, mil Deng Xiapoing kuulutas välja riigi avanemise ja uue tee. Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel on globaalsüsteem tegemas läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda. Nõukogude Liidu lagunemine   ja Ida-Euroopa vabanemine lõid esimese tõsise mõra Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kujundatud maailmakorda. Külma sõja lõpp tähendas ühe suure vastasseisu hajumist, mill

Pole mingit kahtlust, et Aasia tungib meie igapäevaellu üha uute nurkade alt. See ei puuduta enam kaugeltki Hiina odavat kaupa või India väljasttellimisteenust. Aasia on juba tõusnud Ameerika Ühendriikide ja laiemalt läänemaailma kõrvale kui maailma jõujoonte mõjutaja. Üha enam räägitakse meie sisenemisest Aasia sajandisse.    Võlakriisist räsitud lääneriikide majandusi ootab ees ülekantud tähenduses Augeiase tallide puhastamine, mis paratamatult jätab oma jälje niigi madalatele kasvunumbritele. Seevastu näitavad tänased prognoosid, et järgmise 20 aasta jooksul kasvab Aasia riikide majandus keskmiselt 5 protsenti aastas. Suurimaks kasvumootoriks on mõistagi Hiina, kellest võib olemasolevate trendide jätkudes juba 2016. aastal saada maailma suurim majandus. Hiina, Jaapani ja India majandused kasvavad eeloleval kümnendil 17,8 triljonilt dollarilt 44,5 triljoni dollarini aastas, mis teeb kaugelt enam kui kahekordse juurdekasvu. Samal ajal näiteks Euroopa suurmajandused S

Pole midagi öelda, selliseid päevi tuleb ajaloos ikkagi harva ette. 42 aastat diktaatorlikult Liibüat juhtinud kolonel Gaddafi leidis täna oma kuulsusetu lõpu. Tema surma asjaolud on segased, kuid fakt on ilmne - Gaddafit enam pole. Tema verine türannia on minevik. Samas pole sugugi kindel, et loodetud muutused vabama ja parema valitsemisviisi suunas Liibüas on sillutatud tee. Täna on Liibüas paljudele mõistetavalt juubelduste päev. See on kaheldamatult meeletu vabanemine nendele, kes on pea inimpõlve pidanud kannatama Gaddafi vägivalla all. Kuid samas ei maksa unustada, et Liibüas on ka täna neid, kes peavad Gaddafit kangelaseks ning tema surma NATO või välismaailma teoks.  See viitab asjaolule, et just lähimad päevad ja nädalad omandavad määrava tähenduse Liibüa lähitulevikku silmas pidades. Sellistel murrangulistel hetkedel on ikka nii, et võitev pool peab looma ühise sisevaenlase kadumisel piisava usaldusfooni, et emotsioonide hajudes rahvuslikku ühtsust tagades edasi liikuda.

Kuivõrd on tegu ainult paremat majanduskoostööd taotleva ideega? Või on tegu osaga suuremast geopoliitilisest visioonist? Euraasia Liidu idee pole sugugi uus. Sellest on vahelduva eduga räägitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest saati. Samas on ilmne, et tuleva aasta kevadest Venemaa presidendiks naasvale Putinile näib just endisel Nõukogude avarusel integratsiooni süvendamine ühe peamise prioriteedina eeloleval kümnendil. Siin toimivad korraga nii majanduslikud kui geopoliitilised huvid. Venemaa eliit on õigustatult mures riigi (lähi)tuleviku pärast, mistõttu püütakse “liberaalse impeeriumi” piiride laiendamise ehk kaasaegse “maade kogumise kaudu” leida lahendusi korraga nii geopoliitilistele, majanduslikele kui sotsiaalsetele väljakutsetele. Kui palju on nimetatud artiklis tunda nn Euraasia liikumise ideoloogide (näiteks Aleksandr Dugini) mõju? Kui suurt mõju need ideoloogid reaalselt Kremli ringkondades Teie hinnangul omavad? Dugini ja teiste mõju on kindlasti ol

Viimasel paaril päeval on meie ajakirjanduses (delfi.ee, Õhtuleht, Äripäev jt) justkui imestatud selle üle, et käesoleval nädalal (sic! Riigikogu istungitevaba nädal) on veerand Riigikogu liikmetest erinevates välislähetustes. Üles on loetud reisid ja inimesed ning võetud selle juurde arvamus inimeselt, kes pole ise kunagi kokku puutunud parlamentaarse diplomaatiaga. See eksitav ja pinnapealne käsitlus vajab veidi selgitust.  Parlamentaarne diplomaatia on lahutamatu osa riigi üldises välissuhtlemises ning sellel on minu hinnangul kasvav tähendus.  Eriti tunnetatav oli see meie liitumise järel NATO ja Euroopa Liiduga. Viimane asjaolu on survestanud ka Riigikogu liikmeid olema paremini ettevalmistatud välissuhtlemises osalemiseks. Kui 1990ndatel aastatel võis keeleprobleem olla suurem, siis täna võib see puudutada vaid üksikuid saadikuid. Samas, kui ma oma kogemuses võrdlen meie saadikuid teiste Euroopa partnerite parlamendisaadikutega, siis siin pole meil miskit vajaka. Eks Riigikogu

Viimastel nädalatel on Eestis palju räägitud Hiinast. Põhjuseid on olnud mitmeid. Dalai laama visiit Tallinnasse tõmbas palju tähelepanu ning avas seoses Hiinaga ühe keerulise tahu. Kuid see pole kaugeltki ainus teema, mis nii meid kui tegelikult kogu maailma Hiinaga seoses mõtlema paneb. Vaid mõned aastad tagasi rääkisid analüütikud sellest, kuidas Hiina majandus möödub hiljemalt 2030. aastaks Ameerika Ühendriikidest ja võtab sisse absoluutse juhtpositsioni. 2008. aastal tabas peamiselt läänemaailma finantskriis, mis pole siiani lõppenud. Võlakoorem on surunud lääneriigid kaitseasendisse ning oma kulutusi kärpima. Samal ajal on Hiina jätkuvalt kiire majanduskasvu tingimustes jõudsalt kasvatanud oma reserve, mis tänaseks küünivad juba 3 triljoni dollarini. Kõige selle taustal on analüütikud hakanud rääkima Hiina hoopis kiiremast esiletõusust, kui seda veel mõned aastad tagasi ennustati. Rahvsuvahelise Valuutafondi arvutuste kohaselt võib Hiinast saada maailma esimene majandus juba

Millisel moel muutsid 11. septembri terrorirünnak ja sellele järgnenud aeg olukorda rahvusvahelistes suhetes? Kas maailm on praegu turvalisem või ohtlikum paik kui 10 aastat tagasi? 11. septembri terrorirünnakud ja sellele järgnenud 10 aastat on vaieldamatult mõjutanud rahvusvahelisi suhteid. Lääneriigid eesotsas USAga on olnud seotud kulukate sõjaliste missioonidega Iraagis ja Afganistanis, mis on võimaldanud näiteks tormiliselt kasvaval Hiinal tõusta esile kiiremini kui seda eeldati. Ehk suurim muutus seisnebki selles, et Lääs on taandumas Aasia ees kiiremini ning sellele andis oma osa just 11. september 2001.  Maailm paraku ei ole täna oluliselt turvalisem paik. Pigem vastupidi. Osama bin Laden on küll tapetud, kuid samas on meediaajastu tingimustes tema ja teiste islamistide ideed leidnud laia toetuspinda paljudes maailma riikides. Sellele vastureaktsiooniks on aga tõusnud äärmused, mille koletum näide on võtta vaid mõne nädala tagant Norrast. Maailm on täna kindlasti keerukam

Märkamatult on kevadest saanud suvi ja suvest varsti sügis. Nii meil, kui meist veidi lõuna pool. Mõned kuud tagasi rääkis eeskätt läänemaailm vaimustunult Araabia kevadest. Suurest pöördest, mis sütitab demokraatliku reformiahela islamimaades. Julgesin siis kahelda nende arvamuses , kes tõmbasid rasvasemaid paralleele Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud muutustega Ida-Euroopas. Julgen seda teha tänagi. Mitte selle pärast, et ma ei usu või ei eelda Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide võimalusi edendada demokraatlikku ning vastutustundlikku valitsemisvormi, vaid eeskätt seetõttu, et kultuuriruumide erinevus ei luba eeldada meiega sarnast reformikava.   Veelvähem kiireid muutusi üldse. Praegu Liibüas toimuv on vaieldamatult ajalooline. Enam kui 40 aastat kestnud kolonel Gaddafi võim on varisemas. Kuid kes tulevad asemele või mis juhtub pärast Muammar Gaddafit? Maailm teab sellest veel vähe, kuigi enam kui 30 riiki on juba tunnustanud Liibüa Ü

Eesti presidendivalimisteni  on jäänud loetud päevad.  Eeloleval esmaspäeval teeb Riigikogu oma otsuse. Valik on kahe kandidaadi vahel. Ilves või Tarand. Meie põhiseaduses sätestatu alusel on selge, et ühel nendest on tänase seisuga kindel edumaa. Kuid kõik otsustatakse ikkagi Riigikogus, 29. augustil.  Erakondade demokraatlikult määratletud toetus ei tohiks kindlasti mõjutada presidendikandidaatide debatti. Paraku on just see viimane olnud siiani kuidagi konarlik, lohakas ning kohati isegi klounaadne. Kuidas on võimalik, et meie riigi presidendiks kandideerival poliitikul pole pakkuda isegi programmi. Jutt riigipea otsevalimisest ja ametiajast pole ju programm. See on formaalsus, mitte sisu. Eesti on demokraatlik riik. Alles äsja mõtlesime läbi viimase 20 aasta rännaku. Seetõttu on enam kui paslik aeg vaadata julgemalt tulevikku. Presidendikandidaatide debatt on ju visioonide pakkumiseks suurepäraseks võimasluseks. Ma usun, et seda lünka annab veel täita. Laupäevane debatt ETVs pe