Liibüa uued väljakutsed


Pole midagi öelda, selliseid päevi tuleb ajaloos ikkagi harva ette. 42 aastat diktaatorlikult Liibüat juhtinud kolonel Gaddafi leidis täna oma kuulsusetu lõpu. Tema surma asjaolud on segased, kuid fakt on ilmne - Gaddafit enam pole. Tema verine türannia on minevik. Samas pole sugugi kindel, et loodetud muutused vabama ja parema valitsemisviisi suunas Liibüas on sillutatud tee.

Täna on Liibüas paljudele mõistetavalt juubelduste päev. See on kaheldamatult meeletu vabanemine nendele, kes on pea inimpõlve pidanud kannatama Gaddafi vägivalla all. Kuid samas ei maksa unustada, et Liibüas on ka täna neid, kes peavad Gaddafit kangelaseks ning tema surma NATO või välismaailma teoks. 

See viitab asjaolule, et just lähimad päevad ja nädalad omandavad määrava tähenduse Liibüa lähitulevikku silmas pidades. Sellistel murrangulistel hetkedel on ikka nii, et võitev pool peab looma ühise sisevaenlase kadumisel piisava usaldusfooni, et emotsioonide hajudes rahvuslikku ühtsust tagades edasi liikuda.

Liibüas on täna liikvel palju relvi, mis võivad määrata riigi tulevikku. Need ei pruugi sugugi teenida üksnes üleminekuvalitsuse huve. Liiati, kui endised islamiäärmuslased on täna vabastajate poolel. Samas on ilmne, et just nüüd peaks Euroopa Liit näitama oma initsiatiivi ja olema Liibüa rahvusliku ühtsuse ning riigi tulevikuperspektiivide loomisel kindlaks toeks. Pole kahtlust, et segaduse püsimine või hajuva kodusõja laienemine Liibüas ei ole meie kui Euroopa Liidu huvides.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Aga millal saab Mihkelsoni verine türannia ja russofoobia minevikuks?

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?